Kuigi...
Kuigi mul oli plaanis Hispaanias olles regulaarselt blogisse kirjutada, siis ei tulnud sellest, nagu isegi näete, mitte midagi välja. Põhjuseid oli kaks. Esiteks ei olnud mul internetti või, kui nüüd täpne olla, siis Wifi oli küll olemas, aga arvutit ei olnud. Igas ööbimiskohas pakuti Wifi jaoks parooli, aga kuna ma rüperaali kaasa ei võtnud, siis ei olnud mul midagi sellega teha. Tänasin sellegipoolest. Teine põhjus on veidram. Kui ma Sevillas hostelis olles saingi lõpuks arvutisse, sirutasin sõrmi, et, jah, nüüd lõpuks midagi kirjutada, siis selgus, et Blogger ei lase mind kontosse sisse, sest Hispaaniast sisselogija peaks küll hoopis mingi häkker olema. Nii palju siis sellest.
Kuigi...
Kuigi ma mõtlesin paberile märkmeid teha, siis tulid need üsna lünklikud, sest... teate küll: tappev palavus, siesta ja nii palju, mida teha ja näha. See ei mõjunud kirjutamisele eriti soodsalt.
Seega: kuigi mul jäi toona pool kirjutamata, siis on mul võimalus kõik järgi kirjutada. Mõtted hakkavad ka juba settima ja virvarris hakkab moodustuma kord. Sirutan sõrmi ja hakkan pihta. Aegade algusest peale, nagu Hispaani lastekirjanduse tuntud tegelane Manolito Gafotas tavatseb öelda.
Alguses oli "Vanad ja noored" Vargamäel ja õhtune kojusõit Albust. Siis tuli viimane tööpäev...
Viimased hüvastijätud (Vihkan, vihkan neid!). Viimased viisakused ja olengi tööst vaba. Mul on tunne nagu ma läheksin igaveseks. Magamatuse tunne on lihtsalt. Sellest see kõik.
Magasin lennueelsel ööl rahuldavalt. Läksin lennujaama. Kohtusin seal Katiga, kes oli tulnud mind ära saatma ( ta lendas Hispaaniasse järgmisel päeval). Haarasin Rahva raamatukogust ühe hispaaniakeelse lasteraamatu ja... ja siis ma läksingi.
kolmapäev, 28. august 2013
reede, 9. august 2013
Los milagros sí pasan
Kirjutasin eile ühele Hispaania bussifirmale, et teada saada, kas Vilanova i La Geltrú (sadamalinn Barcelona lähedal) ja Barcelona vahel sõidab öine buss, millega ma saaksin Chambao kontserdilt tagasi Barcelonasse. Te võite ette kujutada mu suurt üllatust, kui ma avastasin järgmisel hommikul oma postkastist vastuse ja lähemal uurimisel selgus, et vastamiseks kulus vaid mõni tund.
Väike vaheselgitus neile, kes ei saa aru, millise suure imega tegu on: Hispaania on maa, kus on küll olemas arvutid ja internet, aga enamasti neid infopäringute jaoks ei kasutata. Hispaanias helistatakse. Siiamaani on olnud veel nii, et inglise keeles kirjutatades saan ma 99% juhtudest vastuse hispaania keeles (1% ülejäänud juhtudest on vastajaks arvatavasti mittehispaanlane) või ma ei saa seda üldse. Tihti ei saa ma seda üldse, sest "mäh, mingi kiri ja veel inglise keeles!". Hispaania keeles kirjutades... noh, alguses on siesta, siis fiesta, siis ehk puente ja üleüldse on sellega aega mañana´ni ja "oeh, ootame parem, millal see tüdruk meile helistab". Tulemused on küll tublisti paremad kui inglise keeles kirjutades.
Kujutage siis ette mu suurt rõõmu: ainult mõni tund ja juba vastati. Lugesin kirja läbi. Lugesin veelkord läbi. Misasja? Sitges? Mis paganama Sitges? Ma tahan hoopis Vilanovast Barcelonasse saada :).
