Un concierto para recordar

Hetkel... Jah, hetkel ehk siis 2. märtsil pressib Katu veel oma viimaseid vajalikke asju kohvrisse, sest juba 5. märtsil lendab ta Helsingist Las Palmasesse kolmekuulisele praktikale (¡Qué envidia!), eilsega on alanud Hispaania Maailma Festival, mille enamus sündmusi toimub pealinnas (¡Qué triste!) ja Enrique uue albumi ilmumiseni on aega jäänud 16 päeva.

Viimasest mainitud sündmusest saan ma sujuvalt hüpata (kalpsata?) minevikku.
17. august.
Marbella.
Õhk on lämbe ja päike kõrvetab. Meie (mina ja Katu) oleme nüüd palju oskuslikumad orienteerujad, sest eelmisel õhtul juba ekslesime siin linnas.
Alustuseks võtan tagasi kõik oma halvad sõnad Marbella kohta. Mis sellest, et ma neid sõnu kunagi välja ei öelnud, ma siiski mõttes sosistasin neid. Mõtlesin, et Marbella on üks ülehinnatud kohake, üks neist turistilõksudest. Ma ei kahtle, et kindlasti on siin palju turistilikku (nt rannaäär oli täis pikitud kõrgeid-kõrgeid hotelle), aga vanalinna osa on imeline ja hubane. Meie majutasime ennast ühte maalilisel põiktänaval asuvasse väljapeetud albergue´sse. Superluks! Vaimusilmas kujutasin ette ühte väikest räämas tuba, sest internetis albergue kohta rohkem informatsiooni ei olnud kui aadress ja juba toa broneerimine oli omaette ettevõtmine (internetis Hispaania asutustega suhtlemine on üldse väga aega- ja vaevanõudev). Albergue´t pidas üks neist tüüpilistest Hispaania vanameestest: inglise keelt ei rääkinud ja torises nii-mis-kole.

Kontsert polnud üldse selline nagu ma ette kujutasin. AGA mitte halvas mõttes. Entu jäi tund aega hiljaks (meie jõudsime kohale kaks tundi varem, sest tee cantera´ni polnudki nii pikk nagu me ette kujutasime, küll väga meeleolukas) ja keegi oli alguses heli tuksi keeranud (helitehnik lahkus arvatavasti jalad ees ja väikeses kirstus), aga väga hea oli teda näha.

Siinkohal aus ülestunnistus: me tõepoolest jalutasime kontserdipaika (st sinnani, kus buss üles mäkke viis). Starlite festivali korraldajad (Enrique ülesastumine oli osa sellest iga-aastasest festivalist) soovitasid küll takso võtta, aga kui nad juba kontserdi asukoha määramisega oma kodulehel hätta jäid (lõpuks oli meil Katuga vähemalt kolm versiooni, kus kontsert toimub, sest erinevad allikad osutasid erinevatele kohtadele, kõik kolm üksteisest kaugel), siis ei saanudki nende arvamust vahemaa pikkusest tõsiselt võtta. Jalutuskäik oli väga meeleolukas. Piilusime mansionite siseõuedesse, noppisime lilli, naersime ja laulsime. Mööduvad autod lasid signaali (võib-olla on jala käimine Hispaanias tõesti nii haruldane) ja Katu pildistas ülekäiguradasid, mis olid maalitud väga üllatavatesse kohtadesse (ma siiamaani arvan, et teetöölistele lihtsalt antakse ämber valge värviga ja öeldakse: "Tehke sellega, mida iganes soovite!", sest see seletakse, miks oli üks sebra triibutatud ühe müüri ette).

Tee sinna (palavust kujutage ette!):

Lava asukoht:

Õnnelikud piletiomanikud:

Enne kontserdi algust nägime palju tuttavaid nägusid. See oli nagu Enrique fännide spontaanne kokkutulek. Selgus, et meie Hispaania-oleku ajal oli Enrique jõudnud ka uue laulu välja anda, mida Laura Hollandist kehva interneti tõttu meile ette mängida ei saanud.
Kontsert oli... Oli. Kuigi olime suurest lavast kaugel, selgus, et väike lava "Hero" laulu esitamiseks oli meie lähedal. Kui me enne algust arutasime, et tegelikult on barjäär nii madal, et me võiksime vabalt üle ronida, siis lõpuks me seda tegimegi (Katu pidi küll enne toolile astuma. Pikkus on vahel eeliseks). Siis oli väike lava juba otse meie ees.

Ja kuigi ma arvasin, et see kaabakas enam mulle mingit mõju ei avalda...Nojah! :)

Melle meeldis (me gustaba y mucho!), et ta laulis hispaania keeles. Seda olen ma igal kontserdil oodanud. Seda, et ta lõpuks laulaks ka mõne hispaaniakeelse laulu. Seni on ta kahel korral piirdunud ühe lauluga ("La chica de ayer") ja kolmel korral jätnud üldse laulmata. Hispaanias tuli esitamisel nii "La chica de ayer", "Cuando me enamoro", "Experiencia religiosa" kui ka minu lemmik "No me digas que no". Minu hing lõi nurru! Gracias, Enrique!

Paus kuus minutit

Taevas ei mängita ainult harfe. Seal mängitakse nüüd ka väga meisterlikult kitarri.

Caminaré...Aunque mis zapatos se me gasten..

Ja me ei laotu ainult ajas. Ka ruumis ulatume kaugelt üle selle, mis silmaga nähtav. Kui lahkume kusagilt, jätame enast midagi maha, me jääme sinna, kuigi sõidame ära./.../

("Öine rong Lissaboni")

Lugesin seda raamatut praegu. Detsembris.

 (Täiesti kõrvaline märkus: teel olles lugesin ka kusjuures raamatut. Ühte Rahva Raamatukogust leitud hispaaniakeelset lasteraamatut, mille ma naastes viisakalt riiulisse tagasi panin). 

Olen vahepeal mõttes naasnud oma Hispaania reisile ja mitte ainult sellele reisile, vaid ka kõikidele eelmistele. Olen varahommikul astunud Leoni katedraali ja imetlenud, kuidas hommikupäike läbi vitraažakende tungib ja hämaruse värvikirevaks võlub. Olen öösel kõndinud üle tuledesäras San Marcose väljaku. Olen vaadanud, kuidas hispaanlased lausvihmas jalgpalli mängivad. Jah, olen küll ning mitte ainult. Hispaania tungib ka siia. Iga aastaga on teda rohkem ja rohkem tunda. Vahepeal olen mõistnud, et Hispaaniat ei saa ära kirjutada. Hispaania on minu kehas nagu vähk, mis jätkab kasvamist. Aeglaselt, aga sihikindlalt. Võib tunduda, et teda pole, et ma olen tervenenud, aga piisab, kui kuulen tänaval kõndides hispaaniakeelset sõna, kui mind haarab tohutu rõõm. España - nagu raamatu "Öine rong Lissaboni" peategelase jaoks oli maagiline sõna "português", on minul selleks "español".

Seega naastes mõttes selle aasta suve lõppu, võib minu 17. augusti kiirmärkmetest lugeda:

Eilne päev oli sisukas. Esiteks hommik: hommik oli raske. Ärkasin telefonihelina peale ja mõtlesin edasi magada (magus-magus uni!) kuni mulle meenus, et ma pean taaskord bussi peale minema. Adiós Almería! Voy a regresar un buen día!

Sõit oli imekaunis. Tee lookles mööda rannaäärt ja millised vaated. MILLISED HUNNITUD VAATED!

Valisin juba välja, kus ma elada tahan. Nüüd on vaja ainult "tocar el gordo" ja ma saangi endale rannamaja osta. Lihtne, kas pole?

Málagas eksisin natukene ära (läksin ringiga)...

Tegelikult eksisin ma palju ära ja läksin mitme ringiga. Ma ei oska natukene ära eksida. Kui juba, siis juba! Osad tänavad olid teetööde tõttu suletud, päike lõi momentaalselt nokauti ja ehk sellest ka see auringide tegemine :)

...aga jõudsin ilusasti hostelisse ja kohtusin Katiga (st Kati tuli minu hostelisse ja señora alt karjus: "Dianaaaa!")

Siinkohal tuleks selguse huvides ära tuua lõik Hispaania tähtsaima teose "Manolito Gafotas"  eestikeelsest tõlkest:

/.../ ...festivali kannab üle Carabancheli raadio. See on meie kohalik raadiojaam ja kuna neil mikrofonide jaoks eriti raha ei jätku, siis - nagu vanaisa ütleb - teevad nad saateid vana indiaani süsteemi järgi: avavad aknad ja karjuvad sealt välja.

See vana indiaani süsteem on rakendatav ka tavasuhtlusesse :).

Ja Kati? Kati on üks minu paremaid sõpru. Sarnaselt pioneeride ja kotlettidega on ta alati valmis. Valmis tulema. Sellised sõbrad on tõeline õnnistus. Kati saatis mind pool teekonda. Tema oli Málagasse jõudnud juba paar päeva varem.

Ma ei mäleta enam täpselt, mida ja millal me Málagas tegime. Maitsesime paellat, kummutasime sangriat ja tinto de verano´t (viimane oli parem kui esimene), käisime ujumas (laine ujutas). Öösel sõime rannas pitsat ja kuulasime Vanessa Martíni kontserti (sest feria-aeg oli!). 17. augustil käisime turul ka:

Seda mäletan ma küll, mida me Katiga 16. augusti pärastlõuna ja öö vahepeal tegime. Siis me käisime kiirkorras Marbellas. Planeeritud oli kohtumine Enrique fännidega. Meie jaoks kujunes see küll hola-adiós-tüüpi sündmuseks, aga kokkuvõtvalt oli see paganama põnev. Kohalejõudmine Marbellasse oli lihtne, aga siis... seiklus algas. Google maps ei ole ilmselgelt Marbella tänavavõrgustikuga tuttav ja tänu sellele saime me kohalikelt teed küsida. Kohe mitu korda. Lõpuks oli mul tunne, et me võime kutselisteks teeküsijateks hakata. Mulle meenus, et kunagi üks hispaanlanna seletas, et Hispaanias tulebki teed küsida: alguses küsid ühelt, järgmisel tänavanurgal teiselt ja nii sa lõpuks kohale jõuad. Marbellalased olid väga toredad: kui fotopoe pidaja ise polnud restorani asukohas kindel (seal pidi toimuma õhtusöök... kindlasti toimus ka, aga palju hiljem), siis hüüdis ta tänavalt tuttavat. Kui me olime juba alla andmas ( restorani teised fännid veel jõudnud ei olnud, aega bussini oli vähe), siis möödusime nende hotellist... ja astusime sisse. Viis minutit tervitamist (põsemusid ja uurivad pilgud) ja siis pidime kahjuks minema. Kui me oleksime olnud hispaanlased oleksime ehk aimanud, et meie oma bussi peale (st viimase bussi peale Malagasse ei mahu) ja oleksime palju kauemaks jäänud. Istusime siis bussijaamas koos teiste mahajäänutega ja lagistasime naerda. Mis siis ikka: kui ühele bussile ei mahu, siis organiseeritakse mingi teine buss (sellised asjad juhtuvad vist küll ainult Hispaanias, kus busse liinidele lisatakse omasuvajärgi). Sinna me juba mahtusime :)

Kahju ainult, et lisatud buss ei olnud selline:

Davidi juuksur*

Mulle meeldib bussiga sõita.

Kas see kõlas nüüd kohatult? Mulle meeldib bussiaknast välja kiigata. Olin küll unustanud, kui pikad on bussisõidud Hispaanias, kus vahemaad on... lihtsalt ON. Kuna ventilatsioon toimus laitmatult ja teeääri palistasid armsad mäemuhud, siis tühja sellest teekonna pikkusest. Bussijuht karjus igas peatuses "Fuera!" (välja!), misjärel kõik reisijad vaatasid segadusse sattunult ümbrust, et selgeks teha kas see "välja" oli lõpuks neile mõeldud või mitte. Oh, ja need pooletunnised kohvipausid, mida Eestis kunagi pole - olin ka selle bussisõidu võlu ära unustanud. Kõik kupatakse kuskil kiirtee äärses kohvikus bussist välja ja juht läheb naudib kohvi ja suitsu. Kiiret pole kuhugi...
Tualetis (kohvikus) oli huvitav maksesüsteem: koristaja istus laua taga ja kõik võisid anda tasu vastavalt oma südametunnistusele. Võisid ka andmata jätta, aga tundus hoopis, et andsid rohkem kui tavaliselt ja sundkorras.

Almerías mulle meeldis.

Miks?

See on nüüd küll kohatu küsimus. Võiksin öelda, et seal oli nii hea majutus (sh vannitoal olid kollased seinad ja rand oli Kalevipoja kiviviske kaugusel), aga see ei oleks aus vastus. Tegelikult olin ma juba varem ära otsustanud, et Amería mulle meeldib, aga pärast seada, kui ma olin Vahemeres ujumas käinud ja linnas uudistanud, tundus see mulle paigana, kuhu võib veel ja veel tulla. Suvel on seal muidugi vaikne, aga kevadel või sügisel... siis oleks just sobiv ilm matkama minekuks (see jäigi mul seekord tegemata, sest eestlasena ei kujutanud ma ette, et ilm võib ka nii palav olla!).

