Los paisajes del espejo

Pooleldi lugesin, pooledi sirvisin läbi – viimast siiski rohkem kui esimest –Ain Kaalepi luuletõlgete kogumiku "Peegelmaastikud". Vähemalt selle osa, mis puutub ümberpanekutesse hispaania ja katalaani keelest, kuigi nautisin ka Lusitana suleseppade värsse. Oma lemmikluuletuse leidsin üllatuslikult Cubana alajaotusest ja selle autor on Roberto Fernández Retamar.

Ingel, kes aknast tuppa tuli

Üks ingel teeb lahti akna,
tuleb sisse – ta kahin hajub –,
lahutab päevaseid asju,
läheb edasi koridori,
mu toani, mu toolini tuleb
(jätan raamatu, paberi, mõtted),
kivipõranda segi pühib
ja hingab nõnda, et lehvib
ta rüü, mis küllab on avar.
Õrn ja kumendav vari,
mis langeb mu kukla peale,
läheneb, tundub, et vist
juba röövimas on minu kõrvu.

Ent siis kukub naeru ja kukub
hirmu ja üllatust nagu
hõbedast vaase öös
ja kilinaid täis on tuba,
kajades suuri ringe,
helinaid, piike.

Kui ehmunult siis ma pöördun,
näen ainult tuule käes akent.

Otra!

Üks ei jää teiseta. Olles leidnud hispaania raadiost saate Eestist (Tallinnast), avastasin nüüd, et Ööülikoolis on saade pealkirjaga "Hispaanlane", kus Miriam Omella Herrero räägib Hispaaniast, hispaanlastest ja kummalistest eestlastest. Saade on kuulatav siin.

¡Oiga!

Tallinn, la reina del Báltico

Otsisin endale Hispaania rahvusraadiost (Radio Nacional) õhtuseks kuulamiseks sobivat saadet ja avastasin por casualidad, et saade "Nómadas" külastas 2009. aastal ka Tallinnat ja tegi sellest linnast ja Eestist üldisemalt 53 minuti pikkuse saate. Fjorde meil minu mäletamist mööda küll ei ole, aga Uelemiste järv on tõepoolest olemas.

¿nos conocemos?

Veel on käigus tramme, kus inimesed istuvad, nägu näo vastas, kahes pikas reas ning silmitsevad üksteist uurivalt ja uudishimuga.
See vaene mees on küll sarvekandja nägu, kindla peale lasi ta naine mõne teisega jalga, võib-olla mõne võidusõitjaga, või kes teab, mõne toiduainete varumiskontori ametnikuga.
Kui sõit on pikk, jõuavad reisijad üksteisesse kiindudagi. Imelik küll, aga ikka on veidi kahju, kui too naine, kes paistis olevat nii õnnetu, läheb kusagil peatuses maha ja me ei näe teda enam kunagi, võib-olla mitte iialgi elus!

Cela mahlakat ja värvikat "Taru" lugedes jäin tihti mõtisklema, et... jah, aga nii ongi! Ja mitte ainult trammis, vaid ka rongis. Võib-olla olen ma lihtsalt väga ebaviisakas inimene, kes ei saa muidu, kui peab inimesi silmitsema.

Mi corazón está de luto

Eile lahkus igaveseks oma fantaasiametsa pisike valge haldjas nimega Ana María. Seesama Ana María, keda väiksena kutsuti hellitavalt Totitoseks ja keda ema karistuseks pani pimedasse tuppa kinni. Üleannetu Totitose jaoks oli see karistuse asemel hoopis autasu, sest just seal pimedas sündisid imelised lood ja olendid. 2010. aastal sai Ana María Matute Cervantese preemia ja pidas kõne fantaasia kaitseks. Mina kohtusin temaga raamatulehekülgedel kahel korral. Esimene kohtumine oli arvatavasti väga ammu ja üürike. See oli siis, kui ma lugesin ainsat tema eesti keelde tõlgitud teost: "Sõdurid nutavad öösel". Ma ei mäleta, et see oleks minus mingeid tundeid tekitanud. Oli kah. Teist korda kohtusime raamatus "Paraíso inhabitado" ja see võlus mu ära, haaras mu endasse. Mul oli see kaasas, kui ma Gretal Itaalias külas käisin ja kui lennujaamas selgus, et lend on tühistatud ja kõik olid paanikas, siis mina istusin pingil ja lugesin maailma ühte kõige ilusamat tõsijuttu. See hellus ja lüürilisus, mis lausetest õhkus, viis kõik muremõtted ära.

Ajaleht El Pais avaldas 18 olulisemat mõtet Ana Maríalt. Ma toon ära viis minu jaoks olulisemat.

“Nunca me he desprendido de la infancia, y eso se paga caro. La inocencia es un lujo que uno no se puede permitir y del que te quieren despertar a bofetadas”

“Me parecería una autentica falta de cortesía que Dios no existiera”.

“Escribir para mí no es una profesión, ni siquiera una vocación. Es una manera de estar en el mundo, de ser, no se puede hacer otra cosa. Se es escritor. Bueno o malo, ya es otra cuestión”.

“Nunca me he aburrido. En esta vida lo he podido pasar muy mal… y también lo he pasado muy bien. ¡Uf! Pero aburrirme, jamás”.

Ja ehk kõige olulisem:

“El mundo hay que fabricárselo uno mismo, hay que crear peldaños que te suban, que te saquen del pozo. Hay que inventar la vida porque acaba siendo verdad”. 

Que descanse en paz... pero no en aburrimiento :)

Apelsin on talvine vili

"Toledo provintsis võib augustikuus kotlette praadida nii põllukividel kui ka linnas tänavasillutisel."*

Kui mina ei jõua Hispaaniasse, siis tuleb Hispaania tuua koju kätte. Tuleb kohe suurte kottidega tuua ja siis riiulitesse pressida. Loen ja loen üle Hispaania kirjanduse tähtteoseid. Luulega on mul raske sidet leida, aga näiteks Camilo Jose Cela jutud kogumikus "Apelsin on talvine vili" on isegi paremad, kui aastaid (aastakümneid?) tagasi lugedes. Natukene naturalismihõngu, natukene kostumbrismi, aga kõige rohkem sõbralikku irooniat ja muigamist. Kõike just täpses koguses, nii et see minu maitsele vastaks.

*Jutu "Gallego ja tema cuadrilla" avalause.

Hijo de algo

"On vist õige, et Don Quijote on nagu omaette maailm, nagu elu, liiga mitmepalgeline, paljukülgne, lõputult varieeruv, selleks, et lahendada ta lõplikult, viia tagasi ühele lihtvormelile. Igaüks, kes talle läheneb, suudab näha vaid mõnd külge temast, jälgida ainult mõnd üksikut joont, selle järgi mis ta ise oma hinges kaasa toob. Ja igaüks võib seal leida tõendusi sellele o m a l e arvamusele, ilma et see tarvitseks olla ainuõige."

Justa Kurfeldti "Miguel de Cervantes Saavedra" oli tõeliselt nauditav lugemine, eriti paelus mind tema pühendumus ja armastus, mis igast reast läbi kumas, ja viis mu mõttele, et aeg on Don Quijotet lugeda ja üle lugeda.