Por un beso... aunque solo una fuera

Täna lugesin uudisteportaalist kurba teadet: Jarabe de Palo laulja Pau Dones on läinud manalateed.

Ta kõnnib seda kindlasti varvastel tippides ja sõrmi nipsutades. Ja võib-olla laulab ta sel rajal just seda laulu oma loomingust, mis mulle nii südamelähedane on:

Descanse en paz!

Tuttavad paigad

Käisin viimati Hispaanias detsembris. Peatusin seal vähem kui ööpäev, aga rutakusest hoolimata oli taaskohtumine südamlik (sellest olen ma kirjutanud oma teises blogis). Mõnel päeval, kui elu tundub lootusetult igav ja lame, jään ma silmitsema kalendri kõrvale kleebitud postkaarti. Seal peal on churros con chocolate ja taga tekst "meenutus sellest, et elu võib vahel olla imeline unenägu".

Koroonaoludes oli reisimine muidugi suisa ära keelatud. Nüüd ühiskond toibub vaikselt. Hispaanlaste Facebooki grupis, millega ma teaduse tegemise eesmärgil liitusin (jagasin seal oma küsitlust) ja kust ma enam ei taha ära minna (saati kui seal saab omandada hispaania kõnekeele väljendeid), on peamiseks arutusteemaks, millal ja millega Lõunasse naasta. On minulgi osa perest seal ja süda oli seal juba varem.

Kuna reisimine pole veel mõnda aega võimalik, peamiselt töö- ja koolikohustuse tõttu, naudin hoopis kirjandussaadet Pagina Dos. Lisaks headele lugemissoovitustele, saab seal näha oh-kui-tuttavaid paiku. Seekordses osas näidati Plaza de Mayor´i Madriidis ja Alcala´t Sevillas. Minu mõte rändas koos kaameraga... Võib ka nii reisida!

Sergio del Molino, Elizabeth Duval y Manuel Barea

Ran de la mar

Hea sõber oli mulle teekonnale kaasa andnud katalooni luuletaja Salvador Espriu luulekogumiku "Mere ääres mul oli kodu... Ran de la mar tenia una casa...". Autori üheksateist luuletust olid eesti keelde pannud Ain Kaalep ja Jüri Talvet (kes veel!) ja raamatut kaunistasid Lembit Karu kümme kuivnõela tehnikas illustratsiooni. Kuigi vabaduse, isamaa ja surma teemaline luule oli kindlasti kõnekam vabariigi alguses, mil see kogu esmakordselt ilmus, olid luuletused oma mõtlikkuses huvitav lugemine. Neist kiirgas kataloonlikku või siis hispaanlaslikku (või mõlemat) nukrust ja ohverdust, mida Hispaanias ringi rännates olen tundnud.

Vinc a la nua
sequedat de la terra.
Sóc ja silenci
aprofundit. M'allunyo
d'una pols enlairada.

Maapinna palja
põua keskele tulen.
Sügavaks saanud
vaikus nüüd olen. Ära 
tõusva tolmu eest lähen.

/"Llibre de Siniera", 1963 (tõlkinud Ain Kaalep)/

See viiul...

Kui ma seniajani ei saanud päris hästi aru Katu kiiindumusest Manuel Carrascosse (nojah, ilus on ta küll), siis kuulates tema laulu "Uno x uno", hakkan ma juba aimama....

Pariisile ei tule iial lõppu*

*Vahepeal oli mul seda raamatut lugedes tõepoolest tunne, et sellele ei tule iialgi lõppu.

