¿¡Qué dices?!

El destino no hace visitas a domicilio, hay que ir a por el (minu üks lemmiktsitaate)

Viimasel ajal on mul tunne, et inimesed ainult lahkuvad. Minu vanus küll veel nii kõrge pole, et peaks ajalehte sirvides alustama surmakuulutustest (sest äkki on seal mõni tuttav nimi), aga mu suured eeskujud ja lemmikud on aegamisi lipsamas üle igaviku läve. Paratamatus!

Kõige selle taustal mõjus siiski ehmatavalt teade, et Carlos Ruiz Zafon on meie hulgast lahkunud. Olen tema raamatuid lugenud. Neid nautinud. Neid hinganud. Nende sõnadevoolu sukeldunud ja seal all põhjas lebades vaadanud maailma läbi teistsuguse filtri. Isegi Barcelona pole enam endine. Barcelona on nüüd Carlose raamatute värvinguga linn.

Carlos armastas raamatuid. Ta armastas lugemist. Ta armastas raamatukogusid. Kuigi talle tehti aeg-ajalt pakkumisi oma romaanid filmiks teha, keeldus ta väga lihtsal põhjusel: tema raamatud tõstsid pedestaalile lugemise. Tahaks hüüda nagu seebikakangelannad, kõvasti ja dramaatiliselt: Porqueeeeeeeeeee?

Tõepoolest, miks... miks jäi nii palju mõttekäike teistpoolsuse jaoks. Või kui ma järele mõtlen, siis arvatavasti uitab kirjanik nüüd Unustatud Raamatute surnuaias ja ahmib endasse häid raamatuid. Descanse en paz!

Olvidado

Leidsin oma rahakoti vahest närtsinud servadega paberilehe, kus oli kirjas alljärgnev mõte kirjanikult Sergio Fernandezilt:

El camino hacia el éxito es sencillo. Es tan fácil como dejar de hacer lo que no nos sienta bien y empezar a hacer lo que nos sienta bien y éso es algo que cada uno de nosotros sabe.

(Tee eduni on lihtne. See on sama lihtne kui jätta tegemata need asjad, mis meile ei tundu õiged ja hakata tegema seda, mis meile õige tundub ja viimane on midagi, mida igaüks meist teab)

Midagi sellist oligi mul vaja lugeda ajajärgul, kus ma kohtun inimestega, kes proovivad ainult näida ja tunduda, selle asemel, et olla.

Por un beso... aunque solo una fuera

Täna lugesin uudisteportaalist kurba teadet: Jarabe de Palo laulja Pau Dones on läinud manalateed.

Ta kõnnib seda kindlasti varvastel tippides ja sõrmi nipsutades. Ja võib-olla laulab ta sel rajal just seda laulu oma loomingust, mis mulle nii südamelähedane on:

Descanse en paz!

Tuttavad paigad

Käisin viimati Hispaanias detsembris. Peatusin seal vähem kui ööpäev, aga rutakusest hoolimata oli taaskohtumine südamlik (sellest olen ma kirjutanud oma teises blogis). Mõnel päeval, kui elu tundub lootusetult igav ja lame, jään ma silmitsema kalendri kõrvale kleebitud postkaarti. Seal peal on churros con chocolate ja taga tekst "meenutus sellest, et elu võib vahel olla imeline unenägu".

Koroonaoludes oli reisimine muidugi suisa ära keelatud. Nüüd ühiskond toibub vaikselt. Hispaanlaste Facebooki grupis, millega ma teaduse tegemise eesmärgil liitusin (jagasin seal oma küsitlust) ja kust ma enam ei taha ära minna (saati kui seal saab omandada hispaania kõnekeele väljendeid), on peamiseks arutusteemaks, millal ja millega Lõunasse naasta. On minulgi osa perest seal ja süda oli seal juba varem.

Kuna reisimine pole veel mõnda aega võimalik, peamiselt töö- ja koolikohustuse tõttu, naudin hoopis kirjandussaadet Pagina Dos. Lisaks headele lugemissoovitustele, saab seal näha oh-kui-tuttavaid paiku. Seekordses osas näidati Plaza de Mayor´i Madriidis ja Alcala´t Sevillas. Minu mõte rändas koos kaameraga... Võib ka nii reisida!

