Minemise võimalikkusest

Minemine on muutunud ootamatult keeruliseks. Mitte ainult hingelises vaid ka kehalises mõttes. Ühiselamu kontoris öeldi mulle eile, et ma peaksin neile ütlema täpse lahkumisaja. Kuidas ma saan seda teha, kui ma isegi ei tea, kuidas Elu seekord otsustab?
Mulle meenus täna fraas laulust "Hotel of California": you can check-out any time you like...But you can never leave! Sloveenia ei lase oma embusest lahti, hoiab kõvasti minust kinni. Paar päeva enne sõitu Brnosse kirjutas autojuht, et ta ei saa minna. Ülemus ei anna talle vabu päevi. Leidsin läbi raskuste uue võimaluse, aga sel juhul sõidan hoopis Prahasse ja saabun sinna südaöösel. Ma loodan, et lõpuks läheb kõik õigesti... Peab minema!
Kui ma oma Erasmuse dokumente ära saatsin leidsin postkastis lennufirma teate, et lend  Viinist Tallinnasse jääb ära. Miks? Miks? Miks? Kas see on Saatuse sõrm? Kas ma peaksin siit midagi välja lugema?
Registreerisin ennast teisele lennule, nii et hoian pöialt ja loodan parimat.

Eile käisin oma kahe kolleegiga Ljubljanas. Lõpuks sain endale sõbrapildi auväärse Prešereniga.

Kuulasin loomeinimesi Trubari kirjandusmajas ja sain endale koopia peatselt ilmuvast raamatust "Ljubljana tales". Seal on isegi ühe Eesti autori luuletus. Eestlasi jagub igale poole! Pärast istusid kõik külalistemajas ja rääkisid juttu. Oli selline vaba kultuuriüritus.
Mina olin koos Jasnaga (komplekteerimisosakonnast) saatjadaamiks raamatukoguhoidjast kirjanikule Tatjanale. Tema ei tahtnud hiljem üldse koju minna, lõi uusi kontakte :).

Aga kui te Ljubljanasse lähete, siis minge kindlasti kohvikusse Zvezda, sest seal on maailma parimad tordid. Need lausa sulavad suus!

Kirjutamisest ja kõigest kõrvalisest

Blogi pidamise juures on hea see, et sa saad kirjutada, oma mõtted üles märkida. Halb on tõik, et kõike kirjutada ei viitsi, jõua või pole sobilik. Kuigi minu ülikooliaegsele sõbrale Gretale meeldis mu kirjutamisstiil, kus ma hüppasin hopsti ühelt teemalt teisele ja võisin sujuvalt kuldse sügise kirjeldamiselt üle minna hüljatud meestekingadele või ühiskonnakriitikale, meeldib mulle endale kord. Mulle meeldib, kui mu mõtted on ennast nagu sõduripoisid üles rivistanud mitte ei tungle nagu lasteaialapsed kasvataja ümber nõudes pidevat tähelepanu.

See teeb mind vahel kurvaks... Minu represseeritud uitmõtted tõstavad mässu. Miks ma ei kirjuta neist? Miks ma ei kirjuta sellest vahvast oravast, kes ühiselamu juures uitab ja mahavisatud plastiktopsidest kohvi lakub? Miks ma ei rääkinud sellest väikesest siilipoisist, kes öösel pargis lehepurus müdistas ja kelle pärast ma ühele sündmusele hiljaks jäin? Taevake, ja taevast pole ma võib-olla üldse kirjutanud. Neist õhtustest värvidest, unne suikuvast linnast, vaikselt voolavast hallitooni emake Dravast. Või sellest, kuidas ma, olles juba tüdinud sellest, et poemüüjad inglise keelt ei oska, proovisin sloveeni keeles lauseid moodustada, et siis teada saada, et, pagan, väga hästi oskas see müüja inglise keelt. Ma pole poole sõnagagi maininud "Jane Eyre"´i, mille ma haige olles läbi lugesin. Ma peaksin istuma ja päevad läbi kirjutama.

