Próximo destino

Ma ei nõustu oma kunagise reisikaaslase Vercaga Tšehhist, kes nentis, et Hispaaniasse ta enam ei lähe, sest ta on kõike näinud. Mina olen vastupidisel arvamusel: ma olen nii vähe veel näinud. Uued reisimõtted ja -soovid kuhjuvad mu peas ja kui oleks aega ning raha, siis pakiksin kohe oma seljakoti ja läheksin. Kuna aga neid pole, siis ootan vähemalt järgmise aasta juunini, mil on taaskord Feria del Libro de Madrid ja kus ma ikka veel pole käinud. Häbiväärne!

Duendet otsimas

Mõistsin, et sõbralikkus oli siin kõige tavapärasem viis teiste inimestega suhelda, mis tähendas, et igast su tegevusest, nii leivapätsi ostmisest kui ka kirja postitamisest, võis saada seltskondlik seik. Pangaametnikust sai peagi mu tuttav ning ajal, kui ma arvelt raha välja võtsin, küsitles ta mind selle kohta, kuidas ma olen end tema armsas linnas sisse seadnud, või siis vastas mu küsimustele mõne grammatikareegli kohta, mida ma polnud veel päris selgeks saanud. Turu lihaleti mees rääkis mulle majast, mida ta endale ja oma perele San Juani rannikule ehitas ning jätkas siis teemal, kuidas on kõige parem valmistada kanarinda vähese õli ja sidruniga. Lilleleti daam selgitas, kuidas mul oleks kõige etem nahka päikese eest kaitsta:"Teate, mul on põhjas nõbu ja tal on hele nahk nagu teilgi..."

Pool aastat peale Jason Websteri "Duende" laenutamist ja kuu aega pärast oma viimast retke Hispaaniasse lugesin raamatu lõpuks läbi. Neelasin kahe päeva ja ahnete ampsudega ta endasse. Seedimine võtab veel aega, aga juba esimesed muljed on nii erilised, et ma saan aru, miks Helen Eelrannale see raamat meeldib. Kirglik ja pühalik!

Vaatasin mõtlikult nurgas oma kohvrit ja laadisin youtube´st flamenco-muusikat alla...

Ole!

Efecto "boomerang"

Vahepeal juhtus nii, et broneerisin endale sõidu Hispaaniasse ja selle vahepealse ja siiamaani vahele jääva aja on lennukuupäev kangekaelselt aina lähemale nihkunud. Teisipäeval on väljalend.
Kuna nüüd tuleb uus Hispaania-kogemus, siis võtan vana viisakalt ja lakooniliselt kokku.

Et jah... käisime veel mõnes paigas ja nägime üht-teist. Siis tulime koju tagasi ja elu läks edasi. Või siia ümber kirjutades osa minu 22. augusti sissekandest, mil olime Katuga Valencias:

Ütlesin just Katile, et me oleme nii palju kogenud - kõik need elu väikesed detailid ja imelised hetked - aga ma olen siia kladesse nii vähe kirjutanud. Hoian kõik endale, hoian kõik endale! :) Täiesti tahtmatult, aga eks õigel hetkel meenub kõik. Meenuvad kõik nähtud azulejod, meenub tšempionite maraton Marbella bussijaama ja hilisem bussiootamine, meenub see meeletu kuumus, meenuvad Vahemere lained, meenuvad Entu blood-shot silmad. Meenub, et see kõik ei olnudki uni. SEE OLI TÕESTI NII! Punakas lapitekk taevastest kõrgustest (lennukist) vaadatuna (Al-Andalus), hingematvalt ilus rannik, naeratavad inimesed (alati valmis teed juhatama), mustad kassid Almería rannas (seal lähedal oli tänav nimega El Cabo del Gata (Kassineem), seega olid kassid seal õigusega.


Need naeratused hoiavad mind elus... ja neid silmi on raske unustada.

Paus 55 minutit

Vaatasin dokumentaalfilmi Barcelonist ja sealsest turismist ning julgen seda soojalt (või ka külmalt) soovitada kõikidele teistele. Film on katalaani ja hispaania keeles, aga võimalik on lisada ingliskeelsed subtiitrid.

