teisipäev, 30. märts 2021

See mitmepalgeline Hispaania

 

Lõpetasin Marju Gellerti raamatu "Minu Hispaania". Oli palju põhjalikum, kui Anna-Maria Penu varasem variant, aga tuleb tõdeda, et meeldis mulle ka eelmine. Seal ei olnud küll nii palju Hispaaniast, aga eks see eneseotsimine ja -leidmine on samuti oluline. Just see, et sellest kirjutatakse ja siis saad teada, et sa pole ainus, kes on vahel eluga kimpus või suisa ennast ära keerutanud. Või ära keeranud... kuidas kunagi :).

Selles "Minu Hispaanias" on rohkem kultuurist, aga ka siin on räägitud välismaal elamise varjukülgedest. Väga raske on omaks saada. See on midagi, millega tuleb leppida ja võib-olla ei peakski selle üle pead murdma. Inimesed oleme me kõik. Nii keskendusin lugedes hoopis flamenkole ja hispaanialikule lahkusele. Isegi see uksehoidja, kes nende järele passis - ma ei usu, et ta õel inimene oli. Oleks tulnud temaga veidi vestelda. Rääkimine on Hispaanias ülioluline. Nad ei ole magadeski vait. Porisevad edasi.

Hispaaniast lugedes hakkab mul süda muidugi kiskuma... kohe kõvasti kisub hinge sinnapoole. Minu Hispaania kutsub mind tagasi. Püüan küll endale meenutada, et Hispaanias on bürokraatiat ja jalgpallihullud ja matsolikku suhtumist... ja majanduskriis. Aga need apelsinid ja see päike seal kõrgel üleval... Ah! Võib-olla otsime ise halba, selle asemel, et näha head. Ja pole midagi ilusamat, kui olla Sevillas siis, mil jacarandad õitsevad.

Nõustun autoriga, et Hispaania on mitmepalgeline. Lõuna pole nagu põhi, küla pole nagu maa ja Andaluusia linnadki on erineva rütmiga. Võtame kas või Andaluusia, mis on umbes kahe Eesti suurune piirkond: siin on Sierra Nevadana olemas talv ja lumi, maurideaegsetes kindlustes võib end tunda kui Marokos, siin on olemas Igualeja piirkonna sügisesed oranžid kastanimetsad ja seened justkui Eestis, Jaeni piirkond on kui Norra, Huelva kui Aafrika, Tarifa liivadüünid kui Sahara ja Torcal de Antequeralt leiame hoopis mingi teise planeedi maastiku. Nii kultuur kui loodus on niivõrd mitmekülgne ja vaheldust pakkuv, et terve maailm oleks justkui peopesal.

Igaühele midagi. Üks tinto de verano lisaks ja kui on lahke baarimees, siis saab ka tapasid :).

teisipäev, 29. detsember 2020

Jõulumuusika

 Vene uusrikastel on teadupoolest selline ütlus kingituste ja soovide kohta: soovida on vaja ainult tervist, kõike muud saab osta! Nüüd, mil olen juba täiskasvanu, tundub mulle, et jõuludega on midagi sarnast: vaja on peamiselt lund, kõike muud saab ise muretseda. Aitäh, taevataat, et sa jõulude ajaks valge vaiba maa peale laotasid! Mu silmad olid krõllis sellel jõuluvõlumaal jalutades.

Kui midagi muud veel vaja oli, siis oli selleks hingestatud hispaaniakeelne muusika. Aitäh, youtube, et keegi sinna Pablito jõululaupäeva esinemise üles laadis.Olé!


 

neljapäev, 17. detsember 2020

Una ventana al paraiso

 Juhuslikkus.

Kõige aluseks on juhuslikkus. Istusin töölaua taga, pea juba seiskunud siseõhu tõttu paks. Mõtted ammuilma laokil. Juhuslikult jäin silmitsema kooliraamatukoguhoidja laual olevaid raamatuid. Kõige all oli üks paks raamat. Ei või olla! En serio? Lükkasin pealmised raamatud kõrvale ja seal see juhuslik leid oli: fotoraamat pealkirjaga "Asturias desde el aire. Una ventana al paraiso".

Asturias! Lasin sellel sõnal veidi raamatukogus kõlada. Picos de Europa. Mägijärved Enol ja La Ercina. Ühe järgi oli mu majutaja sõbra koer nime saanud. Ercina. Ma arvan, et see oli Ercina. Covadonga ja selle basiilika. Ma arvan, et see oli 2015. aastal, mil seal kandis rändasin. Kõik on tallel mu mälusoppides. Hiljuti tõmbasin riiulist välja teatmiku, mille majutaja El Rianos oli mulle andnud. See oli Santiago de Compostela vähem populaarsest teelõigust. Istusin oma toas põrandal ja mõtlesin, et kunagi võiks minna. Poleks seal sedagi muret, et matkamise asemel oleksin hoopis rongkäigus. 

Praegu on üldse selline aeg, mil rändame mõtetes. Veider maailm! Kunagi näeme jälle, Asturias! Nos vemos pronto! Südames on kõik alles ja söed hõõguvad.

teisipäev, 23. juuni 2020

¿¡Qué dices?!

El destino no hace visitas a domicilio, hay que ir a por el (minu üks lemmiktsitaate)

Viimasel ajal on mul tunne, et inimesed ainult lahkuvad. Minu vanus küll veel nii kõrge pole, et peaks ajalehte sirvides alustama surmakuulutustest (sest äkki on seal mõni tuttav nimi), aga mu suured eeskujud ja lemmikud on aegamisi lipsamas üle igaviku läve. Paratamatus!

Kõige selle taustal mõjus siiski ehmatavalt teade, et Carlos Ruiz Zafon on meie hulgast lahkunud. Olen tema raamatuid lugenud. Neid nautinud. Neid hinganud. Nende sõnadevoolu sukeldunud ja seal all põhjas lebades vaadanud maailma läbi teistsuguse filtri. Isegi Barcelona pole enam endine. Barcelona on nüüd Carlose raamatute värvinguga linn.
Carlos armastas raamatuid. Ta armastas lugemist. Ta armastas raamatukogusid. Kuigi talle tehti aeg-ajalt pakkumisi oma romaanid filmiks teha, keeldus ta väga lihtsal põhjusel: tema raamatud tõstsid pedestaalile lugemise. Tahaks hüüda nagu seebikakangelannad, kõvasti ja dramaatiliselt: Porqueeeeeeeeeee?

Tõepoolest, miks... miks jäi nii palju mõttekäike teistpoolsuse jaoks. Või kui ma järele mõtlen, siis arvatavasti uitab kirjanik nüüd Unustatud Raamatute surnuaias ja ahmib endasse häid raamatuid. Descanse en paz!

reede, 19. juuni 2020

Olvidado

Leidsin oma rahakoti vahest närtsinud servadega paberilehe, kus oli kirjas alljärgnev mõte kirjanikult Sergio Fernandezilt:

El camino hacia el éxito es sencillo. Es tan fácil como dejar de hacer lo que no nos sienta bien y empezar a hacer lo que nos sienta bien y éso es algo que cada uno de nosotros sabe.

(Tee eduni on lihtne. See on sama lihtne kui jätta tegemata need asjad, mis meile ei tundu õiged ja hakata tegema seda, mis meile õige tundub ja viimane on midagi, mida igaüks meist teab)

Midagi sellist oligi mul vaja lugeda ajajärgul, kus ma kohtun inimestega, kes proovivad ainult näida ja tunduda, selle asemel, et olla.

teisipäev, 9. juuni 2020

Por un beso... aunque solo una fuera

Täna lugesin uudisteportaalist kurba teadet: Jarabe de Palo laulja Pau Dones on läinud manalateed.

Ta kõnnib seda kindlasti varvastel tippides ja sõrmi nipsutades. Ja võib-olla laulab ta sel rajal just seda laulu oma loomingust, mis mulle nii südamelähedane on:



Descanse en paz!


pühapäev, 7. juuni 2020

Tuttavad paigad

Käisin viimati Hispaanias detsembris. Peatusin seal vähem kui ööpäev, aga rutakusest hoolimata oli taaskohtumine südamlik (sellest olen ma kirjutanud oma teises blogis). Mõnel päeval, kui elu tundub lootusetult igav ja lame, jään ma silmitsema kalendri kõrvale kleebitud postkaarti. Seal peal on churros con chocolate ja taga tekst "meenutus sellest, et elu võib vahel olla imeline unenägu".

Koroonaoludes oli reisimine muidugi suisa ära keelatud. Nüüd ühiskond toibub vaikselt. Hispaanlaste Facebooki grupis, millega ma teaduse tegemise eesmärgil liitusin (jagasin seal oma küsitlust) ja kust ma enam ei taha ära minna (saati kui seal saab omandada hispaania kõnekeele väljendeid), on peamiseks arutusteemaks, millal ja millega Lõunasse naasta. On minulgi osa perest seal ja süda oli seal juba varem.

Kuna reisimine pole veel mõnda aega võimalik, peamiselt töö- ja koolikohustuse tõttu, naudin hoopis kirjandussaadet Pagina Dos. Lisaks headele lugemissoovitustele, saab seal näha oh-kui-tuttavaid paiku. Seekordses osas näidati Plaza de Mayor´i Madriidis ja Alcala´t Sevillas. Minu mõte rändas koos kaameraga... Võib ka nii reisida!