Nojah, vähemalt olid seletused Sitgesi puhul abiks ka Vilanova bussigraafiku leidmisel. Ja nüüd ma tean, et mañana asemel on võimalik kasutada ka lihtsat kopeeri-kleebi tehnikat.
*imesid juhtub
Väike vaheselgitus neile, kes ei saa aru, millise suure imega tegu on: Hispaania on maa, kus on küll olemas arvutid ja internet, aga enamasti neid infopäringute jaoks ei kasutata. Hispaanias helistatakse. Siiamaani on olnud veel nii, et inglise keeles kirjutatades saan ma 99% juhtudest vastuse hispaania keeles (1% ülejäänud juhtudest on vastajaks arvatavasti mittehispaanlane) või ma ei saa seda üldse. Tihti ei saa ma seda üldse, sest "mäh, mingi kiri ja veel inglise keeles!". Hispaania keeles kirjutades... noh, alguses on siesta, siis fiesta, siis ehk puente ja üleüldse on sellega aega mañana´ni ja "oeh, ootame parem, millal see tüdruk meile helistab". Tulemused on küll tublisti paremad kui inglise keeles kirjutades.
Kujutage siis ette mu suurt rõõmu: ainult mõni tund ja juba vastati. Lugesin kirja läbi. Lugesin veelkord läbi. Misasja? Sitges? Mis paganama Sitges? Ma tahan hoopis Vilanovast Barcelonasse saada :).
Nojah, vähemalt olid seletused Sitgesi puhul abiks ka Vilanova bussigraafiku leidmisel. Ja nüüd ma tean, et mañana asemel on võimalik kasutada ka lihtsat kopeeri-kleebi tehnikat.
*imesid juhtub
neljapäev, 8. august 2013
Cuando el calor me mata...*
Eile öösel ma ei maganud. Lämbus kleepus nahale. Õhk oli otsakorral. Aknad olid lahti. Asjatult. Kirjutasin siis rahustuseks riime (seda nimetatakse biblioteraapiaks). Ikka oma Sevilla auks.
Kitsastes varjudes
palavus sumbe.
Majades varjunult.
Ööni hulk tunde.
Ärid kõik suletud,
tiempo de siesta.
Tänaval piinatud
turist vaid kesk lõõska.
Vaiksetes parkides
vulises vesi.
Purskkaevu külgede
azulejosid pesi.
Mälestus hommikust
hõljumas õhus.
Churrod kuid kohvikust
ammu on kõhus.
Hispaanias on palju kõrgemad temperatuurid kui Eestis.
* Kui kuumus tapab mind...
Kitsastes varjudes
palavus sumbe.
Majades varjunult.
Ööni hulk tunde.
Ärid kõik suletud,
tiempo de siesta.
Tänaval piinatud
turist vaid kesk lõõska.
Vaiksetes parkides
vulises vesi.
Purskkaevu külgede
azulejosid pesi.
Mälestus hommikust
hõljumas õhus.
Churrod kuid kohvikust
ammu on kõhus.
Hispaanias on palju kõrgemad temperatuurid kui Eestis.
* Kui kuumus tapab mind...
kolmapäev, 7. august 2013
No hay mal que cien años dure*
Ainus põhjus, miks ma praegu seda postitust kirjutan on see, et ma olen haige. Täna juba natukene vähem kui eile ja kohe palju vähem kui üleeile. Haige olles saad alles siis oma haigust adekvaatselt hinnata, kui see mööduma hakkab. Millega siis haiged inimesed aega veedavad? Püüavad palju magada, mis sellest, et selles palavuses ei taha see hästi õnnestuda. Küpsetavad perekonnale puupliidis (st pliidi sees) täisterajahust küpsiseid, mis sellest, et esimesed lähevad traditsioone järgides aia taha. Kõssitavad hoovist minema uudishimulikke kanu, mis sellest, et need nn baski terroristid (nende hari on voltis ja meenutab baretti) viie minuti pärast naasevad. Isegi see ei aita, et ma neile kalosse ja kummikuid järgi viskan (vahel isegi liiga suure innuga...). Heegeldavad linikut, mis sellest, et iirisniit ootamatult otsa saab ja töö tuleb katki jätta. Teevad õmbustööd, mis sellest, et õmblused eriti sirged ei tule. Seelik tuli lõpuks ikkagi vahva. Planeerivad teekonda Marbella kesklinnast Cantera de Malaga juurde (Enrique esineb seal), mis sellest, et kuigi selleks kulub iga päev vähemalt tund, on tulemus alati nullilähedane ja Google maps saadab mu hoopis vahepeal Ameerikat avastama (võib-olla on tal minust juba villand?). Pakivad mõttes seljakotti, mis sellest, et seljakott ja kolmveerand asjadest on hoopis Tallinnas. Ja võtavad antibiootikume, mis sellest, et need kibedad on. Vähemalt tundub, et aitavad.