Kõik need väljaütlemata sõnad, jäädvustamata seigad, rääkimata lood. Kui keegi läheb välismaale, siis oodatakse ikka pikantseid ja eksootilisi detaile. Kui ma Pirani tänavatel jalutasin, siis möödusin kahest Vene naisest, kes nunnutasid päikese käes põõnutavat kassi (märkus: Piran on kasside paradiis). Tuli Vene mees ja hakkas pragama, et mis te sellest kassist vaatate, kas Venemaal kasse vähe on :).
Inimesed märkavad ka võõrsil olles seda, mis on neile tuttav. Olles olnud (peaaegu) kolm kuud Mariboris võis mu elu elu võtta kokku juba Justin Petrone kommentaariga küsimusele, kas suures ja väikses linnas elada on erinev: lõpuks taandub su igapäevane ring ikkagi kodule, töökohale ja lähimale toidupoele. Minu nn töökoht oli lihtsalt liikuva loomusega ja poes käisin ma vähe.

Seoses otste kokkutõmbamisega hakkab elu jälle tuure üles võtma. Käisin eile Mirica pisipoja Kristjani sünnipäeval ja autoga tagasi tulles piinas ta ennast sellega, et luges üles kõik need asjad, mida me planeerisime, aga siiski tegemata jätsime. Nagu mu kursusekaaslased ütlevad: savi sellega! Lõppude lõpuks olen ma nii palju näinud, teinud ja kogenud, et ma tunnen, et... et selle jaoks polegi sobivat omadussõna!. Sloveenia on mu südamesse pugenud ja nii ma siis naudin neid viimaseid päevi.

Laupäeval oli Maribori rahvaraamatukogu päev. Mina tegin hullu Metkaga taas järjehoidjaid. Eelmisel korral, bibliobusside konverentsi ajal, sattusime nii hoogu, et Metka ei tahtnudki ära lõpetada. Tegi seni, kuni vool välja lülitati. Kõige keerulisem on täiskasvanutega. Lapsed tulevad ja tahavad teha. Tahavad tembeldada ja värvida ja pärleid nööri otsa ajada. Tuleb täiskasvanu, istub maha ja tahab, et MEIE talle järjehoidja teeksime. Kuhu kaob kasvades meie loov vaim?
Raamatukoguhoidjad olid kooki küpsetanud ja kõik oli nii kodune ja armas. Direktriss tõi eelmise aasta veini ja ka selle aasta 10-päeva vanust veinihakatist. Viimane tundus kusjuures kangem kui päris vein. Minu mentor oli küll eelmisel päeval rääkinud, et vaevalt keegi tuleb, aga ta eksis.

Neljapäeval käisin Izumis, mis haldab Sloveenia raamatukogude ühendkataloogi ja kolmapäeval kiikasin Velenjes Pipi Festivali. Viimase juures olin ma vaimustunud asjaolust, et korraldusmeeskonna moodustasid enamasti teismelised.

Selline oli mu eelviimane nädal.

Taevas ja sead

Vahel saab mul Sloveeniast villand. Tõmban oma villased sokid jalga ja poen teki alla. Probleem ei ole niivõrd ilmas, mis külmemaks on läinud... vabandust, jahedamaks... Pigem tekitavad mul pidevat peavalu sloveenlased. Juba esimesel kuul panin ma tähele, et üks enimkasutatavaid sõnu on "plačilo" ("makse") või "plačati" ("maksma") oma erinevates pöördevormides. Iga kord, kui ma kuhugi reisin, siis küsitakse minult hindade kohta. Kas ma peaksin hakkama võrdlustabelit endaga kaasas kandma? Mulle ei meeldi inimesed, kes räägivad ainult rahast. Rahal pole väärtust, raha on paber. See on oluline, kuidas raha kulutatakse. Inimesed peaksid ka aru saama, et teadmine, kui palju maksab vorst Sloveenias või siis Eestis, ei anna neile midagi. Kas keegi läheb Euroopa teise otsa seda (veidi) odavamat vorsti ostma?

Kõige õudsem, justnimelt õudsem, on see, kui keegi vatrab kogu aeg sellest, kui palju midagi maksis. Tundub, et mõnele seisnebki asja ainus väärtus selle hinnas. Mis on makstud, see on läinud. Unustatud raha! Saage sellest üle! Elu läheb edasi.