Sõna "kogemus" kõlab alati kohutavalt, aga kui inimene on noor, kõlab see veel eriti hullusti. Kord olin kuulnud, kuidas keegi ütles: "Kogemus on nagu kamm kiilakale." Olin sellega nii nõus, kui veel olla saab. Olin kindel, et kogemusest pole mitte mingit kasu. Aga ma ei teadnud veel seda, et ainult kogemus võis meile öelda, miks sellest mitte mingit kasu pole. (98. peatüki algusest)

Kuigi mul puudusid eelnevad kogemused Enrique Vila-Matasiga, osutus tema raamat "Pariisile ei tule iial lõppu" ootamatult lõbusaks. Siiamaani olin arvanud, et hispaanlased isegi ei tea, mis imeloom see iroonia on. Järeldasin seda nendest piinlikest vaikushetkedest, mis järgnesid minu iroonilistele märkustele. See autor suutis mind meeldivalt üllatada. Võib-olla on ta lihtsalt ebahispaanialik?

Ootasin (siiamaani ootan) suure huviga Vila-Matasi "Dublineski", kui ühtäkki selgus, et Loomingu Raamatukogus on vahepeal ilmunud üks tema teine teos. Kuigi mul polnud mitte mingit kavatsust see raamat endale koju soetada, on ajakirjalett Rimi toidupoodides kassale liiga lähedal ja sellest kahetsusväärsest tõsiasjast tulenevalt avastasin ootamatult, et kassalindile oli mandariinide ja banaanide vahele ennast pressinud ka see lõputu Pariis. Nojah, kui näpud on põhjas, siis mõjub iroonia hingele eriliselt hästi.

Arvatavasti olin selle raamatu jaoks täiesti sobimatu lugeja: Pariisis ei ole ma käinud, Hemingway ülistamisest ei ole ma kunagi aru saanud, minu kultuurajaloolised teadmised on nullilähedased ja olles laisk nagu lohe loen ma teokiirusel (või kiirusel, millega teod oletatavasti sõnu veeriksid). Siiski-siiski, iroonia päästis olukorra! Nii ei proovinudki ma lugedes minna ekslema tundmatute tuntud kultuuriinimeste nimederägastikku, sest lõppude lõpuks polnud see loo seisukohalt oluline. Noogutasin kergelt peaga ja lugesin edasi. Põrgusse! Mulle meenus üks mu sõbranna, kes ka rääkides külvab oma tuttavate nimesid jutu sisse. Tema tuttavad on küll vähetuntumad (ma ei ole selles muidugi täiesti kindel, sest mul pole õrna aimugi, kes need Johnid ja Mardid õigupoolest on, keda ta jutu sisse pikib), aga enam-vähem oli ahastus sama.

Sarnaselt paljude teiste kirjanikega kirjutas ka Vila-Matas kirjutamisest. Minu ema ütleks selle kohta, et "näe, taaskord üks kirjanik, kes imetleb iseenda naba" ja soovitaks mul midagi targemat lugeda. Süzee puudusest hoolimata, oli väljenduslaad põnev. Nooruke kirjanik oli Pariisi küll vaene ja õnnetu (erinevalt Hemingwayst, kes oli vaene aga õnnelik), aga ta meenutab seda kõike elegantsi ja muigega. Noored oleme ainult kord elus... meie õnneks. Kahjuks saame alles hiljem aru, kui jabur kõik varasem oli... ja siis me kirjutame sellest raamatu... ja naerame selle kõige peale.

Cuentos tradicionales estonios

 Ammustel aegadel, siis kui tööl logelemiseks rohkem aega oli, laenutasin endale kauni raamatu pealkirjaga "Cuentos tradicionales estonios". Seda teost soovitas mulle lift. Misasja?, küsite kindlasti teie, sest kes on enne kuulnud, et liftid raamatuid soovitavad. Nii ometigi juhtus, sest ühel õhtul, kui ma hakkasin lifti raamatuid tõstma, avastasin sealt juba ees ootamas need uued raamatud, mis paigutatakse hoidlasse. Minu terane pilk eristas kohe hispaaniakeelse teose ja veel kiiremad käed krabasid selle endale. Hispaaniakeelne raamat on siiski haruldus!

