Kui ma 2013. aastal Hispaanias käisin ja teekonna lõpus Barcelonasse jõudsin, otsisin üles Casa de Llibre raamatupoe ja toppisin oma seljakotti nii palju raamatuid kui mahult ja raskuselt võimalik. Siiani oli lugemata ainult Matilde Asensi "Venganza en Sevilla", aga esimesel septembri hommikul lugesin läbi selle teose neli viimast lehekülge ja panin raamatu võidukalt riiulisse tagasi. Ei saa öelda, et salakaubitseja Martín Ojo de Plata (tõlkes: Martin Hõbesilm) seikluste ja salasepitsuste teine raamat igav oleks, pigem on probleem alati selles, et leian vahepeal raamatukogust palju teisi põnevaid raamatuid.
Jätsin "kättemaksu Sevillas" paar kuud peale alustamist lauale vedelema. Mind juhatas (käekõrval) tema juurde tagasi Jo Labanyi "Spanish literature. A very short introduction", mida lugedes sain ma muuhulgas teada, et kuldajastul oligi elanud keegi Catalina, kes esines mehena (raamatus on Martín tegelikult Catalina Solis). Nii tuligi mulle ammuhüljatud raamat meelde ja ma lugesin seda uue pilguga. Kuigi Matilde Asensi pole arhiividesse kaevunud ja kasutab miljöö loomiseks üldisemalt teatud fakte (nt Hispaania kuninga pidev rahahäda ja Potosí kaevanduste tööliste kehv elu), oli see meeldivalt kokku kirjutatud ja hetkeks mulle tundus, et ma kuulen Sevilla kirikute kelli helisemas.
teisipäev, 2. september 2014
kolmapäev, 13. august 2014
Mañana
Olen täheldanud, et mõned lugemised on tähenduslikumad kui teised. Kui ma elasin paar kuud Leónis Hispaanias, laenutasin endale enne lahkumist raamatukogust Julio Llamazaresi raamatu "El rio del olvido" ("Unustuste jõgi"). Suur oli minu üllatus, kui lugema asudes avastasin, et teos räägib Leóni provintsist. Toona ma veel ei teadnud, et Julio Llamazares, kelle auks ma klopsisin koolis hiljem isegi veebilehe kokku, on sündinud ühes sealses külas, mis on praegu vee all.
Selle aasta lauritsapäeval (10.augustil) lugesin lõpuni sama autori viimase üllitise "Las lágrimas de San Lorenzo" ("Püha Lauritsa pisarad"). Ostsin selle maikuus Cadizist. Selle raamatu mõtiskluste taustaks oli lauritsaöö tähesadu. Lisaks sellele, et jäin lugu nautides mõtisklema nii aja möödumise kui ka Ibizasse kolimise üle, meenus mulle üks varem loetud Llamazaresi lugu. See ilmus kogumikus "Tanta pasión para nada" ("Niipalju pühendumust ilmaasjata") ja oma lühidusest hoolimata ütleb nii palju ning kõnetab mind nii sügavalt, et ma lihtsalt pean selle ka siia kirja panema.
EL DÍA DE MAÑANA
Mis padres se pasaron la vida pensando en el día de mañana. Tú piensa en el día de mañana; tú ahorra para el día de mañana, me decían. Pero el día de mañana no llegaba. Pasaban los meses y los años y el día de mañana no llegaba.
Hoy, de hecho, mis padres ya están muertos y el día de mañana aún no ha llegado.
Homne päev
Minu vanemad veetsid oma elu mõeldes homsele päevale. Sa mõtle homse peale; sa säästa homse päeva jaoks, ütlesid nad mulle. Aga homne päev ei saabunud. Möödusid kuud ja aastad ja homne päev ei saabunud.