Esimestel päevadel oli mul tunne, et ma lähen hulluks, aga puhkamisega ongi nii, et kui praktikat pole, siis alguses ei oska. Lõpuks oskan võib-olla juba liiga hästi.
*Pole halba asja, mis sada aastat kestaks
Esimestel päevadel oli mul tunne, et ma lähen hulluks, aga puhkamisega ongi nii, et kui praktikat pole, siis alguses ei oska. Lõpuks oskan võib-olla juba liiga hästi.
*Pole halba asja, mis sada aastat kestaks
pühapäev, 4. august 2013
Pöial sügeleb kui hull...
Kuigi auväärt William Shakespeare´i maailmakuulsad teosed panevad mind vaid õlgu kehitama, pean ma teda alati hea sõnaga meeles, sest tnäidendist "Macbeth" pärinev repliik "pöial sügeleb kui hull, vist on kuri tulekul" on andnud pealkirja kahe suurepärase kirjaniku teosele: Agataha Christie "Pöial sügeleb kui hull" ja Ray Bradbury "Vist on kuri tulekul". Lisaks hakkab see repliik minu peas ketrama, kui on aeg...
Kas teile ei tundu, et on aeg? On aeg, mil Tallinna tänavatel kõndides tunnen ma ninasõõrmetes peale kuuma asfaldi ja tolmu seda lõhna.See vaevuaimatav mälestustehõng kusagilt teisest linnast ja teiselt maalt muutub sügise lähenedes aina tugevamaks mattes kõik muu. Seisatan korraks ja hetkeks, küll ainult hetkeks, kõnnin ma kusagil mujal, ühel teisel tänaval ühes teises riigis. Suve lõhna on segatud kõikide eelnevate suvede hõng. See on lootuste ja unistuste segu, mis paratamatult ajab pea sassi.
Ja rongiga sõites, kui ma silman raudteeäärse maja hoovis lopsakaid kõrvitsataimi, meenub mulle üks lai väli, kus peesitasid sügisepäikeses kollased pontsakad kõrvitsad, ootamas, et nende seemnetest õli tehtaks. Seal kusagil, kus igal mäel... vabandust, igal KÜNKAL on kirik ja kus viinamäe otsast saab näha unustamatut päikeseloojangut.
Ma lähen jälle. Lähen väga lühikeseks ajaks. Tagasi, aga mitte Sloveeniasse. Lähen Hispaaniasse hingelisele rännakule. Ma olen küll kõikidele oma tuttavatel kirjeldanud oma reisi motiive erinevalt - mõnede arvates lähen ma Enriquet vaatama (mis on ka tõsi), osade arvates Hispaania-aegu meenutama (mis on ka tõsi) ja valdava enamuse arvates olen ma lihtsalt hull, sest ükski normaalne inimene ei läheks üksi kuhugi Hispaaniasse (tunnistan, et sellelgi võib tõepõhi all olla). Tegelikult on tõsi veel see, et ma armastan Hispaaniat ja ei suuda kaua eemal olla. Hispaania on mu salaarmuke. Kuna see vastus kõlab aga kõige ebaratsionaalsemalt, siis ma lasen inimestel ise endale sobivaid põhjendusi välja mõelda.
Lähen kolmeteistkümneks päevaks, et näha oma kallist Vahemerd (kuidas tal küll läheb?) ja kõndida mägedes, vaadata Sevillas flamenkot (võimalusel ka ise tantsida) ja laulda Marbellas koos Enriquega, ujuda ühel kaunil saarel (loodetavasti siiski mitte saarele) ja lugeda Carlos Ruiz Zafoni "Ingli mängu" selleks kõige õigemas kohas - Barcelona lummavas Gooti kvartalis. Võimalik, et ma ei tee kõike seda. Nagu ütles üks mu töökaaslane: kui ma räägiksin Jumalale oma plaanidest, siis ta ainult naeraks nende üle. Kõike ei saa planeerida, aga see ei takista meid proovimast.
Siis tulen ma tagasi, et minna Bulgaariasse. Pean häbiga tunnistama, et Bulgaariast ei tea ma mittekuimidagi. Istusime emaga köögis ja arutasime, mida me Bulgaariast oleme kuulnud. See oli väga lühike jutuajamine :). Minule tuli vein meelde, aga see oli huupi pakkumine, sest Balkanimaades tavaliselt juuakse ja valmistatakse veini. Temal oli trump varuks: tema oli söönud väiksena Bulgaaria maasikamoosi. Ja siis Sofia (millest me ei teadnud ka eriti midagi) ja mäed. Rila klooster ja Rooside Org tulid välja kiire Google´i otsingu käigus. Kuna olen Bulgaarias 7 päeva ja Birgitiga, siis teeme arvatavasti kiriku keset küla: 4-5 päeva ringi reisimiseks ja 2-3 päeva kuurortis (kuna reisi ma võitsin, siis ongi see kirjade järgi kuurordireis). Pool ja pool ning mõlemad peaksid rahul ja rõõmsad olema. Ma kujutan ette, kuidas Birgit juba väriseb. Ega sa mingi mömm pole! :) Kõige parema päevituse saab nagunii Pärnu rannast ja Bulgaarias olles tulekski ringi vaadata.
Mulle meeldib, kui on, mida oodata. Mu paberimajandus hakkab küll võtma juba kolossaalseid mõõtmeid, külmetushaigus tahab veel välja ravimist ja osad asjad on veel nii lahtised... aga ootusärevus on sees. By the pricking of my thumbs... 13. augustil algab suvi. Minu suvi!
Kas teile ei tundu, et on aeg? On aeg, mil Tallinna tänavatel kõndides tunnen ma ninasõõrmetes peale kuuma asfaldi ja tolmu seda lõhna.See vaevuaimatav mälestustehõng kusagilt teisest linnast ja teiselt maalt muutub sügise lähenedes aina tugevamaks mattes kõik muu. Seisatan korraks ja hetkeks, küll ainult hetkeks, kõnnin ma kusagil mujal, ühel teisel tänaval ühes teises riigis. Suve lõhna on segatud kõikide eelnevate suvede hõng. See on lootuste ja unistuste segu, mis paratamatult ajab pea sassi.
Ja rongiga sõites, kui ma silman raudteeäärse maja hoovis lopsakaid kõrvitsataimi, meenub mulle üks lai väli, kus peesitasid sügisepäikeses kollased pontsakad kõrvitsad, ootamas, et nende seemnetest õli tehtaks. Seal kusagil, kus igal mäel... vabandust, igal KÜNKAL on kirik ja kus viinamäe otsast saab näha unustamatut päikeseloojangut.
Ma lähen jälle. Lähen väga lühikeseks ajaks. Tagasi, aga mitte Sloveeniasse. Lähen Hispaaniasse hingelisele rännakule. Ma olen küll kõikidele oma tuttavatel kirjeldanud oma reisi motiive erinevalt - mõnede arvates lähen ma Enriquet vaatama (mis on ka tõsi), osade arvates Hispaania-aegu meenutama (mis on ka tõsi) ja valdava enamuse arvates olen ma lihtsalt hull, sest ükski normaalne inimene ei läheks üksi kuhugi Hispaaniasse (tunnistan, et sellelgi võib tõepõhi all olla). Tegelikult on tõsi veel see, et ma armastan Hispaaniat ja ei suuda kaua eemal olla. Hispaania on mu salaarmuke. Kuna see vastus kõlab aga kõige ebaratsionaalsemalt, siis ma lasen inimestel ise endale sobivaid põhjendusi välja mõelda.
Lähen kolmeteistkümneks päevaks, et näha oma kallist Vahemerd (kuidas tal küll läheb?) ja kõndida mägedes, vaadata Sevillas flamenkot (võimalusel ka ise tantsida) ja laulda Marbellas koos Enriquega, ujuda ühel kaunil saarel (loodetavasti siiski mitte saarele) ja lugeda Carlos Ruiz Zafoni "Ingli mängu" selleks kõige õigemas kohas - Barcelona lummavas Gooti kvartalis. Võimalik, et ma ei tee kõike seda. Nagu ütles üks mu töökaaslane: kui ma räägiksin Jumalale oma plaanidest, siis ta ainult naeraks nende üle. Kõike ei saa planeerida, aga see ei takista meid proovimast.
Siis tulen ma tagasi, et minna Bulgaariasse. Pean häbiga tunnistama, et Bulgaariast ei tea ma mittekuimidagi. Istusime emaga köögis ja arutasime, mida me Bulgaariast oleme kuulnud. See oli väga lühike jutuajamine :). Minule tuli vein meelde, aga see oli huupi pakkumine, sest Balkanimaades tavaliselt juuakse ja valmistatakse veini. Temal oli trump varuks: tema oli söönud väiksena Bulgaaria maasikamoosi. Ja siis Sofia (millest me ei teadnud ka eriti midagi) ja mäed. Rila klooster ja Rooside Org tulid välja kiire Google´i otsingu käigus. Kuna olen Bulgaarias 7 päeva ja Birgitiga, siis teeme arvatavasti kiriku keset küla: 4-5 päeva ringi reisimiseks ja 2-3 päeva kuurortis (kuna reisi ma võitsin, siis ongi see kirjade järgi kuurordireis). Pool ja pool ning mõlemad peaksid rahul ja rõõmsad olema. Ma kujutan ette, kuidas Birgit juba väriseb. Ega sa mingi mömm pole! :) Kõige parema päevituse saab nagunii Pärnu rannast ja Bulgaarias olles tulekski ringi vaadata.
Mulle meeldib, kui on, mida oodata. Mu paberimajandus hakkab küll võtma juba kolossaalseid mõõtmeid, külmetushaigus tahab veel välja ravimist ja osad asjad on veel nii lahtised... aga ootusärevus on sees. By the pricking of my thumbs... 13. augustil algab suvi. Minu suvi!
teisipäev, 16. oktoober 2012
Ilma lõpu ja alguseta lugu
Mulle ei meeldi lõpud. Kas teiega on ka juhtunud, et jõuate raamatu viimase leheküljeni, loete selle läbi, maigutate suud ja mõtlete ärritunult, et "Mis? Nii see lugu küll ei lõpenud? Ärge tehke nalja!". Ei lõpenudki. Tuhkatriinul oli kindlasti oma ämmaga ütlemist ja öösel käis ta salaja (vanast harjumusest) lossi köögis nõusid üle pesemas ja põrandaid küürimas. Lumivalgeke tüdines lõpuks oma edevast printsist ära ja kolis pöialpoiste juurde tagasi elama. Kolm põrsakest pidid aastate möödudes omale uued majad ehitama ja sama jama hakkas uuesti pihta, sest vigadest ei õpita. Öelda, et "nad elasid õnnelikult elu lõpuni" on sama, mis öelda "tegelikult läks jutt edasi ja väga põnevaid asju juhtus, aga mul pole lihtsalt aega ning tahtmist sulle neist jutustada". Sarnaselt ajaga, mida me oleme meelevaldselt jupitanud ühikuteks, teeme me eluga: jagame selle lugudeks.