 

Need asjad, mis öös on, on tegelikult kassid, kes mängivad rannakaljudel omavahel (kasse peate ette kujutama, sest nemad pildile ei jäänud. Piisab teile kaljudest)

* Almerías olles jäi silma silt "peluquería Bisbal" (Bisbali juuksuriäri) ja kuna tuntud Hispaania laulja David Bisbal on sellest linnast pärit, siis võib loota, et just seal juuksuriäris keeratakse neid vallatuid lokke, mis Davidil on (temal küll loomulikud)ja võttes arvesse, et maailm on väike ja Almería veel väiksem, siis võis see juuksuriäri tõepoolest kuuluda Davidi vanematele, vanavanematele, onule või täditütrele.
David on Almeríast isegi laulnud:

 

Alicante - La millor terra del món (?)*

Ma olen hommikuinimene... isegi kui öösel ei saa magada. Ikka olen hommikuinimene.

Hommikul on lihtsalt nii ilus ja jahe. Ilusalt jahe. Istusin rannapromenaadil ja lastes soojal hommikupäikesel ennast paitada lugesin El Pais´i (Hispaania ajaleht).

 

Ema küsis minult hiljem naljatamisi, kas ma selleks Hispaaniasse läksingi,et Hispaania ajalehti lugeda. Miks ka mitte? :) Hommikud (ja ka ööd) olid ilmselgelt kõige talutavam aeg päevast ja istuda puupingil, vaadata helehelesinist vett, nautida kohvi ja sirvida lehte, mille sa oled just-just ühest tänavakioskist naeratavalt müüjalt ostnud (lisaks võib osta ka saia, mille ajalehe sisse keerata. Siis on veel stiilsem)... Ilus hetk, viibi veel! 

Hiljem läks saunaks. Mulle meenus, et ma talun hästi palavust... varjust. Varjust vaadates polnud ilmal hädagi, ainult see vari kippus kogu aeg minema hiilima. Ta oli nagu toimekas turist, kes ringi ruttab ja kõigest pilti teeb. Oli hetk siin ja juba ta läinud ongi. 

Lonkisin mööda tänavaid. Täpsemalt: harjutasin lonkimist, sest hispaanlaste tempo saavutasin ma alles reisi lõpuks. Kui ajalehe lugemine petab kohalikud ära, siis minu kõndimiskiirus annab mu alati ära.

Olles Alicantega põgusalt juba kohtunud, võisin ma seekord vabalt võtta (mis sellest et eelmisel korral ma peaasjalikult Alicantes ainult magasin). 

Juba esmapilgust piisas mõistmaks, et kindluse juurde ronimine (lauspäikeses!) on võrdne vabasurma minekuga. Kindlus näeb augustikuul kõige kenam välja kaugelt vaadates. Nt istudes ranna ääres ja lastes värskendaval meretuulel juukseid sasida. Kaunis, kas pole?

 Kindluse juures (künka jalamil) on kõige vahvam kuulata tsikaatide hääl küpressides. Ma ei ole kindel, kas need olid ikka tsikaadid ega ka selles, kas puudeks olid ikka küpressid, aga kirjanduslik tõde võibki olla veidi painutatud. Tol hetkel mulle meenus lihtsalt hiljuti loetud Delibes´i "Küpressil on pikk vari". Loetu ja tegelikkus põimusid ühtseks tervikuks.

Hispaania on maa, kus (peaaegu) igas linnas on kindlus ja katedraal. Kui ma 2010. aasta sügisel tegin tšehhitarist sõbraga kiirtutvuse Hispaaniaga, siis teekonna lõpus olime juba muutunud kindluste ja katedraalide suhtes allergiliseks. Samamoodi võib alguses vaimustuda Rooma-aegsetest varemetest, aga kui Hispaanias kauem olla, siis saate aru, et neid varemeid on terve Hispaania täis. Maa ajalugu on pikk ja kultuurimälestiste nimekiri veel pikem. Neid jagub igale poole.

Nagu aru võib saada, siis kindlused mind ei köida. Muuseumid? Nende kohta leidsin ma ühest vanast kausitikust sellise märke: "kui kunst raamidesse suruda ja seda eksponeerida, siis see lihtsalt enam ei ole huvitav."  Tehislikkuse maik on juures ja muuseumisse minnes peab olema vastav meeleolu. Mulle meeldib ootamatu ilu. Nt bussijaama kõrvalhooneid ääristavad azulejodega pingid köitsid mu pilku.