Ma teadsin küll, et Mirica on hajameelne, aga see ületas kõik piirid. See oli nii ekstreermne, et ma ei suutnud naeru pidada.
Ühesõnaga: pühapäev. Olime kokku leppinud, et saame kell kolm Mariboris kokku, et teha ehteid ja siis minna Il Divo kontserdile. Kontserdi algusaeg oli kell kaheksa, nii et oleks pidanud olema piisavalt aega.
Mina muidugi valmistusin, sest see on tore, kui su sõber tuleb sulle külla. Varusin piisavalt küpsiseid ja jogurteid, puuvilja. Kell pool kolm saabus sõnum, et ta jääb veidi hiljaks. No olgu, mõtleisn ma, ootan siis kannatlikult ta ära.
Mis kell ta saabus? Kell pool seitse! Tule taevas appi! Mina arvasin oma lihtsameelsuses, et keegi on haigeks jäänud või midagi juhtus, aga ei, nad käisid ehituspoes hindadega tutvumas (hinnad on olulised!)
Otse loomulikult polnud mina kontserdi jaoks valmis, sest oletasin, et nad tulevad veidi varem. Taevale tänu, et ma nad punkrist välja pühkisin ja enda jaoks 20 minutit valmistusaega küsisin, sest Mirica olekski jäänud seisma ja lobisema. Kui ma alla auto juurde jõudsin, oli Sandi silmnähtavalt närvis. Ideaalis võtab sõit Ljubljanasse aega tunnike, aga kuna oli pühapäeva õhtu... Ojaaaa! Mul pole elu sees nii lõbus olnud. Sloveenlaste puuduseks on see, et neil ei ole irooniatunnetust. Kui me areenast kilomeetri kaugusel liiklusummikus istusime, siis oli Mirica pessimism autolaest kõrgemale juba jõudnud, nii et minu iroonia pidi otse loomulikult seda tasakaalustama. Ärge öelge, et ma olen õel! Ma tean seda isegi :). Kui ma jääksin Enrique kontserdile hiljaks, siis muretseksin ma selle pärast, et ma hiljaks jään, mitte raha pärast, mis ma piletite eest maksin. Vastasel juhul pole mõtet pileteid üldse osta: võtke raha rahakotist välja ja imetlege nii kaua kui jaksate.

Sellega see lõbus lugu veel ei lõppenud. Kas te teate, kui raske oli parkimiskohta leida? Paljud olid parkinud kahe tee vahelisele mururibale ja nii siis kontrolörid tegid seal lõikust. Samas: kuhugi mujale parkida polnud. Meiegi auto surus ennast kuhugi nurka. Tulime autost välja ja asusime kontserdipaika otsima. Lõpuks oli meid juba seitse. Seitse inimest, kes jooksid mööda erinevaid koridore, avasid ukse tühjusesse, et leida Il Divot. Nemad olid masenduses, minu iroonia hõljus juba taevastes kõrgustes. See oli lihtsalt naljakas. Tund aega peale kontserdi algust leidsime me õige koha. Jõudsime kontserdi vaheajaks kohale, seega jäi küll pool nägemata, aga poolt sai täiel rinnal nautida. Minu klaas oli pooltäis, mis sellest, et neil teistel see pooltühi oli.

Kontsert oli hea. Ma tundsin enriquelikust publikuga suhtlemisest puudust, aga sai muusika taktis tantsida siingi ning poiste vahetekstid olid meeleolukad. Kontserdil oli neid mõnusaid väikeseid lisadetaile. Nt oli üks fänn kirjutanud plakatile ingliskeelse unelaulu (tuli esitamisele) sloveeniakeelse tõlke ja nii sai laulja seda esitada ka kohalikus keeles.
Sloveenlased on kannatamatu publik. Viimase laulu ajal hakkasid paljud juba saalist välja voorima ja pooled polnud arvatavasti teadlikud, et tavaliselt tuleb esitamisel ka lisalugu. Lisaloo ajaks kolisin ülevalt tribüünilt lava ette. Poistel polnud viga midagi :).