Viimasel ajal tunnen ma, et see blogi on minu jaoks kui värskelt värvitud pink sügiseses pargis. Ma olen kõndimisest tüdinud, vean oma väsinud jalgu lehepurus ja... ennäe, pink! Valmistun rõõmsalt istumiseks, et mõtteid koguda ja elu üle järele mõelda, aga siis märkan kohkumusega, et see pole võimalik. Ma pean edasi kõndima, uue pingi leidma. Kuidas ma võin istuda värske värvi sisse? Kuidas ma võin kirjutada Eestist ja argielust siia pühasse Sloveenia blogisse? Uurisin pinki igast küljest. Mis oleks, kui ma istuksin hästi ääre peale? Ei, siis ma saaksin lihtsalt vähem värviseks. Võib-olla peaksin midagi istumise alla panema? Ei, sel juhul on pingi värv ikkagi rikutud ja pink tuleb üle värvida. Mis siis teha, kui väsimus on kallal ja tahaks puhata? Muutun juba meeleheitlikuks: pink on, aga istuda ei saa. Oli seda pinki siia parki minu õrritamiseks üldse vaja?! Lõpuks taltun ja longin edasi. Pargis on kindlasti veel pinke, õigeid pinke.
Võib-olla jõuan ma selle pingi juurde kunagi tagasi. Siis, kui värv on kuiv ja ma saan taas istuda. Võib-olla kunagi kirjutan ma siia blogisse uuesti.Praegu ma jätan ta kuivama.
Ja ma elasin õnnelikult elu lõpuni ning kirjutasin veel palju sissekandeid, aga neid juba teise blogisse ja teistel teemadel. Jutud ei saa kunagi otsa.
Viimasel ajal tunnen ma, et see blogi on minu jaoks kui värskelt värvitud pink sügiseses pargis. Ma olen kõndimisest tüdinud, vean oma väsinud jalgu lehepurus ja... ennäe, pink! Valmistun rõõmsalt istumiseks, et mõtteid koguda ja elu üle järele mõelda, aga siis märkan kohkumusega, et see pole võimalik. Ma pean edasi kõndima, uue pingi leidma. Kuidas ma võin istuda värske värvi sisse? Kuidas ma võin kirjutada Eestist ja argielust siia pühasse Sloveenia blogisse? Uurisin pinki igast küljest. Mis oleks, kui ma istuksin hästi ääre peale? Ei, siis ma saaksin lihtsalt vähem värviseks. Võib-olla peaksin midagi istumise alla panema? Ei, sel juhul on pingi värv ikkagi rikutud ja pink tuleb üle värvida. Mis siis teha, kui väsimus on kallal ja tahaks puhata? Muutun juba meeleheitlikuks: pink on, aga istuda ei saa. Oli seda pinki siia parki minu õrritamiseks üldse vaja?! Lõpuks taltun ja longin edasi. Pargis on kindlasti veel pinke, õigeid pinke.
Võib-olla jõuan ma selle pingi juurde kunagi tagasi. Siis, kui värv on kuiv ja ma saan taas istuda. Võib-olla kunagi kirjutan ma siia blogisse uuesti.Praegu ma jätan ta kuivama.
Ja ma elasin õnnelikult elu lõpuni ning kirjutasin veel palju sissekandeid, aga neid juba teise blogisse ja teistel teemadel. Jutud ei saa kunagi otsa.
kolmapäev, 10. oktoober 2012
Elu pärast Sloveeniat
Võimatu. Ilmvõimatu.
Küsite, et miks? Pealtnäha oled sulandunud oma vanasse ellu, aga sisemiselt on tekkinud raskused. Ma arvan, et selles on süüdi need lood, need mälestused, need mõtetekogumid, mis kobrutavad nüüd mu ajukoore all ja otsivad väljapääsu. Mina olen siin, aga mõtted on mujal. Kui ma Sloveenias leidsin ennast uneledes mõtlemast, et see kõik on liiga ilus, et olla tõsi, siis Eestis pean ma ennast aeg-ajalt näpistama, et kindlaks teha, et ma praegu und ei näe. Kuhu te mu mäed panite?