Sevilla la sonriente (naeratav Sevilla) *

Enne kui ma naasen 2013. aasta augustikuisesse Sevillasse, rändan ma ajas viis aastat tagasi. Leian ennast 2008. aasta augustikuu lõpust, mil valmistusin oma esimeseks lennureisiks, oma esimeseks Hispaaniasse-sõiduks ja oma esimeseks Sevilla-külastuseks. 

31.08.2008

Rõõmus elevus on juba hinges ja sellised asjad vajavad jäädvustamist. Ootamine on lõpule jõudnud. Tuleb lihtsalt minna... jälle. Kott seisab pakitult nurgas ja tuba on kohutavalt segamini. See segadus jääb mind ootama. /.../
Muidu on kõik enam-vähem korras. Ülemus (Mann) küll õhtul msnis küsis, millal ma järgmisel nädalal tööl olen, kuid rahustas pärast mu puperdavat südant kinnistustega, et ta mäletab küll... lihtsalt korraks läks meelest ära.

 Esimesel korral tundub kõik ehedam ja... nojah, kummalisem. Esmamuljed on olulised. Toongi siinkohal ära kimbukese oma esimese korra märkmeid, et mõistetav oleks, miks mulle viimasel korral kõik enam-vähem normaalne tundus. Ma olin juba Sevilla (ja Hispaaniaga üldiselt) ära harjunud. See oli muutunud koduseks.
Miks üldse Sevilla? Minusuguse sentimalisti puhul ei saa olla põhjused ratsionaalsed. Ma nägin ühel hispaania keele õpetamise lehel imelisi pilte Sevillast: selle arhitektuurist, selle hobukalessidest, selle jõekallastest... ja ma olingi ära lummatud. Alguses otsustasin ma Barcelonast otse Sevillasse lennata, aga saatuse keerdkäikude tõttu veetsin osa päevi hoopis Barcelonas. Kataloonia pealinnas oli kusjuures väga tore, nii et saatust tuleb tänada. Aga sellest ma ei räägi. Postitan hoopis uitmõtteid naeratavas linnas olles ja sinna minnes.

04.09.08
Mõtlesin, et lendan Sevillasse, aga maandusime hoopis Jerezis. Selline see lennuliiklus ongi (vahemärkus: ei, ma ei lennanud Ryanairiga vaid hoopis Vuelinguga!). Alguses mõtlesin, et kuulsin lihtsalt valesti. Puuduliku hispaania keele oskusega nagu see mul on, aga ei... Jerez, mis Jerez, ja nüüd saab bussiga Sevillasse sõita./.../
Nägin tee ääres paari puud ja paljusid põlde. Kõrval tegeles hispaania perekond (koos ülejäänud rahvaga bussis) oma väikeste võsukeste harimisega.

Kõik naeratasid. See on mul hästi meeles - see naeratamine... ja see avarus ja kollasus.

Kui alguses jättis Sevilla üsna ilmetu mulje oma karpmajade ja kauplustega, siis õhtul vanalinnas jalutades oli mul suu nii ammuli, et süda jahtus kohe kindlasti ära./.../

05.09.08

/.../Sevilla Santa Cruzi linnaosa (ehk siis vanalinn) oli ka päeval väga südamlik... muy impresionante. Sevilla katedraalis ma muudkui pildistasin neid imeilusaid vitraaže, veel kauneimaid maale ja mis-seal-kõik-oli. Sellised aarded, et silme eest võttis kirjuks!
Ja siis ma mõtlesin, et kui mul oli kahju, et Gaudi ära suri, sest nüüd need poolearulised barcelonlased lõpetavad tema Sagrada Familiat ja meister poleks sellise teostusega üldse rahul, siis Kristuse suhtes pole ma kindel. Religioosne kunst on nii hingematvalt ilus.
Pluss veel La Giralda ja kõik need paleed ja mosaiigid (azulejod). Oeh... :) /.../

06.09.08

Ma ei jõudnudki linna pildistama. Jäin hoopis magama, Ma ei jõua üldse sinna, kuhu peaksin ja ei leia seda, mida otsin. Täna mõtlesin bussijaama minna, aga jõudsin välja Indiaani Arhiivi. Eile nägin igal pool mustvalgeid postkaarte Sevillast, aga täna, mil ma mõtlesin mõne sellise kallile sõbrale saata, on nad kadunud nagu vits vette. /.../

Sevillas on kõik liiklejad ülikorralikud (v.a barcelonalased, kes on siia puhkama tulnud) ja kohalikud laulavad või vilistavad. Mas toidupoes üks habemikust töötaja laulab non-stop oma hispaaniakeelseid laulukesi ja teda ei huvita üldse, et samal ajal tuleb kaupluse raadiost ingliskeelset popmuusikat. /.../

Täna oli mu toakaaslane (mul on neid mitu) kasutanud minu käterätti. Võtsin siis ühe teise külastaja oma. Siis mõtlesin, et see on minust alatu, nii et ma andsin tollele teisele oma toakaaslase kuiva ja toakaaslasele oma märja. /.../

07.09.08

Hommikul vaatasin kappi ja nägin, et süüa pole.

Alguses lõi Jumal hispaanlased ja ütles neile, et pühapäeva peab pidama. Niisiis otsustasidki kõik hispaanlased pühapäeviti oma ärid sulgeda, koju minna ja magama keerata. Aga teised rahvused tahtsid oma kaameratega tulla uusasukaid pildistama. Ja enamus neist ei jõudnudki koju tagasi, sest nad surid Hispaanias nälga. Ja Jumal vaatas seda ja mõtles, et see pole hea. Ja ta saatis Hispaaniasse väikesed toimekad aasialased, et nad looksid ärisid, mis oleksid lahti siesta ajal ja pühapäeviti. Ja turistid jäid edaspidi ellu. Ja neilt kooriti aasialaste kauplustes seitse nahka. Ja Jumal vaatas, et see pole ka hea. Aga siis tuli pühapäev ja Jumal heitis puhkama. Ja esmaspäevaks oli tal see asi juba ununenud.

/.../ Mida rohkem lõuna poole ma lähen, seda lühemaks mu ühe päeva märkmed lähevad. Siesta...teate! Muudkui magaks ja puhkaks ja peesitaks... ja lebotaks... ja laiskleks, sest väljas on nii palav.

08.09.08

Päev, mil ma otsustasin linnast välja Ubriquesse sõita

Hommikul ärkamise võlu seisneb selles, et siis saab tasuta ajalehti. Istun Sevilla El Prado bussijaamas (Sevillas on kaks bussijaama) ja ootan bussi. Tegelikult pole mul õrna aimugi, kust see väljuma peaks, sest tundub, et saabuvad ja lahkuvad bussid on parkinud ennast samasse kohta, liininumbreid ei eksisteeri ja seda, mida "salida F" tähendab, pole mul õrna aimugi. Mis F???
Ma loodan, et kuskile on kirjutatud suurelt ja punaselt UBRIQUE./.../

Tagasivaates võin öelda, et see oli väga hispaanialik bussisõit. Istusin bussis keskel. Taga kuulas keegi oma pleierist muusikat, ees kuulas keegi transistorraadiost oma muusikat ja bussijuhil mängis lisaks raadio. Kohe teekonna alguses kohtus buss vanavarakogujaga, kes oli oma auto parkinud tee keskele ja tal ei olnud üldse kiire. Siis selgus, et bussil on midagi viga. Buss sõitis baasi ja kui bussijuht oli kaks suitsu oma sõpradega ära mahvinud ja asja arutanud, siis jõudis ta samale järeldusele, millele mina kohe alguses: istusime teise bussi ümber. Selleks ajaks oli buss juba kolmveerand tundi graafikust maas. Igas peatuses ta siiski peatus ja seletas ootajatele, et "ei, see pole see buss, mida nemad ootavad. See on see buss, mis on lihtsalt hiljaks jäänud". Ubriquesse jõudsin kohale... Oh jah, siesta ajaks ja...