Peale kontserti oleks pidanud olema afterparty. Bariton Carlos (hispaanlane) oli veel vaba ja vallaline, nii et ehk oleks temaga klaasi veini joonud.... aga ei, sõitsime Celjesse. Öösel magada ei saanud ja hommikul aeti juba kell kuus üles. Ljubljanas kohtusin ühe oma eriala professoriga, kes oli üks ülbe ja ennasttäis kaabakas (tühja sellest poliitilisest korrektsusest!). Oleks võinud Ljubljanasse minemata jätta, sest kõik, mida ma tahtsin näha (nt lastekirjanduse pood) valmistasid mulle pettumuse. Ilusat oli ka, aga sigatige olin ikkagi. Sigatige ja väsinud.

Aga Il Divo oli hea. See ei olnud väga hea, sest nt areena ei olnud sobilik, aga see oli hea. Mulle meeldib kuulata muusikat otseesituses.
 

Pohmeluspäev

Täna oli väga kummaline päev. Kohtusin peaasjalikult vaid meesterahvastega (v.a üks erand) ja kõigil neil oli suuremal või vähemal määral pohmelus kallal (siin erandeid ei ole). Mina olin lihtsalt unesegane.

Alustan parem algusest või kui mitte päris algusest, siis eilsest õhtust. Eile õhtul kell pool üksteist käisin ühes Maribori koolis lastele Grimmi muinajuttu rääkimas. Jah, ikka eesti keeles. Oli selline väga veider kogemus. Ei teagi, mida sellest arvata.
Täna läksin taas lõunasse. Kui ilmad külmaks lähevad, siis tuleb ikka soojematesse kohtadesse kolida. Öösel ei saanud ma alguses magada üritusejärgse mõttevoo tõttu ja hiljem nägin ma oma mentorit unes. See oli kole unenägu. Ma arvan, et me peaksime vähem aega koos veetma.

Hommikul pidin juba kell kuus ärkama, seega jäi uneaega küllalt napiks. Prevozi (jagatud transport) puhul olen ma õppinud seda, et tuleb rohkem küsida. Autojuhid on tavaliselt nõus tulema minu ühiselamu lähedale ja ma ei peagi linna teise otsa kõmpima. Hommikuse autojuhi nimi oli Damjan (nn minimaalse pohmakaga mees) ning ta oli väga sõbralik. Autos oli veel üks vabakutseline disainigraafik, kes oli (varasemas) nooruses häälega Marokosse reisinud. Kuigi küüti pakuti ametlikult Portoroži, viis autojuht mu Pirani kohale. Superluks! :)

Ma arvatavasti olen juba rääkinud, kui tore Piranis on. Külastasin raamatukoguhoidjat Markot, kes oli öö läbi pidutsenud (nn maksimaalse pohmakaga mees). Vaarus vaevaliselt ringi ja elulooma temast polnud. Küll seda edevust ja ülepaisutatud tahtejõulisust! Siiamaani arvasin ma, et Marko on Brasiiliast (ta on mu facebookis pikemat aega juba), aga ei, ta on sloveenlane... kes suudab juua nagu brasiillased. Pinnisin teda veidi ja jätsin siis sinnapaika vedelema. Piran ootas kannatamatult avastamist. Ronisin kellatorni, kiikasin siseõudesse, vaatasin kloostrisse, katsusin varbaga vett. Piran on kindlasti Sloveenia kõige ilusam rannikulinn. Istudes ranna ääres kivil ja lastes päikesel ennast paitada, kohtusin mees nr kolmega (peatselt kujunev pohmelus). Tema nimi läks mul ühest kõrvast supsti sisse ja ronis teisest ruttu välja. Oli üks ülevoolav horvaat... vabandust, õigem oleks piirduda sõnaga "horvaat", sest horvaadid pididki ülevoolavalt sõbralikud olema. Sõitis koos oma vanade koolikaaslastega kooli lõpetamise aastapäeva puhul mööda rannikut ringi. Kutsus mindki sõitma, aga ma ei läinud. Muidu saaksin teile esitada väga pika nimekirja peatselt pohmeluses meestest.
Kui välja jätta asjaolu, et tal oli raskusi silmade lahtihoidmisega, oli ta siiski huvitav persoon. Ma loodan, et tema kaaslased teda Pirani maha ei jätnud.

Piranist sõitsin bussiga Izolasse. Izolas sain ma lõpuks teha seda, mida ma pole veel teinud. Pange nüüd hästi tähele! Mina. Just-just, ikka mina, kes see teine ikka! Mina ujusin Vahemeres. Ausõna, ma ei saa aru, miks ma seda varem teinud ei ole. Vesi oli nii soolane, et lainetusest hoolimata kandis see hästi. Lained heljutasid ja loksutasid randa tagasi. Põhi oli küll kivine, aga liiga valivaks ei tasu minna. Päevitajadki olid pudenud kuhu-juhtus: jätkus neid parkidesse, betoonile, kaugetele pinkidele. Kui koht on, siis tuleb see hõivata.
Izolas ei olnud palju vaatamist, ehkki sealgi oli kitsaid käänulisi tänavaid (ma ju räägin teile, et see Piran, see Piran on ikka kõige ilusam).

Izolast sõitsin bussiga (taas) Koperisse. Täpsustuseks olgu öeldud, et Pirani, Portoroži, Izola ja Koperi (ja paari teise rannaasula) vahel on regulaarne bussiliiklus. Seal võttis mu peale algse lubatud autojuhi peigmees (taanduva pohmelusega mees).Tema nime unustasin ma ka momentaalselt ära. Ta on üks neist sloveenlastest, kes käib igapäevaselt Austrias tööl ja seetõttu oligi tal kabriolett ja tema pruudil BMW5. Ta tossas nagu korsten ja armastas elektroonilist muusikat. Kui need puudused välja arvata, oli ka tema täiesti talutav.

AGA ma olin rõõmus, kui ma punkrist leidsin istumas oma ühikakaaslase, kellel ei olnud pohmelust. Tal oli lihtsalt meelekibedus, et minul nädalavahetusel praktikat pole.

Želim...

Ja istudes ning viites aega, sest kohustused tulevad alati viimasena ja on tüütud, mõtlen ma sellest, kuidas...
...kuidas ma tahaksin oma koera Bossega jalutada,
kassi pead silitada,
metsas langevate lehtede sahinas astuda ja seeni korjata...
Õhtul kuuma kakaod juua ja Pillega sinistest särkidest ja kurbadest silmadest rääkida,
Anuga veini nautida ning eksprompt aknaid pesta,
Birgitiga krasivõje lampõ´st rääkida ja linnas kõndida,
Katuga vihmas telki kokku lappida, Käsmu rannas istuda või kooki küpsetada,
Entu maffiaga kontserdil rokkida,
oma jubevahvate kursakaaslastega ühiselt midagi kokku keerata (sest meil on savi sellega!),
Ingridiga kesköösel ilma põhjuseta naerda ja Elmo kassette kuulata,
emaga pühapäeva õhtul kriminaalseriaali vaadata või koos suurestoas (käändub: suurestuba, suurestoas, suurestuppa) sokke kududa,
isaga õnge järvevees leotada,
venda korrale kutsuda...
Võib-olla sinuga isegi pargis istuda...

Ja siis ma tunnengi, et suvi on läbi. Minu Sloveenia ring hakkab kokkupoole tõmbuma ja minu Eesti ring kutsub mind tagasi. Mitte nii pea, jah, aga Verca Tšehhist juba kirjutas, et kas ma jube ei tule ja kas ma tõesti ei jää tema juurde kolmeks nädalaks.

Mina olen veel siin. Mina veel hingan Sloveeniat. Minevik on möödas, tulevik on teadmata.

Võtan ennast lahti ja panen kokku

Tore on olnud.

Väga tore on olnud.

Nii tore on olnud, et raske on sellest kirjutada.

No olgu, võib-olla olen ma lihtsalt laisk. Pöidlaküüdiga reisija Peter, kes mõnda aega Mariboris resideerus, vastas mu küsimusele, miks ta oma reisidest raamatut ei kirjuta, et kui ta seda teeks, siis ei oleks tal enam aega reisimiseks. Minu kõige pikemad postitused pärinevad päevadest, mil ma olen istunud, lakke vaadanud ja pöidlaid keerutanud. Kui ma ei kirjuta, siis on kõik hästi. Siis ma elan. Mõtteid paberile, kas siis traditsioonilisele või elektroonilisele, pannes läheb nagunii pool algsest arusaamast uitama ja ülejäänud poolest loevad tuttavad hoopis midagi muud välja. Vahel paneb see mind mõtlema, et ma võin öelda ükskõik mida, sest tähenduse annab sellele igaüks ise. Mulle meeldis Per Pettersoni raamatust "Out stealing horses" ("Kuidas me hobusevargil käisime") lõik, kus ta kirjutas sellest, kuidas inimesed meie ümber loovad meist kujutluse, valavad meid oma mõtetes sellisesse vormi, mis neile endile meeldib... ja meie oleme n-ö "off the hook". Nii et mugavusest lasen ma inimestel arvata minust, mis neile meeldib ja pakin ise seljakoti ning lähen matkama. Las nad siis tegelevad kujutletava minuga.

