Mañana

Olen täheldanud, et mõned lugemised on tähenduslikumad kui teised. Kui ma elasin paar kuud Leónis Hispaanias, laenutasin endale enne lahkumist raamatukogust  Julio Llamazaresi raamatu "El rio del olvido" ("Unustuste jõgi"). Suur oli minu üllatus, kui lugema asudes avastasin, et teos  räägib Leóni provintsist. Toona ma veel ei teadnud, et Julio Llamazares, kelle auks ma klopsisin koolis hiljem isegi veebilehe kokku,  on sündinud ühes sealses külas, mis on praegu vee all.

Selle aasta lauritsapäeval (10.augustil) lugesin lõpuni sama autori viimase üllitise "Las lágrimas de San Lorenzo" ("Püha Lauritsa pisarad"). Ostsin selle maikuus Cadizist. Selle raamatu mõtiskluste taustaks oli lauritsaöö tähesadu. Lisaks sellele, et jäin lugu nautides mõtisklema nii aja möödumise kui ka Ibizasse kolimise üle, meenus mulle üks varem loetud Llamazaresi lugu. See ilmus kogumikus "Tanta pasión para nada" ("Niipalju pühendumust ilmaasjata") ja oma lühidusest hoolimata ütleb nii palju ning kõnetab mind nii sügavalt, et ma lihtsalt pean selle ka siia kirja panema.

EL DÍA DE MAÑANA 

Mis padres se pasaron la vida pensando en el día de mañana. Tú piensa en el día de mañana; tú ahorra para el día de mañana, me decían. Pero el día de mañana no llegaba. Pasaban los meses y los años y el día de mañana no llegaba.
Hoy, de hecho, mis padres ya están muertos y el día de mañana aún no ha llegado.

Homne päev

Minu vanemad veetsid oma elu mõeldes homsele päevale. Sa mõtle homse peale; sa säästa homse päeva jaoks, ütlesid nad mulle. Aga homne päev ei saabunud. Möödusid kuud ja aastad ja homne päev ei saabunud.
Täna/Nüüd õigupoolest on mu vanemad juba surnud ja homne päev pole ikka veel saabunud,


Nii ongi!

Esterotipos

Kunagi ammu seletasin ühele oma tuttavale, miks tema lause "mulle meeldib hispaania muusika", on väheütlev. Uskuge või mitte, aga Hispaanias (ja hispaaniakeelses maailmas üldisemalt) tehakse väga mitmesugust muusikat. On nii räppi, poppi, rokki, bluusi, rahvamuusikat... Euroopa ülemisse otsa on hispaaniakeelne muusika (raadiotesse) jõudnud hoopis ookeani tagant ja popmuusika vormis (sai alguse kui  latin boom, mida iseloomustab living la vida loca  ja bailamos). See on ainult väike killuke mosaiigist, küll kõige nähtavam.

Kirjandusega on samamoodi. Nagu paljud meist, aimasin ka mina, et kuldajastu (16. ja 17. sajand) ja uue tõusu (19. sajand lõpp) vahel kirjutasid hispaanlased sama hoolsalt raamatuid, kirjutasid kohe virnade viisi, aga ikkagi oli imelik lugeda Benito Pérez Galdosi "Osatut", sest see oli nagu... prantsuse realism väikese hispaanialiku lisandiga (st Don Joséga, kes oli üks neist  Hispaania vanameestest, keda võib tänapäevalgi näha pargipinkidel istumas ja neidudele komplimente tegemas)!  

Siis ma saingi aru, et kui minu tuttava jaoks võrdus hispaania muusika hispaaniakeelse popmuusikaga (peamiselt Marc Anthony, Ricky Martin...), siis minu peas võrdus hispaania kirjandus kuldajastu loominguga ja armulikult olin selle hulka lisanud 1898. aasta põlvkonna ja sulesepad sealt edasi. Hispaania realismi jaoks seal kohta ei olnud. Vähemalt mitte sellise jaoks, mida lugedes ma pidin endale aeg ajalt meelde tuletama, et see on hispaania ja üldsegi mitte prantsuse kirjandus.