Mäed olid nunnud, aga kaugelt on kõik muidugi kenam ja armsam. Lähedalt vaadates on lihtsalt hunnik kive ja natukene rohtu./.../

09.09.08

Hommikul ja hilja õhtul on Sevilla üks ilusamaid linnu. Ainult see aeg kella ühest kella kuueni.../.../

Sain lõpuks sinna kirikusse sisse lipsata, mida ma kogu aeg väljast olen uudistanud. Ei teagi, kas piletiraha ka nõuti, sest mina läksin sisse valest uksest (see selgus siis, kui valvur ühed teised turistid teise ukse suunas kõssitas). Ei teagi, kas ma tegin pattu. Aga oh, need vitraažid... need imeilusad vitraažid. Istuks kivipõrandale maha ja muudkui vaataks ainiti.

Ja mulle meeldivad need nii-kole-kitsad-et-kohe-on-kole-kitsad tänavad. Ubriques olid kõik tänavad üsna kitsad ja inimesed kõndisid seal, kus autod sõitsid (loomulikult ei toimunud see üheaegselt). Tee ääres sõid eeslid rohtu ja kombainid koristasid päevalilli./.../

Ja siis ma juba läksingi tagasi Barcelonasse. Kohal olles tundus aeg pikk, aga lahkudes lühike.

Ma ei tea miks see nii on, aga lennujaamades (ma olen nüüd mitmes terminalis istunud) on kõik nii tülpinud nägudega. Aga kus Ryanairi lennule on tunglemine! Kõik need briti turistid, kes siesta ajal poolsurnuks lämbusid ja nälgisid, tahavad ruttu koju./.../

Lahkusin naeratus näol.



* Kui te Karel Čapeki raamatut "Retk Hispaaniasse" olete lugenud, siis te teate, millest ma räägin.

En pocas palabras

Enrique uus stuudioalbum ilmub ametlikult homme, 18. märtsil ja meeleolu loomiseks lisan siia vaieldamatult kõige parema laulu sellelt albumilt:



Kas see pole imeline? Jah, on küll (ise küsin, ise vastan) :).

18.augustil sõitsime bussiga edasi põrgulikult palavasse Sevillasse, aga enne nautisime Marbellat. Käisime hommikul rannas ujumas, uudistasime vanalinnas, pakkisime aeglaselt asju... Kui me hiljem seda omavahel arutasime (viimasel korral Creppis), siis avastasime üllatusega, et meile mõlemale muutus Marbella lühikese sealoldud aja jooksul väga armsaks. Marbellal oli omapära ja ta oli lahke. Minu lemmiklinnaks on küll jätkuvalt Sevilla, aga Marbella trügis esikolmikusse.

Rohkem pole mul midagi lisada. Praeahi nimega Sevilla ootas meid.

Que tengas un buen viaje...

Esmaspäeva õhtul istusin koos Katuga kohvikus Crepp: mekkisin punast veini ja naljatlesin. Natukene nukker oli sellest hoolimata, sest nüüd on ta kaugel ära. Hispaanias. Kurbus ja rõõm tantsisid koos mu hinges valssi. Ühelt poolt on alati kahju, et su sõbrad pikemaks ajaks kuhugi ära sõidavad. Teisalt on alati väga hea meel neid jälle näha. Näha neid värsketena: uute hullude ideede ja huvitavate juttudega. Me laseme neil minna, et nad saaksid tiibu sirutada, et nad saaksid ennast avastada. Los amigos son como estrellas - no siempre las ves, pero están ahi. Mis sõber ma oleksin, kui ma ei laseks sõpradel vahepeal minna? Seega, kui ma eile õhtul meenutasin kõiki neid toredaid sündmusi ja ettevõtmisi, mis meid liidavad - piparkoogiküpsetamised, kaardimeisterdamised, veinitamised, teatriskäigud, kooslaulmised (kõvasti ja valesti), hullud jutud, kontserdiväisamised, vabatahtlikuks olemised, suvised rännakud... - siis see oli niisama. Ma ei taha, et sa jääksid. Su hing on juba ära. AGA (!!!) ma loodan, et sul on Gran Canarial põnev ja tagasi tulles on su naeratus veel laiem kui praegu ja hing lööb tantsu. (Pudel veini ja üks Enrique-nimeline noormees paki ka kohvrisse!)

Mul on hea meel näha, et Katu oli reisiks paremini ette valmistunud kui mina toona: esimese asjana pani ta kohvrisse korgitseri :).