See viiul...

Kui ma seniajani ei saanud päris hästi aru Katu kiiindumusest Manuel Carrascosse (nojah, ilus on ta küll), siis kuulates tema laulu "Uno x uno", hakkan ma juba aimama....

Pariisile ei tule iial lõppu*

*Vahepeal oli mul seda raamatut lugedes tõepoolest tunne, et sellele ei tule iialgi lõppu.

Sõna "kogemus" kõlab alati kohutavalt, aga kui inimene on noor, kõlab see veel eriti hullusti. Kord olin kuulnud, kuidas keegi ütles: "Kogemus on nagu kamm kiilakale." Olin sellega nii nõus, kui veel olla saab. Olin kindel, et kogemusest pole mitte mingit kasu. Aga ma ei teadnud veel seda, et ainult kogemus võis meile öelda, miks sellest mitte mingit kasu pole. (98. peatüki algusest)

Kuigi mul puudusid eelnevad kogemused Enrique Vila-Matasiga, osutus tema raamat "Pariisile ei tule iial lõppu" ootamatult lõbusaks. Siiamaani olin arvanud, et hispaanlased isegi ei tea, mis imeloom see iroonia on. Järeldasin seda nendest piinlikest vaikushetkedest, mis järgnesid minu iroonilistele märkustele. See autor suutis mind meeldivalt üllatada. Võib-olla on ta lihtsalt ebahispaanialik?

Ootasin (siiamaani ootan) suure huviga Vila-Matasi "Dublineski", kui ühtäkki selgus, et Loomingu Raamatukogus on vahepeal ilmunud üks tema teine teos. Kuigi mul polnud mitte mingit kavatsust see raamat endale koju soetada, on ajakirjalett Rimi toidupoodides kassale liiga lähedal ja sellest kahetsusväärsest tõsiasjast tulenevalt avastasin ootamatult, et kassalindile oli mandariinide ja banaanide vahele ennast pressinud ka see lõputu Pariis. Nojah, kui näpud on põhjas, siis mõjub iroonia hingele eriliselt hästi.

Arvatavasti olin selle raamatu jaoks täiesti sobimatu lugeja: Pariisis ei ole ma käinud, Hemingway ülistamisest ei ole ma kunagi aru saanud, minu kultuurajaloolised teadmised on nullilähedased ja olles laisk nagu lohe loen ma teokiirusel (või kiirusel, millega teod oletatavasti sõnu veeriksid). Siiski-siiski, iroonia päästis olukorra! Nii ei proovinudki ma lugedes minna ekslema tundmatute tuntud kultuuriinimeste nimederägastikku, sest lõppude lõpuks polnud see loo seisukohalt oluline. Noogutasin kergelt peaga ja lugesin edasi. Põrgusse! Mulle meenus üks mu sõbranna, kes ka rääkides külvab oma tuttavate nimesid jutu sisse. Tema tuttavad on küll vähetuntumad (ma ei ole selles muidugi täiesti kindel, sest mul pole õrna aimugi, kes need Johnid ja Mardid õigupoolest on, keda ta jutu sisse pikib), aga enam-vähem oli ahastus sama.

Sarnaselt paljude teiste kirjanikega kirjutas ka Vila-Matas kirjutamisest. Minu ema ütleks selle kohta, et "näe, taaskord üks kirjanik, kes imetleb iseenda naba" ja soovitaks mul midagi targemat lugeda. Süzee puudusest hoolimata, oli väljenduslaad põnev. Nooruke kirjanik oli Pariisi küll vaene ja õnnetu (erinevalt Hemingwayst, kes oli vaene aga õnnelik), aga ta meenutab seda kõike elegantsi ja muigega. Noored oleme ainult kord elus... meie õnneks. Kahjuks saame alles hiljem aru, kui jabur kõik varasem oli... ja siis me kirjutame sellest raamatu... ja naerame selle kõige peale.

Cuentos tradicionales estonios

 Ammustel aegadel, siis kui tööl logelemiseks rohkem aega oli, laenutasin endale kauni raamatu pealkirjaga "Cuentos tradicionales estonios". Seda teost soovitas mulle lift. Misasja?, küsite kindlasti teie, sest kes on enne kuulnud, et liftid raamatuid soovitavad. Nii ometigi juhtus, sest ühel õhtul, kui ma hakkasin lifti raamatuid tõstma, avastasin sealt juba ees ootamas need uued raamatud, mis paigutatakse hoidlasse. Minu terane pilk eristas kohe hispaaniakeelse teose ja veel kiiremad käed krabasid selle endale. Hispaaniakeelne raamat on siiski haruldus!