Probleem oli suuresti aga selles, et.... suvi oli!

Päike... ja palavus... ja veel päikest... ja veel palavust. Ma siiski põikan alati osadesse kohtadesse. Mind millegipärast köidavad bussijaamad, turuhooned, rahvapeod... Seal on elu. Alicante turuhoone oli nagu sumisev mesitaru. Kõik oli värske ja kalasaadustega kauplejaid oli nii palju. Kõik hõikusid midagi ja püüdsid möödujate tähelepanu köita. Üks lustakas vanamees puhastas krevette ja samal ajal käis suu kogu aeg. Hispaanlane, see ei vaiki isegi magades :).

Teisel päeval ma mõistsin, et ma olen liiga kaua ära olnud. Ma olin hakanud unustama. Näiteks olin ma unustanud, et Hispaanias müüakse jogurteid, mis on 0%-lise rasvasisaldusega ja maitsevad arvatavasti nagu tapeediliim (arvatavasti sellepärast, et ma pole kunagi tapeediliimi proovinud). Lisaks on naturaalne jogurt alati suhruga maitsestatud, mis tähendab, et see tegelikult pole naturaalne. Hispaania toidupoe valikutest võib pikalt kirjutada (loe: pikalt võib kirjutada, miks mul midagi süüa pole), aga ma arvan, et nemadki on Eestis poes sama nõutu näoga nagu mina Hispaanias. Kohuke? Mis see veel on?

Olin ka unustanud, et Hispaanias vilistatakse... järele. Kui ma esimest korda Hispaanias käisin (2008. aasta septembris), siis ma olin alguses ausalt öeldes kergelt solvunud. Barcelona lennujaamas ei ihaldanudki keegi mu räsitud seljakotti (aga kõik ometi foorumil hoiatasid taskuvaraste eest!) ja tänaval ka keegi järele ei vilistanud. Ja siis ühel päeval jalutasin ma Barcelonast välja... ja, noh, teate küll, üksik neiu, kes kindlasti ei tea, kuhu minna :). Ausalt öeldes ei ole ma siiamaani aru saanud, millal hispaanlased järgi vilistama hakkavad. Näiteks Alicantes: päev otsa oli vaikus, aga piisas sellest, et ma oma raske matkakoti selga venitasin ja ähkides-higistades bussijaama poole sammuma hakkasin (alguses vales suunas, sest Google map ei olegi nii tark, kui arvata võiks), kui hakkas tulema. Mida kaunist võib olla higises naisterahvas, kes veab seljas rasket kotti lämbel pärastlõunal? Mina ka ei tea, aga kui see oli kui doomino-efekt. Üks noormees tegi otsa lahti, teetöölised jätkasid ja lõpuks tahtsid juba kaks jõnglast minuga juttu alustada. Bussijaamas istusin ma aknalauale, sirutasin varbaid ja mõtlesin, et küll siin on hea. Siin on meid, välismaalasi, kindlasti rohkem :). Sõit Almeríasse võis alata



*parim paik maa peal

Dormirse sobre los laureles

Kuna loorberitele ei tohi puhkama jääda (märkus: seda tähendab ka selle postituse pealkiri) ja ma olen juba iseloomu poolest rahmeldav ja korraldav inimene, siis jäi reisimärkmete jagamine soiku. Kleepisin hoopis raamatukogus kohaviitasid ja laenutasin kaalukaid teoseid (kaalukaid ka sõna otseses mõttes).

Midagi hakkas riiulite vahel askeldades hinges kripeldama. Asi ei ole niivõrd selle, et Hispaania hinges näriks (Hispaania on juba ammusest ajast mu hinge suure augu närinud ja jätkab järamist), vaid selles, et midagi jäi poolikuks. Alustasin, aga ei lõpetanud. Kuidas nii küll võib? Minu südametunnistus punastas iga kord, kui sellele mõtlesin. Hakkasin Hispaania poole lendama, aga, näedsa, tundub, et ei jõudnudki kohale. Ei-ei, jõudsin küll.