Täna/Nüüd õigupoolest on mu vanemad juba surnud ja homne päev pole ikka veel saabunud,
Nii ongi!
teisipäev, 5. august 2014
Esterotipos
Kunagi ammu seletasin ühele oma tuttavale, miks tema lause "mulle meeldib hispaania muusika", on väheütlev. Uskuge või mitte, aga Hispaanias (ja hispaaniakeelses maailmas üldisemalt) tehakse väga mitmesugust muusikat. On nii räppi, poppi, rokki, bluusi, rahvamuusikat... Euroopa ülemisse otsa on hispaaniakeelne muusika (raadiotesse) jõudnud hoopis ookeani tagant ja popmuusika vormis (sai alguse kui latin boom, mida iseloomustab living la vida loca ja bailamos). See on ainult väike killuke mosaiigist, küll kõige nähtavam.
Kirjandusega on samamoodi. Nagu paljud meist, aimasin ka mina, et kuldajastu (16. ja 17. sajand) ja uue tõusu (19. sajand lõpp) vahel kirjutasid hispaanlased sama hoolsalt raamatuid, kirjutasid kohe virnade viisi, aga ikkagi oli imelik lugeda Benito Pérez Galdosi "Osatut", sest see oli nagu... prantsuse realism väikese hispaanialiku lisandiga (st Don Joséga, kes oli üks neist Hispaania vanameestest, keda võib tänapäevalgi näha pargipinkidel istumas ja neidudele komplimente tegemas)!
Siis ma saingi aru, et kui minu tuttava jaoks võrdus hispaania muusika hispaaniakeelse popmuusikaga (peamiselt Marc Anthony, Ricky Martin...), siis minu peas võrdus hispaania kirjandus kuldajastu loominguga ja armulikult olin selle hulka lisanud 1898. aasta põlvkonna ja sulesepad sealt edasi. Hispaania realismi jaoks seal kohta ei olnud. Vähemalt mitte sellise jaoks, mida lugedes ma pidin endale aeg ajalt meelde tuletama, et see on hispaania ja üldsegi mitte prantsuse kirjandus.
Kirjandusega on samamoodi. Nagu paljud meist, aimasin ka mina, et kuldajastu (16. ja 17. sajand) ja uue tõusu (19. sajand lõpp) vahel kirjutasid hispaanlased sama hoolsalt raamatuid, kirjutasid kohe virnade viisi, aga ikkagi oli imelik lugeda Benito Pérez Galdosi "Osatut", sest see oli nagu... prantsuse realism väikese hispaanialiku lisandiga (st Don Joséga, kes oli üks neist Hispaania vanameestest, keda võib tänapäevalgi näha pargipinkidel istumas ja neidudele komplimente tegemas)!
Siis ma saingi aru, et kui minu tuttava jaoks võrdus hispaania muusika hispaaniakeelse popmuusikaga (peamiselt Marc Anthony, Ricky Martin...), siis minu peas võrdus hispaania kirjandus kuldajastu loominguga ja armulikult olin selle hulka lisanud 1898. aasta põlvkonna ja sulesepad sealt edasi. Hispaania realismi jaoks seal kohta ei olnud. Vähemalt mitte sellise jaoks, mida lugedes ma pidin endale aeg ajalt meelde tuletama, et see on hispaania ja üldsegi mitte prantsuse kirjandus.
teisipäev, 29. juuli 2014
Los paisajes del espejo
Pooleldi lugesin, pooledi sirvisin läbi – viimast siiski rohkem kui esimest –Ain Kaalepi luuletõlgete kogumiku "Peegelmaastikud". Vähemalt selle osa, mis puutub ümberpanekutesse hispaania ja katalaani keelest, kuigi nautisin ka Lusitana suleseppade värsse. Oma lemmikluuletuse leidsin üllatuslikult Cubana alajaotusest ja selle autor on Roberto Fernández Retamar.
