Uustulnuk

Uskumatu, aga tõsi! Minu kõrvalkambrisse (loe:punkrisse) kolis uus asunik sisse. Tulin raamatukogust koju (hoogsa sammuga, sest tore päev oli), keerasin ukse lukust lahti (jätsin taaskord võtmed ette, sest vanainimese pea on selline) ja leidsin laua pealt kirja. Kirja all oli nimi "Dejan". Riiulile oli tekkinud lisapott. Nagis oli pruun meestetagi. Kraanikausi ääres rätikul oli kaks südametega tassi. Kapiservas olid hommikuhelbed (vähendatud kalorsusega variant), biorosinad ja pakk karamellkomme.

Istusin ja mõtlesin. On mu uus korterikaaslane siis mees või naine. Avasin vannitoaukse ja leidsin väga erksavärvilise käterätiku.
NAINE! mõtlesin ma ja tegin talle kappides ruumi. Peigmehega, arvasin ma vaadates seda meestetagi.
Sloveenlane! järeldasin ma, sest kapis oli purk omatehtud mahla ja moosi. No kes neid väljamaalt ikka kaasa tassib? 
Pagan, olin hakanud juba oma üksiolemisega ära harjuma.

Käisin vahepeal jalutamas ja tagasi tulles oli uustulnuk saabunud. Ootasin kapriisset sloveenlannat, kes hakkab draamat tegema, vatrab päevad otsa oma peigmehest ja suitseb nagu korsten (kusjuures ma olen sellise inimesega koos elanud. Hispaanias). Kelle ma eest leidsin?

Hah!

Serblase, kes tuli Maribori haiglasse praktikale. MEHE! Säh, sulle, Sherlock Holmes, mõtlesid, et mängid detektiivi! :)

Nojah, mulle meeldibki meestega koos elada. Palju rahulikum ja saan oma asjadega laiutada (seda on näidanud praktika).

Tema oli näinud korterisse tulles minu roosasid ketse ja rutanud administraatori juurde küsima, kas siin on mingi eksitus... et talle tundub, et kõrvaltoas elab, vabandage väga, seal elab tüdruk! Administraator oli öelnud, et jah, elab küll, mis siis sellest.

Ma tunnen ennast palju paremini. Võib-olla olen ma elus liiga palju edevaid ja võimukaid naisi näinud, et ma meeste üle heameelt tunnen.

Kriips-kriips

Märgin ära, et olen tänase seisuga juba kuu aega välismaal elanud. See olgu niisama suusoojaks öeldud.

Kas hakkan kohanema? 
 Jah, aegamisi. Keel on jätkuvalt keeruline (see ei ole vene keele moodi, ehkki kõik mulle seda kinnitavad. Võib-olla ainult hästi-hästi natukene). Õunte asemel söön virsikuid ja nektariine, aga hommikul mugin salaja kaerahelbeputru. Linnatänavad on tuttavad ja tuttavaid võib kohata tänaval (raamatukogus töötab palju inimesi). Kuumus tümitab, aga panen vastu.
Kas ma Eestist ka unistan?
Kui ma olen kusagil olnud, siis ma võtan selle koha oma mälupiltides kaasa. Piisab ainult meenutada... ja ma ei olegi enam Sloveenias, vaid istun kodukandi metsas ja söön mustikaid.
Kas ma tunnen teist puudust?
Mis küsimus see selline on! Teiega ja teiste teiega on lihtsalt selline lugu, et elu on teid mööda ilma laiali pillutanud ja ükskõik, kus ma olen, alati on keegi oluline puudu. Kannan teidki oma mõtetes kaasas. Küll tuleb see taaskohtumisaeg.

Palju huvitavaid mõtteid.

Ronimisreede

Täna ärkasin vara... Pool kuus on vara? Hil... Ei-ei, pool kuus on tõepoolest vara. Sõin oma hommikupudru ära, lükkasin seljakotti nipet-näpet ja hakkasin Pohorje poole astuma. Tagasi jõudsin sealt kell kolm päeval, nii et pikka juttu ei tee. Tahan hoopis oma väsinud jalad seinale toetada ja veel ühe klaasi külma mahla ära juua.

Pohorje on need "künkad" linnast väljas. Need on salakavalad künkad, sest kui ühe otsa jõuad, siis ootab sind juba järgmine. Kogu aeg on tunne, et see on viimane, et rohkem neid pole. Aga vat.. on küll! Kahe künka vahel on paar sammu lamedat maad ja seetõttu polegi alt jalamilt aru saada, et künka asemel ootab ronijaid mitu-mitu küngast.
Kuna ma olen halb turist, siis ma alustasin ülesminekut valest kohast, aga õnneks oli keegi varem samasse kohta jõudnud ja mulle algelise raja heina valmis tallanud. Teise künka juures silmasin juba kaaskannatajaid. Ma imetlen seda väikest valget puudlit, kes peale esimest küngast maha istus ja edasi keeldus minemast. Tark koer, kes haistis raskusi ja viletsust.
Kõige väsitavam oligi ülesminek, sest siis olin ma lauspäikese käes. Lõpuks avastasin, et arukamad künkalkõndijad on metsa peitunud ja liiguvad seal ülespoole.

Ma tean, et Pohorjes on olemas spetsiaalsed loodusrajad, aga, nagu te arvatagi võite, läksin mina otse. Natukene aega liikusin isegi ametlikul rajal, aga siis kaotasin õige tee, lõin käega ja läksin sobivas suunas. Mulle tundub, et nn "otseteed" olidki kõige paremad: kuigi/sest põldmarjapuhmad kriimustasid mu jalgu, tuli lehmade elektriaedade alt läbi pugeda (ühel korral ma unustasin, et kõik pealtnäha tavalised nöörid pole päris ohutud), sain ma mööda künkanõlva imelisel metsateel keeruga alla kõmpida (too tee oli jalgratturitele) ja siis lihtsalt läbi metsa alla tulla. Päris lõpus oli küll eee-kas-ma-olen-eksinud-tunne, aga Pohorjes ei saa ära eksida. Maastik annab ära, kust suunast sa tulid ja kuhupoole lähed.

Pohorjest on väga raske pilti teha, sest puud jäävad ette, aga ma katsetasin. Selline ta siis ongi.

Metsaaaluse olid natukene igavad, aga lehmad on sealkandis tugevad (ronivad küngastest üles-alla).

Gre

Ma tänan sind, suur vend, sest härra Gnoom on oma kahe raske kohvriga minuni jõudnud. Postiga on siin naljakad lood. Kui ma üürilepingut sõlmisin, siis öeldi mulle, et nad panevad jooksvalt informatsiooni saabuva posti kohta iga maja kuulutustestendile. Ootasin... ootasin... ja ootasin. Täna küsisin kolmanda maja administraatorilt (teisel majal ei ole administraatorit) nii möödaminnes, et kuhu post lõpuks välja jõuab... ja, nojah, eks ta nüüd ole.  Selgus, et postisahtlid on administraatori juures ja tuleb lihtsalt küsimas käia. Minu küsimuse peale, kas ma peaksin siis hiromant olema ja alati teadma, kui keegi mulle kirja saadab, tundis ta isegi kerget piinlikkust (uskumatu!) ja lubas mu nime meelde jätta (jah, ega mina ka seda ei usu). Ma lihtsalt ei mõista, et kui neil midagi teha pole (ma ju näen, et nad lööberdavad hoovis ringi ja räägivad sõpradega juttu), miks nad siis midagi ei tee?!

Kolmanda nädala lõpus jõudis mu mõte Sloveeniasse kohale. Kui pühapäeval rongiga Maribori tagasi jõudsin, tundsin, et see on justkui teistkordne tulemine. Sama jaam, mis mind juuni lõpupäevalgi tervitas, aga linn oli teistsugune. Linn oli juba palju rohkem oma.

Reede õhtul käisin Ptuj´s (alles nüüd ma tajun, kui veider selle linna nimi minu keeleruumis on). Ptuj on Sloveenia vanim linn, hingega linn, kus igal majal on oma lugu.
Mentor oli andnud mulle Sloveenia muusikat kuulamiseks ja kollektiiv Melodrom oli eriliselt hea. Käisingi koos rõõmurull Jasna ja Aleksandraga nende laule kuulamas. Aleksandra elab ise Ptuj´s, seega istusime alguses tema lemmikkohvikus ja jõime veini, siis kõndisime veidi mööda vanu tänavaid kuni muusikud otsustasid lavale tulla. Tuul hakkas küll kimbutama, aga kuulasime lõpuni. Minu lemmiklaul "September" oli repertuaaris. Nagu loodud sellise õhustiku jaoks.

Hiljem arutasime, kuhu me Ptuj´s toimuvatel Veini ja Poeesia päevadel läheme (mul on see praktikas ette nähtud). Oi, see oli mõnus õhtu! Miljööväärtuslik.

Pühapäeval sõitsin Mirica perega Bledi ja Bohinj´i järve äärde. Bled oli kaunis koht, aga seoses turistide rohkusega oli armas paik saanud kalliks paigaks (ja me kõik teame, mis mõttes "kalliks"). Paganana võin öelda, et kirikute üks plusse peale jaheduse on see, et Jumal ei küsi parkimise eest raha.