Maandusin. Üles-alla hüpetega ja läbiloksutamisega nagu Ryanairi lendudele kohane, aga vähemalt olin kindlalt maapinnal. Minu esmakohtumine Hispaaniaga oli 2009. aasta sügisel ja hilisemad taaskohtumised on jäänud tagasihoidlikuks. Noogutame teineteisele tervituseks pead ja juba ma sulandungi rahvamassi. Siiski võib minu 2009. aasta märkmetes olevat lauset lisada ka siia, sest see tunne on arvatavasti aegumatu.

Tulin lennukist välja ja... lämbu kasvõi ära.

Ma tean, et Hispaanias on soe kliima, aga ma kipun pahatihti unustama, kui palav see õigupoolest olla võib.

Lennujaamabussiga sõitsin ma otse loomulikult õigest peatusest mööda ja kuigi mul ei olnud oidu järgmises maha minna (ma ei teadnudki, milline järgmine on,  sest pime oli, bussis peatusi ei öeldud ja üldse tuli peatamiseks nuppu vajutada), oli mul oidu pahuralt bussijuhilt küsida (nii viis peatust hiljem), et...”Eeee...La puerta del mar...Donde esta?”. Me mõlemad teadsime, et La puerta del mar´i peatuse magasin ma lihtsalt maha. Siis oli mul veel oidu tagasi kõmpides kaarti vaadata (bussijaamades vahel ikka on) ja selgus, et mul polegi mõtet päris tagasi kõndida, sest siis peaksin ma uuesti tagasi tulema.

Kuigi oma (meeleolukatest) linnasekslemistest võiksin ma juba eraldi raamatu välja anda ja neid leidus ka sellel reisil (etteruttavalt võib öelda, et probleem ei olnud kaardilugemisoskuses vaid kaardis, mida me lugesime), siis Alicantes jõudsin ma hostelisse üsnagi otse minnes. Väljas oli pime, kell oli palju, aga tänavad kihasid elust.  Hostel oli poolpeidetud ja seda pidas üks veider Hispaania vanamees oma koeraga, aga voodid olid seal olemas. Selleks ajaks olin ma juba nii väsinud ja higist läbiligunenud, et vajusin nagu kott voodisse. Uni...magus uni ja läbi selle kumamas läbi see tunne: Hispaanias. Pole ometi võimalik!

¡Vamos!

Kas see näeb välja nagu Hispaania?


Ei, minu arvates ka mitte. Liiga korralik ja klanitud.
Asi ei ole minu puudulikus orienteerumisvõimes (nii hull (veel) asi pole, et ma kogemata Hispaania asemel kuhugi teise riiki jõuaksin), vaid asjaolus, et Eestist otse Hispaaniasse ei saa. Alicantesse lendamiseks pidin enne sõitma Ryanairiga Bremenisse Saksamaal ja kuna mul oli kuus tundi vaba aega....miks mitte minna linna avastama?

Bremen oli pisike ja korralik, armas jalgratturite paradiis. Raamatud olid poes nii hea trükikvaliteedi ja kujundusega, et ma oleks mõne ostnud puhtalt seetõttu, et väline külg oli väga ligitõmbav.
Bremeni linna moosekantide kuju oli häbiväärselt väike, aga selle tõlgendus linnaraamatukogu juures oli tore.

Ausalt öeldes ei saagi ma siiamaani aru, miks kõik originaali juures pilti tahtsid teha, sest too oli üsna mannetu. See kuju seal raamatukogu juures, no vat see oli juba midagi. Sellest tegin uhke klõpsu ära.

  
Raamatukogu ise? Oeh, see oli ääretult hästi planeeritud (palju avatud ruumi). Eriti meeldis mulle sisehoov kohvikuga.

Sõit punase metrooga, pagaripoed, vaated sillalt - igas Saksa linnas on midagi tuttavlikku (meenutas mulle Kölni), aga samas ka tükike erilisust.
 Siis hakkas vihma tibutama, kuni see läks üle hoogsaks kallamiseks ja ma põgenesin. Etteruttavalt olgu öeldud, et kaks järgmist nädalat ma unistasin vihmast. Inimene pole kunagi rahul :).

Pressisin ennast uuesti lennukisse ja asusin (nüüd lõpuks) Alicante poole teele.

Oh, väga veidraid asju juhtub. Ryanairi lennul kuulsin ma näiteks pilooti ütlemas, et nüüd suundub lennuk Milaano poole ja mul vajus süda saapasäärde. Khm... Milaano? Miks me Itaaliasse lähme? Selgus, et Alicantesse suunduv lennuk sõidabki oma teel Milaanost läbi. Ryanairil lihtsalt on sellised imelikud lennumarsruudid.