Ran de la mar

Hea sõber oli mulle teekonnale kaasa andnud katalooni luuletaja Salvador Espriu luulekogumiku "Mere ääres mul oli kodu... Ran de la mar tenia una casa...". Autori üheksateist luuletust olid eesti keelde pannud Ain Kaalep ja Jüri Talvet (kes veel!) ja raamatut kaunistasid Lembit Karu kümme kuivnõela tehnikas illustratsiooni. Kuigi vabaduse, isamaa ja surma teemaline luule oli kindlasti kõnekam vabariigi alguses, mil see kogu esmakordselt ilmus, olid luuletused oma mõtlikkuses huvitav lugemine. Neist kiirgas kataloonlikku või siis hispaanlaslikku (või mõlemat) nukrust ja ohverdust, mida Hispaanias ringi rännates olen tundnud.

Vinc a la nua
sequedat de la terra.
Sóc ja silenci
aprofundit. M'allunyo
d'una pols enlairada.

Maapinna palja
põua keskele tulen.
Sügavaks saanud
vaikus nüüd olen. Ära 
tõusva tolmu eest lähen.

/"Llibre de Siniera", 1963 (tõlkinud Ain Kaalep)/