Sellel nädalal sain ma kinnitust kahele lihtsale elutõele. Esiteks: maailm on palju sõbralikum paik, kui ma ette kujutasin. Teiseks: imelisi hetki ei saa planeerida, need tulevad siis, kui n-ö "planeeritud toredus" läbi kukub ja ma lihtsalt... Mis see sõna oligi? Elan?

Vikas Swarup külastas neljapäeval Maribori. Kui paljud on temast kuulnud? Kas ma näen kätemerd, kas ma näen kätemerd? Vikas Swarupi raamatust "Miljardimäng" vändati 2008. aastal film "Slumdog millionaire" ("Rentslimiljonär"). Ma oletasin, et kohale tulevad suured massid, sest, tõepoolest, raamat oli väga põnev ja mõeldud laiemale auditooriumile. Millegipärast oli kohal vaid käputäis sloveenlasi (üks eestlane ka muidugi), sest sündmust laiemalt ei reklaamitud ja nt kui Aleksandra sellest mulle kirjutas, siis ma arvasin, et ta ajab midagi sassi. Vikas Swarup ja Sloveenias?
Oli küll tema ja ta inglise keel oli nii sorav, jutt nii põnev ja mõtted nii inpireerivad, et hiljem ei tulnud öösel enam und. Mõtlesin sellele, kui ärahellitatud me oleme.

Neljapäevast laupäevani kestis rahvaraamatukogude ja bibliobusside ühendkonverents. Mina olin seal ainult reedel. Tegin Metkaga (my crazy woman :)) järjehoidjaid, piilusin bussidesse ja nautisin melu-elu. Sloveenias on kuuldavasti 12 bibliobussi, aga kohal oli neid vähem. Mina sain kokku kümme + üks buss Ungarist. Algselt oli ette nähtud ka kolm ettekannet inglise keeles, aga Itaalia härra oli ootamatult haigestunud ja Ungari külaline pidas oma ettekande oma emakeeles (st et mitte keegi saalist ei saanud aru, sest tõlk saabus hiljem). Seega oli üks ingliskeelne ettekanne Hollandi bibliobussi(de)st. Paarist loengust tegi minu praktika koordinaator Barbara lühikese kokkuvõtte.
Minu lemmikbuss oli Ajdovščinast pärit: uus ja roheline. Päike paistis silma...

 Bibliobussid on tavaliselt ehitatud veoauto alusele või siis kohandatud liinibussid... või väikekaubikud.