Sergio del Molino, Elizabeth Duval y Manuel Barea

Ran de la mar

Hea sõber oli mulle teekonnale kaasa andnud katalooni luuletaja Salvador Espriu luulekogumiku "Mere ääres mul oli kodu... Ran de la mar tenia una casa...". Autori üheksateist luuletust olid eesti keelde pannud Ain Kaalep ja Jüri Talvet (kes veel!) ja raamatut kaunistasid Lembit Karu kümme kuivnõela tehnikas illustratsiooni. Kuigi vabaduse, isamaa ja surma teemaline luule oli kindlasti kõnekam vabariigi alguses, mil see kogu esmakordselt ilmus, olid luuletused oma mõtlikkuses huvitav lugemine. Neist kiirgas kataloonlikku või siis hispaanlaslikku (või mõlemat) nukrust ja ohverdust, mida Hispaanias ringi rännates olen tundnud.

Vinc a la nua
sequedat de la terra.
Sóc ja silenci
aprofundit. M'allunyo
d'una pols enlairada.

Maapinna palja
põua keskele tulen.
Sügavaks saanud
vaikus nüüd olen. Ära 
tõusva tolmu eest lähen.

/"Llibre de Siniera", 1963 (tõlkinud Ain Kaalep)/

See viiul...

Kui ma seniajani ei saanud päris hästi aru Katu kiiindumusest Manuel Carrascosse (nojah, ilus on ta küll), siis kuulates tema laulu "Uno x uno", hakkan ma juba aimama....

Pariisile ei tule iial lõppu*

*Vahepeal oli mul seda raamatut lugedes tõepoolest tunne, et sellele ei tule iialgi lõppu.

Sõna "kogemus" kõlab alati kohutavalt, aga kui inimene on noor, kõlab see veel eriti hullusti. Kord olin kuulnud, kuidas keegi ütles: "Kogemus on nagu kamm kiilakale." Olin sellega nii nõus, kui veel olla saab. Olin kindel, et kogemusest pole mitte mingit kasu. Aga ma ei teadnud veel seda, et ainult kogemus võis meile öelda, miks sellest mitte mingit kasu pole. (98. peatüki algusest)

Kuigi mul puudusid eelnevad kogemused Enrique Vila-Matasiga, osutus tema raamat "Pariisile ei tule iial lõppu" ootamatult lõbusaks. Siiamaani olin arvanud, et hispaanlased isegi ei tea, mis imeloom see iroonia on. Järeldasin seda nendest piinlikest vaikushetkedest, mis järgnesid minu iroonilistele märkustele. See autor suutis mind meeldivalt üllatada. Võib-olla on ta lihtsalt ebahispaanialik?

Ootasin (siiamaani ootan) suure huviga Vila-Matasi "Dublineski", kui ühtäkki selgus, et Loomingu Raamatukogus on vahepeal ilmunud üks tema teine teos. Kuigi mul polnud mitte mingit kavatsust see raamat endale koju soetada, on ajakirjalett Rimi toidupoodides kassale liiga lähedal ja sellest kahetsusväärsest tõsiasjast tulenevalt avastasin ootamatult, et kassalindile oli mandariinide ja banaanide vahele ennast pressinud ka see lõputu Pariis. Nojah, kui näpud on põhjas, siis mõjub iroonia hingele eriliselt hästi.

Arvatavasti olin selle raamatu jaoks täiesti sobimatu lugeja: Pariisis ei ole ma käinud, Hemingway ülistamisest ei ole ma kunagi aru saanud, minu kultuurajaloolised teadmised on nullilähedased ja olles laisk nagu lohe loen ma teokiirusel (või kiirusel, millega teod oletatavasti sõnu veeriksid). Siiski-siiski, iroonia päästis olukorra! Nii ei proovinudki ma lugedes minna ekslema tundmatute tuntud kultuuriinimeste nimederägastikku, sest lõppude lõpuks polnud see loo seisukohalt oluline. Noogutasin kergelt peaga ja lugesin edasi. Põrgusse! Mulle meenus üks mu sõbranna, kes ka rääkides külvab oma tuttavate nimesid jutu sisse. Tema tuttavad on küll vähetuntumad (ma ei ole selles muidugi täiesti kindel, sest mul pole õrna aimugi, kes need Johnid ja Mardid õigupoolest on, keda ta jutu sisse pikib), aga enam-vähem oli ahastus sama.

Sarnaselt paljude teiste kirjanikega kirjutas ka Vila-Matas kirjutamisest. Minu ema ütleks selle kohta, et "näe, taaskord üks kirjanik, kes imetleb iseenda naba" ja soovitaks mul midagi targemat lugeda. Süzee puudusest hoolimata, oli väljenduslaad põnev. Nooruke kirjanik oli Pariisi küll vaene ja õnnetu (erinevalt Hemingwayst, kes oli vaene aga õnnelik), aga ta meenutab seda kõike elegantsi ja muigega. Noored oleme ainult kord elus... meie õnneks. Kahjuks saame alles hiljem aru, kui jabur kõik varasem oli... ja siis me kirjutame sellest raamatu... ja naerame selle kõige peale.