Mirica küll kurvastas, et ta ei saagi osta mulle pääset Bledi järve saarele ja me ei saagi näha Sloveenia kõrgeimat juga (ka tasuline), aga ausalt öeldes, ei olnud sellest midagi. Nendega oli lihtsalt tore aega veeta. Kõige meeldivam oli istuda Miricaga Bohinj´i järve äärsel kail ja jalgu kõlgutades rääkida elust ja soovidest. Me nägime ka ideaalset piknikukohta. See asus küll järve teisel kaldal, aga küll me üle ujume.

Lõppude lõpuks meeldibki mulle Sloveenias kõige rohkem loodus. Neid kindluselobudikke olen ma juba piisavalt näinud ja nüüdseks juba tean, et kõige hinnalisem on aeg, mis on veedetud kallite inimeste seltsis, kuskil ilusas kohas maailma äärel.

Kapriisne Matjaž ja tuba tornis

Kuigi teisipäeva õhtul oli väga (väga-väga-väga...) tore mööda Drava kaldaäärt oma uue vana jalgratta Matjažiga sõita, on meie suhtlus osutunud ootamatult keeruliseks. Nojah, ikkagi eri rahvusest ja nii...
Täna hommikul sõitsin Nova vas´i raamatukoguni (selgitus: asub teisel kaldal). Kõik oli korras, läbisaamine rahuldav. Lõpetasin kell kaks oma praktikapäeva ja hakkasin jalgrattaga kodu poole sõitma ja siis... vat, siis ta alles maksis mulle kätte selle eest, et ma ta päikese kätte olin jätnud. Viskas keti maha ja teatas, et tema ei sõida. Edaspidi peab mul kotis peale lusika (vajalik jogurti söömiseks) olema alati paar töökindaid ning igaks juhuks mutrivõti, kruvikeeraja...hmm... jalgrattapump? (esikumm on tühjapoolne).

Tehnika ja mina ei ole kõige parem kombinatsioon. Seni on mul probleeme olnud peamiselt pesumasinatega, mis ei taha oma tööd õigel ajal ära lõpetada ja muudkui keerutavad ülihelikiirusel pesu trumlites. Nüüd siis norib jalgratas ka juba tüli. Kes oleks võinud seda arvata?!

Kui kokkupuude õelate joogiautomaatidega (raha võtavad, aga jooki ei anna) ja elutu ühiselamupersonaliga välja arvata, on kõik hästi. Teisipäeval rääkisin Niinaga kataloogimisest ja koduloo andmebaasist ja eile tegi ülevoolavalt jutukas Marinka Maribori linnas väikese tuuri. Palju jääb veel endal avastada, aga küll jõuab.

Ah, et miks "tuba tornis"? Selgus, et Maribori katedraali tornis olid (linna)valvuri eluruumid. Üles-alla minemine võis küll võhmale võtta, aga vähemalt oli vaade ilus.

Õllesed lilled

Sarnaselt rottidega, kes pagevad uppuvalt laevalt, lahkuvad külastajad vihma tulekul festivalidelt. Sõitsin pühapäeva varahommikul rongiga Laškosse ja eelmise päeva vihm oli peo laiali pühkinud. Taevas oli hall ja tibutas vihma. Enamus õllemüüjaid pakkis asju kokku, et koju ära minna. See oli ka ametlikult festivali viimane päev.
Minu meele tegi kurvaks, et pidu ei olnud, aga nojah... arvestades hommikul tänaval kohatud inimeste olekut (või siis mitteoleku), tundus, et festivalil rõhutakse palju õllele ja lilledega on kõigel sellel väga vähe pistmist. Samal ajal kui kohalikud läksid kombekalt kirikusse, parandasid külalised laagriplatsil või õllekohtades pead.

Kõndisin Mirica, Sandi ja Kristianiga veidikene ringi, sõime kebabi ja läksime siis Svetinasse. Svetina on selle koha nimi, kus nad elavad. Mul oli kusjuures õigus: suur osa Sandi sugulastest tõepoolest elab sealkandis. Tema vanavanavana... oot, nüüd läks sassi. Pean näppude peal lugema :). Tema vanavanavanavanavanaema ostis selle majakoha. Esimese maailmasõja ajal põles maja maha ja uus ehitati praegusesse asukohta. Mirica tahaks kolida kuhugi mujale, aga Sandi on oma kodukanti kõvasti juurdunud. Eks näis, kumma sõna peale jääb. Kõndisin nende väikesel heinamaal, kust avaneb maaliline vaade (nad elavad künka otsas) ja vaatasin, kuidas rebane mööda vudas (hallika kasukaga kusjuures).

Mirica arvab, et ta peab iga kord mulle midagi andma. Kuigi ma ütlesin talle, et mul pole midagi teha tema üle-eelmise õppeaasta kalendermärkmikuga, isegi kui see on tühi, anti see mulle kaasa. No oodaku, kui ta lõpuks mulle külla tuleb! Me kodus eelnevalt vaatame ja mõtleme, mida kõike talle kaasa anda: vanad masinajupid, heinapallid, küünlajalad... Nad tulevad autoga, nii et küll me kõik peale pressime. Kui ei mahu, siis panevad käru sappa.

Mulle ei meeldi asju saada. Mulle meeldiks Miricaga palju-palju rohkem juttu puhuda. Praegu on mul tunne, et ma räägin enamasti Sandiga. Kui Sandi minu ja minu laenatud ratta (ristisin ta Matjaziks) Maribori sõidutas, siis rääkisime maast ja ilmast: sloveenlastest, Euroopa Liidust, talendisaadetest, Sloveeniast... Minult küsitakse tihti, kas eestlased ja sloveenlased on sarnased. Sellele küsimusele on keeruline vastata, aga mulle näib, et sloveenlased on palju avatumad ja jutukamad. Peale selle on nende jaoks oluline...

... mida te pakute?

AED! Isegi kui sloveenlane elab linnas, unistab ta oma aiast. Nende aed pole nagu eestlaste aed. Nemad ei kasvata muru ja neid ei ärata (väga vara) hommikul usina naabri muruniiduki mürin. Kui ma kõndisin laupäeval Maribori saare poole (Märkus: ma ei jõudnud sinna, sest sild oli ainult ühel pool. Vastaskaldal), siis ma märkasin, et muru (või siis rohi) oli enamasti pügamata. Enamasti ei olnudki seda vaja pügada, sest maja ümbruses kasvasid mitmesugused puud ja õitsesid lilled. Vaba pinda oli vähe. Aiakultuurid olid isegi oma alalt välja tunginud. Mööda kaldaäärt kõndides olid ühel pool majad aedadega ja teisel pool teed kasvasid ploomipuud ja murelid.
Ma ei ole näinud kedagi muru (rohtu) niitmas. Las see kasvab! :) Ilus on see erinevate heintaimede õitsemine :).

Täna külastasime ühte vanemat prouat ja vanadekodu. Viisime eakatele lugejatele raamatuid ja ajakirju kohale.

Pingelangus

Kirjutasin oma teist raportit. Praktikaprogramm näeb ette, et iga nädala lõpus tuleb maha istuda ja nädala tegevused üles märkida. See on nii tüütu tegevus, et võtab üldse kirjutamisisu ära.

Teise nädala lõpus hakkab mu aju juba taastuma. Informatsiooni ei anta enam kärukoormate kaupa ja olemasolevad killud sobituvad paika. See on hea kahel põhjusel:

1) Ma ei pea enam oma aju piinama ja klobima, et teda töökorras hoida.
2) Ma saan mõistuse puhkehetkedel tegelda teistsuguste mõtetega. Vargsi tulevad mõtiskluste "raamatukogude rahastamisega tegeleb..." kõrvale avastused " see Igor näeb välja täpselt nagu Gimli "Sõrmuste isanda" filmist". Oluline on vaid meeles pidada, et kõike ei tasu aruandesse kirjutada. Aruande jaoks klopsin ma ilusaid ja uduseid lauseid.

Homme sõidan rongiga Laškosse, kus on viimast päeva festival "Pivo in Cvetje" ("Õlu ja lilled"). Õlu seos lilledega on mulle jäänud arusaamatuks, aga kui pidu korraldatakse, siis tuleb minna. Saan loodetavasti seal (lõpuks) Miricalt kauaoodatud ratta ning linnas liikumine muutub kordades lihtsamaks.

Reedel nägin ma Sloveenia presidenti. Ta osales tseremoonial, kus natsisimiohvrite mälestuseks pandi tänavasse kive. Tal olid kõik presidendi jaoks vajalikud omadused: topise väljanägemine, pikk ja patriootlik kõne ja püüe olla rahvamees. Kõige huvitavam asjaolu selle sündmuse juures selgus hiljem. Praktika koordinaator ütles, et ta on kindel, et selline tseremoonia oli kord varem juba aset leidnud. Mitu kuud varem oli raamatukogu korraldanud vastavateemaline näituse ja kivid pandi tollal kõnnitee sisse. Ta võis vanduda, et isegi koht oli sama. Kõlab küll absurdselt, aga tundub, et presidendi jaoks võeti kivid uuesti välja ja tehti kogu tseremoonia veelkord läbi.

Nipet-näpet oli veel, aga aju puhkab... surm-surm!