Selgus, et esmakordselt anti see teos välja 1990. aastal. Vabanduseks võin öelda, et siis olin ma veel liiga väike, et isegi teada, mis lift on, saati siis temalt raamatusoovitusi saada. Võib-olla oligi nii parem, sest minu väikesed pontsakad käed oleksid eesti rahvajuttudest kindlasti midagi voltinud, neid kokku käkardanud või/ja mitu erilist illustratsiooni lisanud.

Alguses oli lugemine vaevaline. Kuigi rahvajutud on mulle küllaltki tuttavad, puudusid mu sõnavarast hispaaniakeelsed vasted sõnadele "kutsar", "mõisnik", "rehepapp"... Siis ma avastasin, et koduses raamaturiiulis seisab täpselt seesama raamat, ainult eesti keeles. Kui nüüd lugemine vaevaliseks läks ja sõna tähendus segaseks jäi, uurisin emakeelsest variandist järele, mida see või too meie keeles tähendada võiks.
Kuna tegu ei ole tõlke vaid mugandusega, siis olid jutud küll sisult samad, aga kirjutamisviisilt erinevalt. Mahlakas rahvakeel läks muganduses kaduma ja ühes jutus oli seast saanud hoopis lammas (oveja). Sellest hoolimata ei olnud jutud oma vahvust kaotanud ning ma sain mitu-mitu toredat hispaaniakeelset väljendit teada.

Lisaks juttudele, mida oli tore uuesti lugeda ja meenutada, meeldis mulle Talveti põhjalik sissejuhatus. Mitte et mulle oleks vaja Eesti kirjanduslugu meenutada, seda (veel) mitte, aga siiamaani ma ei teadnud, kuidas teatud kirjanduslikke mõisteid hispaania keelde panna (nt Despertar Nacional (Ärkamisaeg)). Teate küll, keeletundides õpetatakse rääkima oma perekonnast, aga eesti kirjanduse ajaloost ei räägi keegi.

Lõpetuseks lisan oma lemmiklausumine ühest jutust, mis eesti keeles algab "Jookse poega, jõua poega...", aga hispaania keeles kõlab hoopis nõndaviisi:

Vete prisa, hijo. ¡Vuela!
Piensa que por un engaño
tuya será la mozuela.
Recoge de casa el paño:
trae...

Sevilla... una vez más

Kui ma 2013. aastal Hispaanias käisin ja teekonna lõpus Barcelonasse jõudsin, otsisin üles Casa de Llibre raamatupoe ja toppisin oma seljakotti nii palju raamatuid kui mahult ja raskuselt võimalik. Siiani oli lugemata ainult Matilde Asensi "Venganza en Sevilla", aga esimesel septembri hommikul lugesin läbi selle teose neli viimast lehekülge ja panin raamatu võidukalt riiulisse tagasi. Ei saa öelda, et salakaubitseja Martín Ojo de Plata (tõlkes: Martin Hõbesilm) seikluste ja salasepitsuste teine raamat igav oleks, pigem on probleem alati selles, et leian vahepeal raamatukogust palju teisi põnevaid raamatuid.
Jätsin "kättemaksu Sevillas" paar kuud peale alustamist lauale vedelema. Mind juhatas (käekõrval) tema juurde tagasi Jo Labanyi "Spanish literature. A very short introduction", mida lugedes sain ma muuhulgas teada, et kuldajastul oligi elanud keegi Catalina, kes esines mehena (raamatus on Martín tegelikult Catalina Solis). Nii tuligi mulle ammuhüljatud raamat meelde ja ma lugesin seda uue pilguga. Kuigi Matilde Asensi pole arhiividesse kaevunud ja kasutab miljöö loomiseks üldisemalt teatud fakte (nt Hispaania kuninga pidev rahahäda ja Potosí kaevanduste tööliste kehv elu), oli see meeldivalt kokku kirjutatud ja hetkeks mulle tundus, et ma kuulen Sevilla kirikute kelli helisemas.

Mañana

Olen täheldanud, et mõned lugemised on tähenduslikumad kui teised. Kui ma elasin paar kuud Leónis Hispaanias, laenutasin endale enne lahkumist raamatukogust  Julio Llamazaresi raamatu "El rio del olvido" ("Unustuste jõgi"). Suur oli minu üllatus, kui lugema asudes avastasin, et teos  räägib Leóni provintsist. Toona ma veel ei teadnud, et Julio Llamazares, kelle auks ma klopsisin koolis hiljem isegi veebilehe kokku,  on sündinud ühes sealses külas, mis on praegu vee all.

Selle aasta lauritsapäeval (10.augustil) lugesin lõpuni sama autori viimase üllitise "Las lágrimas de San Lorenzo" ("Püha Lauritsa pisarad"). Ostsin selle maikuus Cadizist. Selle raamatu mõtiskluste taustaks oli lauritsaöö tähesadu. Lisaks sellele, et jäin lugu nautides mõtisklema nii aja möödumise kui ka Ibizasse kolimise üle, meenus mulle üks varem loetud Llamazaresi lugu. See ilmus kogumikus "Tanta pasión para nada" ("Niipalju pühendumust ilmaasjata") ja oma lühidusest hoolimata ütleb nii palju ning kõnetab mind nii sügavalt, et ma lihtsalt pean selle ka siia kirja panema.

EL DÍA DE MAÑANA 

Mis padres se pasaron la vida pensando en el día de mañana. Tú piensa en el día de mañana; tú ahorra para el día de mañana, me decían. Pero el día de mañana no llegaba. Pasaban los meses y los años y el día de mañana no llegaba.
Hoy, de hecho, mis padres ya están muertos y el día de mañana aún no ha llegado.

Homne päev

Minu vanemad veetsid oma elu mõeldes homsele päevale. Sa mõtle homse peale; sa säästa homse päeva jaoks, ütlesid nad mulle. Aga homne päev ei saabunud. Möödusid kuud ja aastad ja homne päev ei saabunud.
Täna/Nüüd õigupoolest on mu vanemad juba surnud ja homne päev pole ikka veel saabunud,


Nii ongi!

Esterotipos

Kunagi ammu seletasin ühele oma tuttavale, miks tema lause "mulle meeldib hispaania muusika", on väheütlev. Uskuge või mitte, aga Hispaanias (ja hispaaniakeelses maailmas üldisemalt) tehakse väga mitmesugust muusikat. On nii räppi, poppi, rokki, bluusi, rahvamuusikat... Euroopa ülemisse otsa on hispaaniakeelne muusika (raadiotesse) jõudnud hoopis ookeani tagant ja popmuusika vormis (sai alguse kui  latin boom, mida iseloomustab living la vida loca  ja bailamos). See on ainult väike killuke mosaiigist, küll kõige nähtavam.

Kirjandusega on samamoodi. Nagu paljud meist, aimasin ka mina, et kuldajastu (16. ja 17. sajand) ja uue tõusu (19. sajand lõpp) vahel kirjutasid hispaanlased sama hoolsalt raamatuid, kirjutasid kohe virnade viisi, aga ikkagi oli imelik lugeda Benito Pérez Galdosi "Osatut", sest see oli nagu... prantsuse realism väikese hispaanialiku lisandiga (st Don Joséga, kes oli üks neist  Hispaania vanameestest, keda võib tänapäevalgi näha pargipinkidel istumas ja neidudele komplimente tegemas)!  

Siis ma saingi aru, et kui minu tuttava jaoks võrdus hispaania muusika hispaaniakeelse popmuusikaga (peamiselt Marc Anthony, Ricky Martin...), siis minu peas võrdus hispaania kirjandus kuldajastu loominguga ja armulikult olin selle hulka lisanud 1898. aasta põlvkonna ja sulesepad sealt edasi. Hispaania realismi jaoks seal kohta ei olnud. Vähemalt mitte sellise jaoks, mida lugedes ma pidin endale aeg ajalt meelde tuletama, et see on hispaania ja üldsegi mitte prantsuse kirjandus.

Los paisajes del espejo

Pooleldi lugesin, pooledi sirvisin läbi – viimast siiski rohkem kui esimest –Ain Kaalepi luuletõlgete kogumiku "Peegelmaastikud". Vähemalt selle osa, mis puutub ümberpanekutesse hispaania ja katalaani keelest, kuigi nautisin ka Lusitana suleseppade värsse. Oma lemmikluuletuse leidsin üllatuslikult Cubana alajaotusest ja selle autor on Roberto Fernández Retamar.

Ingel, kes aknast tuppa tuli

Üks ingel teeb lahti akna,
tuleb sisse – ta kahin hajub –,
lahutab päevaseid asju,
läheb edasi koridori,
mu toani, mu toolini tuleb
(jätan raamatu, paberi, mõtted),
kivipõranda segi pühib
ja hingab nõnda, et lehvib
ta rüü, mis küllab on avar.
Õrn ja kumendav vari,
mis langeb mu kukla peale,
läheneb, tundub, et vist
juba röövimas on minu kõrvu.

Ent siis kukub naeru ja kukub
hirmu ja üllatust nagu
hõbedast vaase öös
ja kilinaid täis on tuba,
kajades suuri ringe,
helinaid, piike.

Kui ehmunult siis ma pöördun,
näen ainult tuule käes akent.