Selgus, et esmakordselt anti see teos välja 1990. aastal. Vabanduseks võin öelda, et siis olin ma veel liiga väike, et isegi teada, mis lift on, saati siis temalt raamatusoovitusi saada. Võib-olla oligi nii parem, sest minu väikesed pontsakad käed oleksid eesti rahvajuttudest kindlasti midagi voltinud, neid kokku käkardanud või/ja mitu erilist illustratsiooni lisanud.

Alguses oli lugemine vaevaline. Kuigi rahvajutud on mulle küllaltki tuttavad, puudusid mu sõnavarast hispaaniakeelsed vasted sõnadele "kutsar", "mõisnik", "rehepapp"... Siis ma avastasin, et koduses raamaturiiulis seisab täpselt seesama raamat, ainult eesti keeles. Kui nüüd lugemine vaevaliseks läks ja sõna tähendus segaseks jäi, uurisin emakeelsest variandist järele, mida see või too meie keeles tähendada võiks.
Kuna tegu ei ole tõlke vaid mugandusega, siis olid jutud küll sisult samad, aga kirjutamisviisilt erinevalt. Mahlakas rahvakeel läks muganduses kaduma ja ühes jutus oli seast saanud hoopis lammas (oveja). Sellest hoolimata ei olnud jutud oma vahvust kaotanud ning ma sain mitu-mitu toredat hispaaniakeelset väljendit teada.

Lisaks juttudele, mida oli tore uuesti lugeda ja meenutada, meeldis mulle Talveti põhjalik sissejuhatus. Mitte et mulle oleks vaja Eesti kirjanduslugu meenutada, seda (veel) mitte, aga siiamaani ma ei teadnud, kuidas teatud kirjanduslikke mõisteid hispaania keelde panna (nt Despertar Nacional (Ärkamisaeg)). Teate küll, keeletundides õpetatakse rääkima oma perekonnast, aga eesti kirjanduse ajaloost ei räägi keegi.

Lõpetuseks lisan oma lemmiklausumine ühest jutust, mis eesti keeles algab "Jookse poega, jõua poega...", aga hispaania keeles kõlab hoopis nõndaviisi:

Vete prisa, hijo. ¡Vuela!
Piensa que por un engaño
tuya será la mozuela.
Recoge de casa el paño:
trae...

Sevilla... una vez más

Kui ma 2013. aastal Hispaanias käisin ja teekonna lõpus Barcelonasse jõudsin, otsisin üles Casa de Llibre raamatupoe ja toppisin oma seljakotti nii palju raamatuid kui mahult ja raskuselt võimalik. Siiani oli lugemata ainult Matilde Asensi "Venganza en Sevilla", aga esimesel septembri hommikul lugesin läbi selle teose neli viimast lehekülge ja panin raamatu võidukalt riiulisse tagasi. Ei saa öelda, et salakaubitseja Martín Ojo de Plata (tõlkes: Martin Hõbesilm) seikluste ja salasepitsuste teine raamat igav oleks, pigem on probleem alati selles, et leian vahepeal raamatukogust palju teisi põnevaid raamatuid.
Jätsin "kättemaksu Sevillas" paar kuud peale alustamist lauale vedelema. Mind juhatas (käekõrval) tema juurde tagasi Jo Labanyi "Spanish literature. A very short introduction", mida lugedes sain ma muuhulgas teada, et kuldajastul oligi elanud keegi Catalina, kes esines mehena (raamatus on Martín tegelikult Catalina Solis). Nii tuligi mulle ammuhüljatud raamat meelde ja ma lugesin seda uue pilguga. Kuigi Matilde Asensi pole arhiividesse kaevunud ja kasutab miljöö loomiseks üldisemalt teatud fakte (nt Hispaania kuninga pidev rahahäda ja Potosí kaevanduste tööliste kehv elu), oli see meeldivalt kokku kirjutatud ja hetkeks mulle tundus, et ma kuulen Sevilla kirikute kelli helisemas.