Ja istudes ning viites aega, sest kohustused tulevad alati viimasena ja on tüütud, mõtlen ma sellest, kuidas...
...kuidas ma tahaksin oma koera Bossega jalutada,
kassi pead silitada,
metsas langevate lehtede sahinas astuda ja seeni korjata...
Õhtul kuuma kakaod juua ja Pillega sinistest särkidest ja kurbadest silmadest rääkida,
Anuga veini nautida ning eksprompt aknaid pesta,
Birgitiga krasivõje lampõ´st rääkida ja linnas kõndida,
Katuga vihmas telki kokku lappida, Käsmu rannas istuda või kooki küpsetada,
Entu maffiaga kontserdil rokkida,
oma jubevahvate kursakaaslastega ühiselt midagi kokku keerata (sest meil on savi sellega!),
Ingridiga kesköösel ilma põhjuseta naerda ja Elmo kassette kuulata,
emaga pühapäeva õhtul kriminaalseriaali vaadata või koos suurestoas (käändub: suurestuba, suurestoas, suurestuppa) sokke kududa,
isaga õnge järvevees leotada,
venda korrale kutsuda...
Võib-olla sinuga isegi pargis istuda...
Ja siis ma tunnengi, et suvi on läbi. Minu Sloveenia ring hakkab kokkupoole tõmbuma ja minu Eesti ring kutsub mind tagasi. Mitte nii pea, jah, aga Verca Tšehhist juba kirjutas, et kas ma jube ei tule ja kas ma tõesti ei jää tema juurde kolmeks nädalaks.
Mina olen veel siin. Mina veel hingan Sloveeniat. Minevik on möödas, tulevik on teadmata.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar