¿¡Qué dices?!

El destino no hace visitas a domicilio, hay que ir a por el (minu üks lemmiktsitaate)

Viimasel ajal on mul tunne, et inimesed ainult lahkuvad. Minu vanus küll veel nii kõrge pole, et peaks ajalehte sirvides alustama surmakuulutustest (sest äkki on seal mõni tuttav nimi), aga mu suured eeskujud ja lemmikud on aegamisi lipsamas üle igaviku läve. Paratamatus!

Kõige selle taustal mõjus siiski ehmatavalt teade, et Carlos Ruiz Zafon on meie hulgast lahkunud. Olen tema raamatuid lugenud. Neid nautinud. Neid hinganud. Nende sõnadevoolu sukeldunud ja seal all põhjas lebades vaadanud maailma läbi teistsuguse filtri. Isegi Barcelona pole enam endine. Barcelona on nüüd Carlose raamatute värvinguga linn.

Carlos armastas raamatuid. Ta armastas lugemist. Ta armastas raamatukogusid. Kuigi talle tehti aeg-ajalt pakkumisi oma romaanid filmiks teha, keeldus ta väga lihtsal põhjusel: tema raamatud tõstsid pedestaalile lugemise. Tahaks hüüda nagu seebikakangelannad, kõvasti ja dramaatiliselt: Porqueeeeeeeeeee?

Tõepoolest, miks... miks jäi nii palju mõttekäike teistpoolsuse jaoks. Või kui ma järele mõtlen, siis arvatavasti uitab kirjanik nüüd Unustatud Raamatute surnuaias ja ahmib endasse häid raamatuid. Descanse en paz!

Olvidado

Leidsin oma rahakoti vahest närtsinud servadega paberilehe, kus oli kirjas alljärgnev mõte kirjanikult Sergio Fernandezilt:

El camino hacia el éxito es sencillo. Es tan fácil como dejar de hacer lo que no nos sienta bien y empezar a hacer lo que nos sienta bien y éso es algo que cada uno de nosotros sabe.

(Tee eduni on lihtne. See on sama lihtne kui jätta tegemata need asjad, mis meile ei tundu õiged ja hakata tegema seda, mis meile õige tundub ja viimane on midagi, mida igaüks meist teab)

Midagi sellist oligi mul vaja lugeda ajajärgul, kus ma kohtun inimestega, kes proovivad ainult näida ja tunduda, selle asemel, et olla.

Por un beso... aunque solo una fuera

Täna lugesin uudisteportaalist kurba teadet: Jarabe de Palo laulja Pau Dones on läinud manalateed.

Ta kõnnib seda kindlasti varvastel tippides ja sõrmi nipsutades. Ja võib-olla laulab ta sel rajal just seda laulu oma loomingust, mis mulle nii südamelähedane on:

Descanse en paz!

Tuttavad paigad

Käisin viimati Hispaanias detsembris. Peatusin seal vähem kui ööpäev, aga rutakusest hoolimata oli taaskohtumine südamlik (sellest olen ma kirjutanud oma teises blogis). Mõnel päeval, kui elu tundub lootusetult igav ja lame, jään ma silmitsema kalendri kõrvale kleebitud postkaarti. Seal peal on churros con chocolate ja taga tekst "meenutus sellest, et elu võib vahel olla imeline unenägu".

Koroonaoludes oli reisimine muidugi suisa ära keelatud. Nüüd ühiskond toibub vaikselt. Hispaanlaste Facebooki grupis, millega ma teaduse tegemise eesmärgil liitusin (jagasin seal oma küsitlust) ja kust ma enam ei taha ära minna (saati kui seal saab omandada hispaania kõnekeele väljendeid), on peamiseks arutusteemaks, millal ja millega Lõunasse naasta. On minulgi osa perest seal ja süda oli seal juba varem.

Kuna reisimine pole veel mõnda aega võimalik, peamiselt töö- ja koolikohustuse tõttu, naudin hoopis kirjandussaadet Pagina Dos. Lisaks headele lugemissoovitustele, saab seal näha oh-kui-tuttavaid paiku. Seekordses osas näidati Plaza de Mayor´i Madriidis ja Alcala´t Sevillas. Minu mõte rändas koos kaameraga... Võib ka nii reisida!

Sergio del Molino, Elizabeth Duval y Manuel Barea