Ingel, kes aknast tuppa tuli
Üks ingel teeb lahti akna,
tuleb sisse – ta kahin hajub –,
lahutab päevaseid asju,
läheb edasi koridori,
mu toani, mu toolini tuleb
(jätan raamatu, paberi, mõtted),
kivipõranda segi pühib
ja hingab nõnda, et lehvib
ta rüü, mis küllab on avar.
Õrn ja kumendav vari,
mis langeb mu kukla peale,
läheneb, tundub, et vist
juba röövimas on minu kõrvu.
Ent siis kukub naeru ja kukub
hirmu ja üllatust nagu
hõbedast vaase öös
ja kilinaid täis on tuba,
kajades suuri ringe,
helinaid, piike.
Kui ehmunult siis ma pöördun,
näen ainult tuule käes akent.
Ingel, kes aknast tuppa tuli
Üks ingel teeb lahti akna,
tuleb sisse – ta kahin hajub –,
lahutab päevaseid asju,
läheb edasi koridori,
mu toani, mu toolini tuleb
(jätan raamatu, paberi, mõtted),
kivipõranda segi pühib
ja hingab nõnda, et lehvib
ta rüü, mis küllab on avar.
Õrn ja kumendav vari,
mis langeb mu kukla peale,
läheneb, tundub, et vist
juba röövimas on minu kõrvu.
Ent siis kukub naeru ja kukub
hirmu ja üllatust nagu
hõbedast vaase öös
ja kilinaid täis on tuba,
kajades suuri ringe,
helinaid, piike.
Kui ehmunult siis ma pöördun,
näen ainult tuule käes akent.
pühapäev, 13. juuli 2014
kolmapäev, 2. juuli 2014
¡Oiga!
Otsisin endale Hispaania rahvusraadiost (Radio Nacional) õhtuseks kuulamiseks sobivat saadet ja avastasin por casualidad, et saade "Nómadas" külastas 2009. aastal ka Tallinnat ja tegi sellest linnast ja Eestist üldisemalt 53 minuti pikkuse saate. Fjorde meil minu mäletamist mööda küll ei ole, aga Uelemiste järv on tõepoolest olemas.
pühapäev, 29. juuni 2014
¿nos conocemos?
Veel on käigus tramme, kus inimesed istuvad, nägu näo vastas, kahes pikas reas ning silmitsevad üksteist uurivalt ja uudishimuga.
See vaene mees on küll sarvekandja nägu, kindla peale lasi ta naine mõne teisega jalga, võib-olla mõne võidusõitjaga, või kes teab, mõne toiduainete varumiskontori ametnikuga.
Kui sõit on pikk, jõuavad reisijad üksteisesse kiindudagi. Imelik küll, aga ikka on veidi kahju, kui too naine, kes paistis olevat nii õnnetu, läheb kusagil peatuses maha ja me ei näe teda enam kunagi, võib-olla mitte iialgi elus!
Cela mahlakat ja värvikat "Taru" lugedes jäin tihti mõtisklema, et... jah, aga nii ongi! Ja mitte ainult trammis, vaid ka rongis. Võib-olla olen ma lihtsalt väga ebaviisakas inimene, kes ei saa muidu, kui peab inimesi silmitsema.
See vaene mees on küll sarvekandja nägu, kindla peale lasi ta naine mõne teisega jalga, võib-olla mõne võidusõitjaga, või kes teab, mõne toiduainete varumiskontori ametnikuga.
Kui sõit on pikk, jõuavad reisijad üksteisesse kiindudagi. Imelik küll, aga ikka on veidi kahju, kui too naine, kes paistis olevat nii õnnetu, läheb kusagil peatuses maha ja me ei näe teda enam kunagi, võib-olla mitte iialgi elus!
Cela mahlakat ja värvikat "Taru" lugedes jäin tihti mõtisklema, et... jah, aga nii ongi! Ja mitte ainult trammis, vaid ka rongis. Võib-olla olen ma lihtsalt väga ebaviisakas inimene, kes ei saa muidu, kui peab inimesi silmitsema.
Tellimine:
Postitused (Atom)