Eile läksin... ja läksin... ja läksin. Minemise juures on kõige olulisem tulemine. Kui minna, siis on hea tulla ja hiljem olla. Sõitsin hommikul jagatud transpordiga (tegus noorpaar, kelle kohta passib väljend "you should get a room") Velika Planina juurde. Mõtlesin, et lähen üles, aga valesti mõtlesin. Alguses läksin mööda vale rada. Siis mõtlesin, et tühja sellest rajast, ma lõikan otse üles. (Siin on naljakoht!) Otse üles minnes tuli püstloodis kaljusein vastu ja ma pidin otse alla tagasi minema. Tuli taas nentida, et ülesminek on palju kergem kui allatulek, sest gravitatsioon on väga tugev, eriti kui seljakott on seljas. Kui ma õigele rajale jõudsin, pidin siiski poolel teel alla vanduma. Millegipärast ei ole mul kahju. Kas teate miks? Siis tuli see imeline hetk, mis saabub alles siis, kui planeeritu ei õnnestu. Mulle meeldis Velika Planina poole rühkida küll, aga palju rohkem meeldis mulle Kamniku (asula ca 10 km kaugusel) poole kõndida. Mäed nägid alt, tasaselt maalt vaadatuna palju paremad välja: majesteetlikumad, rahustavamad. Olles matkanud küngastel (võib-olla tohib nende kohta juba mäed öelda?) 4 tundi, kõndisin ma 2 tundi mööda kurvilist maanteed. Keegi otsa ei sõitnud nagu te võite oletada (kes muidu seda sissekannet trükiks?) ja kui ma ära väsisin, siis hääletasin ennast Kamnikusse. Esimene auto peatus ja viis mu kohale. Mina rääkisin inglise keeles, tema sloveeni keeles. Üksteise mõistmine oli nullilähedane, aga autojuht oli sõbralik.
Get-a-room noorpaari sõbrad pidid mu Maribori õhtul ära tooma, aga kuna ma matkasin eraldi ja kuna aeg oli juba hiline, siis ma oletasin, et nad on juba Maribori poole liikuma hakanud. Minu sõnumile vastust ei tulnud.... paari tunni jooksul. Kui ma bussiga juba Kamnikust Ljubljana poole sõitsin, siis selgus, et nad olid kauemaks Velika Planinale jäänud. Nojah... eks siis elu otsustas teisiti. Põhimõtteliselt oleks saanud Kamnikust Celjesse (bussiga või hääletades) ja sealt otsemalt Maribori, aga mind tõmbas Ljubljana poole.
Ljubljanas oli ilus, ilusam kui eelmisel korral. Ljubljanas oli (jätkuvalt) vabastav. Ljubljanas räägivad kohalikud inglise keelt. Ljubljanas on ühes hoovisopis kunstipood, mille ees istub kurvasilmne retriiver. Kui mul oligi vahepeal mõni muremõte pähe tulnud, siis Ljubljanas hajus kõik, lahtus selles suurlinna õhustikus.

Siis ma tulingi tagasi... õnnelikuna. Puhanuna.

Utrujena

Septembri algus tähendab raamatukogu jaoks seda, et inimesed saabuvad puhkuselt ja riiulid täituvad taas raamatutega. Kuidas täituvad? Ahaa! Eks mina neid raamatuid hoogsalt tagasi panen. Saladuskatte all võin öelda, et eks vahel läheb mõni teos valede sõprade sekka, aga nojah... ongi huvitavam hiljem töötajal otsida. Raamatute jaotus on Sloveenias teisiti (palju rohkem UDK kasutamist) ja seega neid näpukaid ikka juhtub. Aeg-ajalt avastan üllatusega, et mul oli mõni alajaotus kahe silma vahele jäänud, aga päeva lõpuks on eksimusi juba vähem, st mõni raamat ei lähegi ula peale. Lastekirjanduse osas on järjestus palju vabam: seal muudavad mudilased enamasti paigutuse enda jaoks sobivamaks. Üks väike plikatirts kahmas minult raamatu juba enne, kui ma selle riiulisse tagasi jõudisn panna. Kes ütles, et lapsed raamatuid ei armasta?

Päeva lõpus olen väsinud ("utrujen", "utrujena" = "väsinud" sloveeni keeles) ja siis ei jõua märkmeid teha. Midagi kritseldan enda jaoks üles, aga seda lühikest sõnamäsu ei taha teistega jagada. Igal päeval võtan raamatu tööle kaasa (metsa tuleb ikka puid kaasa võtta), aga kordagi pole olnud mahti seda lugeda. Igavuse ja tegevusetuse üle kurta ei saa.

Pühapäeval sõitsin Matjažiga esimese sillani linnast väljas. See asus 8 kilomeetri kaugusel. Sõitsin Dravale võimalikult lähedal ja sain nautida kruusaseid külateid, aukus ja mudaseid heinamaateid, sisetallutud radu raudtee kõrval, mõnusaid metsateid ja tihti lihtsalt jalgratast käekõrval lükata või üle raudteerööbaste tõsta. Vat see oli alles sõit! Pahatihti ongi elus nii, et kiputakse kaugemale ja ei naudita seda, mis on siinsamas, nina ees. Jah, täpselt see. Võtke üles, pühkige tolmust puhtaks ja see ongi see kõige õigem varandus.

Arvake, mis on teine levinuim küsimus, mis minult küsitakse.

Millegipärast päritakse minult kogu aeg, kui vana ma olen. Vana, väga vana olen. Muldvana.