Kõik on nii võõras. Vat selline see naasmistunne ongi: sa tunned, et mingid tükid ei klapi enam. Sa mäletad, aga sa ei tunne enam. Mu jalad oskasid liikuda Viljandi Kultuuriakadeemia kitsastes koridorides, mu käed ulatasid viimased aruandepaberid koordinaatorile, aga mu mõte mõtles, et see kõik on nii võõras. Oh, jeerum-jeerum, nüüd olen ma kodumaal võõras. Aga see külmetus on küll kohalikku päritolu. Ehtne Eesti nohu vürtsitatud põhjamaise peavaluga.
Suvi on läbi, ma tean. Tuleb koolile keskenduda. Ma tean seda kõike, aga sellest hoolimata närib midagi hinge. Liiga palju mõtteid teeb vaikseks. Ma suudaksin rääkida ühest päevast pikalt, aga kokkuvõtlikult mitte millestki. Kui mind mööda lonkimas näete, siis ärge küsige neid triviaalseid küsimusi nagu kuidas siis oli? või kas Sloveenias oli parem? ja hoidku selle eest, et te küsite ja mis sa siis seal õieti tegid?. Küsige ikka konkreetselt, et kui kiiresti Jože oma raamatukohvriga mööda haiglatreppe alla jooksis? või miks mulle Metka seltskond meeldis? või mida me Jasnaga Ljubljanas arutasime? ja samas taktis edasi. Seda, et tore oli ja ma midagi tegin, peaksite isegi teadma.
Aga nüüd pean ma kirjutama kõigile ja millestki ning seda piisavalt pikalt. Kui olen oma mõtteid kolm korda kogunud ja paberile surunud võin taas koduneda.
Küsite, et miks? Pealtnäha oled sulandunud oma vanasse ellu, aga sisemiselt on tekkinud raskused. Ma arvan, et selles on süüdi need lood, need mälestused, need mõtetekogumid, mis kobrutavad nüüd mu ajukoore all ja otsivad väljapääsu. Mina olen siin, aga mõtted on mujal. Kui ma Sloveenias leidsin ennast uneledes mõtlemast, et see kõik on liiga ilus, et olla tõsi, siis Eestis pean ma ennast aeg-ajalt näpistama, et kindlaks teha, et ma praegu und ei näe. Kuhu te mu mäed panite?
Kõik on nii võõras. Vat selline see naasmistunne ongi: sa tunned, et mingid tükid ei klapi enam. Sa mäletad, aga sa ei tunne enam. Mu jalad oskasid liikuda Viljandi Kultuuriakadeemia kitsastes koridorides, mu käed ulatasid viimased aruandepaberid koordinaatorile, aga mu mõte mõtles, et see kõik on nii võõras. Oh, jeerum-jeerum, nüüd olen ma kodumaal võõras. Aga see külmetus on küll kohalikku päritolu. Ehtne Eesti nohu vürtsitatud põhjamaise peavaluga.
Suvi on läbi, ma tean. Tuleb koolile keskenduda. Ma tean seda kõike, aga sellest hoolimata närib midagi hinge. Liiga palju mõtteid teeb vaikseks. Ma suudaksin rääkida ühest päevast pikalt, aga kokkuvõtlikult mitte millestki. Kui mind mööda lonkimas näete, siis ärge küsige neid triviaalseid küsimusi nagu kuidas siis oli? või kas Sloveenias oli parem? ja hoidku selle eest, et te küsite ja mis sa siis seal õieti tegid?. Küsige ikka konkreetselt, et kui kiiresti Jože oma raamatukohvriga mööda haiglatreppe alla jooksis? või miks mulle Metka seltskond meeldis? või mida me Jasnaga Ljubljanas arutasime? ja samas taktis edasi. Seda, et tore oli ja ma midagi tegin, peaksite isegi teadma.
Aga nüüd pean ma kirjutama kõigile ja millestki ning seda piisavalt pikalt. Kui olen oma mõtteid kolm korda kogunud ja paberile surunud võin taas koduneda.
Tellimine:
Postitused (Atom)