("Öine rong Lissaboni")
Lugesin seda raamatut praegu. Detsembris.
(Täiesti kõrvaline märkus: teel olles lugesin ka kusjuures raamatut. Ühte Rahva Raamatukogust leitud hispaaniakeelset lasteraamatut, mille ma naastes viisakalt riiulisse tagasi panin).
Olen vahepeal mõttes naasnud oma Hispaania reisile ja mitte ainult sellele reisile, vaid ka kõikidele eelmistele. Olen varahommikul astunud Leoni katedraali ja imetlenud, kuidas hommikupäike läbi vitraažakende tungib ja hämaruse värvikirevaks võlub. Olen öösel kõndinud üle tuledesäras San Marcose väljaku. Olen vaadanud, kuidas hispaanlased lausvihmas jalgpalli mängivad. Jah, olen küll ning mitte ainult. Hispaania tungib ka siia. Iga aastaga on teda rohkem ja rohkem tunda. Vahepeal olen mõistnud, et Hispaaniat ei saa ära kirjutada. Hispaania on minu kehas nagu vähk, mis jätkab kasvamist. Aeglaselt, aga sihikindlalt. Võib tunduda, et teda pole, et ma olen tervenenud, aga piisab, kui kuulen tänaval kõndides hispaaniakeelset sõna, kui mind haarab tohutu rõõm. España - nagu raamatu "Öine rong Lissaboni" peategelase jaoks oli maagiline sõna "português", on minul selleks "español".
Seega naastes mõttes selle aasta suve lõppu, võib minu 17. augusti kiirmärkmetest lugeda:
Eilne päev oli sisukas. Esiteks hommik: hommik oli raske. Ärkasin telefonihelina peale ja mõtlesin edasi magada (magus-magus uni!) kuni mulle meenus, et ma pean taaskord bussi peale minema. Adiós Almería! Voy a regresar un buen día!
Sõit oli imekaunis. Tee lookles mööda rannaäärt ja millised vaated. MILLISED HUNNITUD VAATED!
Valisin juba välja, kus ma elada tahan. Nüüd on vaja ainult "tocar el gordo" ja ma saangi endale rannamaja osta. Lihtne, kas pole?
Málagas eksisin natukene ära (läksin ringiga)...
Tegelikult eksisin ma palju ära ja läksin mitme ringiga. Ma ei oska natukene ära eksida. Kui juba, siis juba! Osad tänavad olid teetööde tõttu suletud, päike lõi momentaalselt nokauti ja ehk sellest ka see auringide tegemine :)
...aga jõudsin ilusasti hostelisse ja kohtusin Katiga (st Kati tuli minu hostelisse ja señora alt karjus: "Dianaaaa!")
Siinkohal tuleks selguse huvides ära tuua lõik Hispaania tähtsaima teose "Manolito Gafotas" eestikeelsest tõlkest:
/.../ ...festivali kannab üle Carabancheli raadio. See on meie kohalik raadiojaam ja kuna neil mikrofonide jaoks eriti raha ei jätku, siis - nagu vanaisa ütleb - teevad nad saateid vana indiaani süsteemi järgi: avavad aknad ja karjuvad sealt välja.
See vana indiaani süsteem on rakendatav ka tavasuhtlusesse :).
Ja Kati? Kati on üks minu paremaid sõpru. Sarnaselt pioneeride ja kotlettidega on ta alati valmis. Valmis tulema. Sellised sõbrad on tõeline õnnistus. Kati saatis mind pool teekonda. Tema oli Málagasse jõudnud juba paar päeva varem.
Ma ei mäleta enam täpselt, mida ja millal me Málagas tegime. Maitsesime paellat, kummutasime sangriat ja tinto de verano´t (viimane oli parem kui esimene), käisime ujumas (laine ujutas). Öösel sõime rannas pitsat ja kuulasime Vanessa Martíni kontserti (sest feria-aeg oli!). 17. augustil käisime turul ka:
Seda mäletan ma küll, mida me Katiga 16. augusti pärastlõuna ja öö vahepeal tegime. Siis me käisime kiirkorras Marbellas. Planeeritud oli kohtumine Enrique fännidega. Meie jaoks kujunes see küll hola-adiós-tüüpi sündmuseks, aga kokkuvõtvalt oli see paganama põnev. Kohalejõudmine Marbellasse oli lihtne, aga siis... seiklus algas. Google maps ei ole ilmselgelt Marbella tänavavõrgustikuga tuttav ja tänu sellele saime me kohalikelt teed küsida. Kohe mitu korda. Lõpuks oli mul tunne, et me võime kutselisteks teeküsijateks hakata. Mulle meenus, et kunagi üks hispaanlanna seletas, et Hispaanias tulebki teed küsida: alguses küsid ühelt, järgmisel tänavanurgal teiselt ja nii sa lõpuks kohale jõuad. Marbellalased olid väga toredad: kui fotopoe pidaja ise polnud restorani asukohas kindel (seal pidi toimuma õhtusöök... kindlasti toimus ka, aga palju hiljem), siis hüüdis ta tänavalt tuttavat. Kui me olime juba alla andmas ( restorani teised fännid veel jõudnud ei olnud, aega bussini oli vähe), siis möödusime nende hotellist... ja astusime sisse. Viis minutit tervitamist (põsemusid ja uurivad pilgud) ja siis pidime kahjuks minema. Kui me oleksime olnud hispaanlased oleksime ehk aimanud, et meie oma bussi peale (st viimase bussi peale Malagasse ei mahu) ja oleksime palju kauemaks jäänud. Istusime siis bussijaamas koos teiste mahajäänutega ja lagistasime naerda. Mis siis ikka: kui ühele bussile ei mahu, siis organiseeritakse mingi teine buss (sellised asjad juhtuvad vist küll ainult Hispaanias, kus busse liinidele lisatakse omasuvajärgi). Sinna me juba mahtusime :)
Kahju ainult, et lisatud buss ei olnud selline:
