Pariisile ei tule iial lõppu*

*Vahepeal oli mul seda raamatut lugedes tõepoolest tunne, et sellele ei tule iialgi lõppu.

Sõna "kogemus" kõlab alati kohutavalt, aga kui inimene on noor, kõlab see veel eriti hullusti. Kord olin kuulnud, kuidas keegi ütles: "Kogemus on nagu kamm kiilakale." Olin sellega nii nõus, kui veel olla saab. Olin kindel, et kogemusest pole mitte mingit kasu. Aga ma ei teadnud veel seda, et ainult kogemus võis meile öelda, miks sellest mitte mingit kasu pole. (98. peatüki algusest)

Kuigi mul puudusid eelnevad kogemused Enrique Vila-Matasiga, osutus tema raamat "Pariisile ei tule iial lõppu" ootamatult lõbusaks. Siiamaani olin arvanud, et hispaanlased isegi ei tea, mis imeloom see iroonia on. Järeldasin seda nendest piinlikest vaikushetkedest, mis järgnesid minu iroonilistele märkustele. See autor suutis mind meeldivalt üllatada. Võib-olla on ta lihtsalt ebahispaanialik?

Ootasin (siiamaani ootan) suure huviga Vila-Matasi "Dublineski", kui ühtäkki selgus, et Loomingu Raamatukogus on vahepeal ilmunud üks tema teine teos. Kuigi mul polnud mitte mingit kavatsust see raamat endale koju soetada, on ajakirjalett Rimi toidupoodides kassale liiga lähedal ja sellest kahetsusväärsest tõsiasjast tulenevalt avastasin ootamatult, et kassalindile oli mandariinide ja banaanide vahele ennast pressinud ka see lõputu Pariis. Nojah, kui näpud on põhjas, siis mõjub iroonia hingele eriliselt hästi.

Arvatavasti olin selle raamatu jaoks täiesti sobimatu lugeja: Pariisis ei ole ma käinud, Hemingway ülistamisest ei ole ma kunagi aru saanud, minu kultuurajaloolised teadmised on nullilähedased ja olles laisk nagu lohe loen ma teokiirusel (või kiirusel, millega teod oletatavasti sõnu veeriksid). Siiski-siiski, iroonia päästis olukorra! Nii ei proovinudki ma lugedes minna ekslema tundmatute tuntud kultuuriinimeste nimederägastikku, sest lõppude lõpuks polnud see loo seisukohalt oluline. Noogutasin kergelt peaga ja lugesin edasi. Põrgusse! Mulle meenus üks mu sõbranna, kes ka rääkides külvab oma tuttavate nimesid jutu sisse. Tema tuttavad on küll vähetuntumad (ma ei ole selles muidugi täiesti kindel, sest mul pole õrna aimugi, kes need Johnid ja Mardid õigupoolest on, keda ta jutu sisse pikib), aga enam-vähem oli ahastus sama.

Sarnaselt paljude teiste kirjanikega kirjutas ka Vila-Matas kirjutamisest. Minu ema ütleks selle kohta, et "näe, taaskord üks kirjanik, kes imetleb iseenda naba" ja soovitaks mul midagi targemat lugeda. Süzee puudusest hoolimata, oli väljenduslaad põnev. Nooruke kirjanik oli Pariisi küll vaene ja õnnetu (erinevalt Hemingwayst, kes oli vaene aga õnnelik), aga ta meenutab seda kõike elegantsi ja muigega. Noored oleme ainult kord elus... meie õnneks. Kahjuks saame alles hiljem aru, kui jabur kõik varasem oli... ja siis me kirjutame sellest raamatu... ja naerame selle kõige peale.