Uustulnuk

Uskumatu, aga tõsi! Minu kõrvalkambrisse (loe:punkrisse) kolis uus asunik sisse. Tulin raamatukogust koju (hoogsa sammuga, sest tore päev oli), keerasin ukse lukust lahti (jätsin taaskord võtmed ette, sest vanainimese pea on selline) ja leidsin laua pealt kirja. Kirja all oli nimi "Dejan". Riiulile oli tekkinud lisapott. Nagis oli pruun meestetagi. Kraanikausi ääres rätikul oli kaks südametega tassi. Kapiservas olid hommikuhelbed (vähendatud kalorsusega variant), biorosinad ja pakk karamellkomme.

Istusin ja mõtlesin. On mu uus korterikaaslane siis mees või naine. Avasin vannitoaukse ja leidsin väga erksavärvilise käterätiku.
NAINE! mõtlesin ma ja tegin talle kappides ruumi. Peigmehega, arvasin ma vaadates seda meestetagi.
Sloveenlane! järeldasin ma, sest kapis oli purk omatehtud mahla ja moosi. No kes neid väljamaalt ikka kaasa tassib? 
Pagan, olin hakanud juba oma üksiolemisega ära harjuma.

Käisin vahepeal jalutamas ja tagasi tulles oli uustulnuk saabunud. Ootasin kapriisset sloveenlannat, kes hakkab draamat tegema, vatrab päevad otsa oma peigmehest ja suitseb nagu korsten (kusjuures ma olen sellise inimesega koos elanud. Hispaanias). Kelle ma eest leidsin?

Hah!

Serblase, kes tuli Maribori haiglasse praktikale. MEHE! Säh, sulle, Sherlock Holmes, mõtlesid, et mängid detektiivi! :)

Nojah, mulle meeldibki meestega koos elada. Palju rahulikum ja saan oma asjadega laiutada (seda on näidanud praktika).

Tema oli näinud korterisse tulles minu roosasid ketse ja rutanud administraatori juurde küsima, kas siin on mingi eksitus... et talle tundub, et kõrvaltoas elab, vabandage väga, seal elab tüdruk! Administraator oli öelnud, et jah, elab küll, mis siis sellest.

Ma tunnen ennast palju paremini. Võib-olla olen ma elus liiga palju edevaid ja võimukaid naisi näinud, et ma meeste üle heameelt tunnen.

Kriips-kriips

Märgin ära, et olen tänase seisuga juba kuu aega välismaal elanud. See olgu niisama suusoojaks öeldud.

Kas hakkan kohanema? 
 Jah, aegamisi. Keel on jätkuvalt keeruline (see ei ole vene keele moodi, ehkki kõik mulle seda kinnitavad. Võib-olla ainult hästi-hästi natukene). Õunte asemel söön virsikuid ja nektariine, aga hommikul mugin salaja kaerahelbeputru. Linnatänavad on tuttavad ja tuttavaid võib kohata tänaval (raamatukogus töötab palju inimesi). Kuumus tümitab, aga panen vastu.
Kas ma Eestist ka unistan?
Kui ma olen kusagil olnud, siis ma võtan selle koha oma mälupiltides kaasa. Piisab ainult meenutada... ja ma ei olegi enam Sloveenias, vaid istun kodukandi metsas ja söön mustikaid.
Kas ma tunnen teist puudust?
Mis küsimus see selline on! Teiega ja teiste teiega on lihtsalt selline lugu, et elu on teid mööda ilma laiali pillutanud ja ükskõik, kus ma olen, alati on keegi oluline puudu. Kannan teidki oma mõtetes kaasas. Küll tuleb see taaskohtumisaeg.

Palju huvitavaid mõtteid.

Ronimisreede

Täna ärkasin vara... Pool kuus on vara? Hil... Ei-ei, pool kuus on tõepoolest vara. Sõin oma hommikupudru ära, lükkasin seljakotti nipet-näpet ja hakkasin Pohorje poole astuma. Tagasi jõudsin sealt kell kolm päeval, nii et pikka juttu ei tee. Tahan hoopis oma väsinud jalad seinale toetada ja veel ühe klaasi külma mahla ära juua.

Pohorje on need "künkad" linnast väljas. Need on salakavalad künkad, sest kui ühe otsa jõuad, siis ootab sind juba järgmine. Kogu aeg on tunne, et see on viimane, et rohkem neid pole. Aga vat.. on küll! Kahe künka vahel on paar sammu lamedat maad ja seetõttu polegi alt jalamilt aru saada, et künka asemel ootab ronijaid mitu-mitu küngast.
Kuna ma olen halb turist, siis ma alustasin ülesminekut valest kohast, aga õnneks oli keegi varem samasse kohta jõudnud ja mulle algelise raja heina valmis tallanud. Teise künka juures silmasin juba kaaskannatajaid. Ma imetlen seda väikest valget puudlit, kes peale esimest küngast maha istus ja edasi keeldus minemast. Tark koer, kes haistis raskusi ja viletsust.
Kõige väsitavam oligi ülesminek, sest siis olin ma lauspäikese käes. Lõpuks avastasin, et arukamad künkalkõndijad on metsa peitunud ja liiguvad seal ülespoole.

Ma tean, et Pohorjes on olemas spetsiaalsed loodusrajad, aga, nagu te arvatagi võite, läksin mina otse. Natukene aega liikusin isegi ametlikul rajal, aga siis kaotasin õige tee, lõin käega ja läksin sobivas suunas. Mulle tundub, et nn "otseteed" olidki kõige paremad: kuigi/sest põldmarjapuhmad kriimustasid mu jalgu, tuli lehmade elektriaedade alt läbi pugeda (ühel korral ma unustasin, et kõik pealtnäha tavalised nöörid pole päris ohutud), sain ma mööda künkanõlva imelisel metsateel keeruga alla kõmpida (too tee oli jalgratturitele) ja siis lihtsalt läbi metsa alla tulla. Päris lõpus oli küll eee-kas-ma-olen-eksinud-tunne, aga Pohorjes ei saa ära eksida. Maastik annab ära, kust suunast sa tulid ja kuhupoole lähed.

Pohorjest on väga raske pilti teha, sest puud jäävad ette, aga ma katsetasin. Selline ta siis ongi.

Metsaaaluse olid natukene igavad, aga lehmad on sealkandis tugevad (ronivad küngastest üles-alla).

Gre

Ma tänan sind, suur vend, sest härra Gnoom on oma kahe raske kohvriga minuni jõudnud. Postiga on siin naljakad lood. Kui ma üürilepingut sõlmisin, siis öeldi mulle, et nad panevad jooksvalt informatsiooni saabuva posti kohta iga maja kuulutustestendile. Ootasin... ootasin... ja ootasin. Täna küsisin kolmanda maja administraatorilt (teisel majal ei ole administraatorit) nii möödaminnes, et kuhu post lõpuks välja jõuab... ja, nojah, eks ta nüüd ole.  Selgus, et postisahtlid on administraatori juures ja tuleb lihtsalt küsimas käia. Minu küsimuse peale, kas ma peaksin siis hiromant olema ja alati teadma, kui keegi mulle kirja saadab, tundis ta isegi kerget piinlikkust (uskumatu!) ja lubas mu nime meelde jätta (jah, ega mina ka seda ei usu). Ma lihtsalt ei mõista, et kui neil midagi teha pole (ma ju näen, et nad lööberdavad hoovis ringi ja räägivad sõpradega juttu), miks nad siis midagi ei tee?!

Kolmanda nädala lõpus jõudis mu mõte Sloveeniasse kohale. Kui pühapäeval rongiga Maribori tagasi jõudsin, tundsin, et see on justkui teistkordne tulemine. Sama jaam, mis mind juuni lõpupäevalgi tervitas, aga linn oli teistsugune. Linn oli juba palju rohkem oma.

Reede õhtul käisin Ptuj´s (alles nüüd ma tajun, kui veider selle linna nimi minu keeleruumis on). Ptuj on Sloveenia vanim linn, hingega linn, kus igal majal on oma lugu.
Mentor oli andnud mulle Sloveenia muusikat kuulamiseks ja kollektiiv Melodrom oli eriliselt hea. Käisingi koos rõõmurull Jasna ja Aleksandraga nende laule kuulamas. Aleksandra elab ise Ptuj´s, seega istusime alguses tema lemmikkohvikus ja jõime veini, siis kõndisime veidi mööda vanu tänavaid kuni muusikud otsustasid lavale tulla. Tuul hakkas küll kimbutama, aga kuulasime lõpuni. Minu lemmiklaul "September" oli repertuaaris. Nagu loodud sellise õhustiku jaoks.

Hiljem arutasime, kuhu me Ptuj´s toimuvatel Veini ja Poeesia päevadel läheme (mul on see praktikas ette nähtud). Oi, see oli mõnus õhtu! Miljööväärtuslik.

Pühapäeval sõitsin Mirica perega Bledi ja Bohinj´i järve äärde. Bled oli kaunis koht, aga seoses turistide rohkusega oli armas paik saanud kalliks paigaks (ja me kõik teame, mis mõttes "kalliks"). Paganana võin öelda, et kirikute üks plusse peale jaheduse on see, et Jumal ei küsi parkimise eest raha.

Mirica küll kurvastas, et ta ei saagi osta mulle pääset Bledi järve saarele ja me ei saagi näha Sloveenia kõrgeimat juga (ka tasuline), aga ausalt öeldes, ei olnud sellest midagi. Nendega oli lihtsalt tore aega veeta. Kõige meeldivam oli istuda Miricaga Bohinj´i järve äärsel kail ja jalgu kõlgutades rääkida elust ja soovidest. Me nägime ka ideaalset piknikukohta. See asus küll järve teisel kaldal, aga küll me üle ujume.

Lõppude lõpuks meeldibki mulle Sloveenias kõige rohkem loodus. Neid kindluselobudikke olen ma juba piisavalt näinud ja nüüdseks juba tean, et kõige hinnalisem on aeg, mis on veedetud kallite inimeste seltsis, kuskil ilusas kohas maailma äärel.

Kapriisne Matjaž ja tuba tornis

Kuigi teisipäeva õhtul oli väga (väga-väga-väga...) tore mööda Drava kaldaäärt oma uue vana jalgratta Matjažiga sõita, on meie suhtlus osutunud ootamatult keeruliseks. Nojah, ikkagi eri rahvusest ja nii...
Täna hommikul sõitsin Nova vas´i raamatukoguni (selgitus: asub teisel kaldal). Kõik oli korras, läbisaamine rahuldav. Lõpetasin kell kaks oma praktikapäeva ja hakkasin jalgrattaga kodu poole sõitma ja siis... vat, siis ta alles maksis mulle kätte selle eest, et ma ta päikese kätte olin jätnud. Viskas keti maha ja teatas, et tema ei sõida. Edaspidi peab mul kotis peale lusika (vajalik jogurti söömiseks) olema alati paar töökindaid ning igaks juhuks mutrivõti, kruvikeeraja...hmm... jalgrattapump? (esikumm on tühjapoolne).

Tehnika ja mina ei ole kõige parem kombinatsioon. Seni on mul probleeme olnud peamiselt pesumasinatega, mis ei taha oma tööd õigel ajal ära lõpetada ja muudkui keerutavad ülihelikiirusel pesu trumlites. Nüüd siis norib jalgratas ka juba tüli. Kes oleks võinud seda arvata?!

Kui kokkupuude õelate joogiautomaatidega (raha võtavad, aga jooki ei anna) ja elutu ühiselamupersonaliga välja arvata, on kõik hästi. Teisipäeval rääkisin Niinaga kataloogimisest ja koduloo andmebaasist ja eile tegi ülevoolavalt jutukas Marinka Maribori linnas väikese tuuri. Palju jääb veel endal avastada, aga küll jõuab.

Ah, et miks "tuba tornis"? Selgus, et Maribori katedraali tornis olid (linna)valvuri eluruumid. Üles-alla minemine võis küll võhmale võtta, aga vähemalt oli vaade ilus.

Õllesed lilled

Sarnaselt rottidega, kes pagevad uppuvalt laevalt, lahkuvad külastajad vihma tulekul festivalidelt. Sõitsin pühapäeva varahommikul rongiga Laškosse ja eelmise päeva vihm oli peo laiali pühkinud. Taevas oli hall ja tibutas vihma. Enamus õllemüüjaid pakkis asju kokku, et koju ära minna. See oli ka ametlikult festivali viimane päev.
Minu meele tegi kurvaks, et pidu ei olnud, aga nojah... arvestades hommikul tänaval kohatud inimeste olekut (või siis mitteoleku), tundus, et festivalil rõhutakse palju õllele ja lilledega on kõigel sellel väga vähe pistmist. Samal ajal kui kohalikud läksid kombekalt kirikusse, parandasid külalised laagriplatsil või õllekohtades pead.

Kõndisin Mirica, Sandi ja Kristianiga veidikene ringi, sõime kebabi ja läksime siis Svetinasse. Svetina on selle koha nimi, kus nad elavad. Mul oli kusjuures õigus: suur osa Sandi sugulastest tõepoolest elab sealkandis. Tema vanavanavana... oot, nüüd läks sassi. Pean näppude peal lugema :). Tema vanavanavanavanavanaema ostis selle majakoha. Esimese maailmasõja ajal põles maja maha ja uus ehitati praegusesse asukohta. Mirica tahaks kolida kuhugi mujale, aga Sandi on oma kodukanti kõvasti juurdunud. Eks näis, kumma sõna peale jääb. Kõndisin nende väikesel heinamaal, kust avaneb maaliline vaade (nad elavad künka otsas) ja vaatasin, kuidas rebane mööda vudas (hallika kasukaga kusjuures).

Mirica arvab, et ta peab iga kord mulle midagi andma. Kuigi ma ütlesin talle, et mul pole midagi teha tema üle-eelmise õppeaasta kalendermärkmikuga, isegi kui see on tühi, anti see mulle kaasa. No oodaku, kui ta lõpuks mulle külla tuleb! Me kodus eelnevalt vaatame ja mõtleme, mida kõike talle kaasa anda: vanad masinajupid, heinapallid, küünlajalad... Nad tulevad autoga, nii et küll me kõik peale pressime. Kui ei mahu, siis panevad käru sappa.

Mulle ei meeldi asju saada. Mulle meeldiks Miricaga palju-palju rohkem juttu puhuda. Praegu on mul tunne, et ma räägin enamasti Sandiga. Kui Sandi minu ja minu laenatud ratta (ristisin ta Matjaziks) Maribori sõidutas, siis rääkisime maast ja ilmast: sloveenlastest, Euroopa Liidust, talendisaadetest, Sloveeniast... Minult küsitakse tihti, kas eestlased ja sloveenlased on sarnased. Sellele küsimusele on keeruline vastata, aga mulle näib, et sloveenlased on palju avatumad ja jutukamad. Peale selle on nende jaoks oluline...

... mida te pakute?

AED! Isegi kui sloveenlane elab linnas, unistab ta oma aiast. Nende aed pole nagu eestlaste aed. Nemad ei kasvata muru ja neid ei ärata (väga vara) hommikul usina naabri muruniiduki mürin. Kui ma kõndisin laupäeval Maribori saare poole (Märkus: ma ei jõudnud sinna, sest sild oli ainult ühel pool. Vastaskaldal), siis ma märkasin, et muru (või siis rohi) oli enamasti pügamata. Enamasti ei olnudki seda vaja pügada, sest maja ümbruses kasvasid mitmesugused puud ja õitsesid lilled. Vaba pinda oli vähe. Aiakultuurid olid isegi oma alalt välja tunginud. Mööda kaldaäärt kõndides olid ühel pool majad aedadega ja teisel pool teed kasvasid ploomipuud ja murelid.
Ma ei ole näinud kedagi muru (rohtu) niitmas. Las see kasvab! :) Ilus on see erinevate heintaimede õitsemine :).

Täna külastasime ühte vanemat prouat ja vanadekodu. Viisime eakatele lugejatele raamatuid ja ajakirju kohale.

Pingelangus

Kirjutasin oma teist raportit. Praktikaprogramm näeb ette, et iga nädala lõpus tuleb maha istuda ja nädala tegevused üles märkida. See on nii tüütu tegevus, et võtab üldse kirjutamisisu ära.

Teise nädala lõpus hakkab mu aju juba taastuma. Informatsiooni ei anta enam kärukoormate kaupa ja olemasolevad killud sobituvad paika. See on hea kahel põhjusel:

1) Ma ei pea enam oma aju piinama ja klobima, et teda töökorras hoida.
2) Ma saan mõistuse puhkehetkedel tegelda teistsuguste mõtetega. Vargsi tulevad mõtiskluste "raamatukogude rahastamisega tegeleb..." kõrvale avastused " see Igor näeb välja täpselt nagu Gimli "Sõrmuste isanda" filmist". Oluline on vaid meeles pidada, et kõike ei tasu aruandesse kirjutada. Aruande jaoks klopsin ma ilusaid ja uduseid lauseid.

Homme sõidan rongiga Laškosse, kus on viimast päeva festival "Pivo in Cvetje" ("Õlu ja lilled"). Õlu seos lilledega on mulle jäänud arusaamatuks, aga kui pidu korraldatakse, siis tuleb minna. Saan loodetavasti seal (lõpuks) Miricalt kauaoodatud ratta ning linnas liikumine muutub kordades lihtsamaks.

Reedel nägin ma Sloveenia presidenti. Ta osales tseremoonial, kus natsisimiohvrite mälestuseks pandi tänavasse kive. Tal olid kõik presidendi jaoks vajalikud omadused: topise väljanägemine, pikk ja patriootlik kõne ja püüe olla rahvamees. Kõige huvitavam asjaolu selle sündmuse juures selgus hiljem. Praktika koordinaator ütles, et ta on kindel, et selline tseremoonia oli kord varem juba aset leidnud. Mitu kuud varem oli raamatukogu korraldanud vastavateemaline näituse ja kivid pandi tollal kõnnitee sisse. Ta võis vanduda, et isegi koht oli sama. Kõlab küll absurdselt, aga tundub, et presidendi jaoks võeti kivid uuesti välja ja tehti kogu tseremoonia veelkord läbi.

Nipet-näpet oli veel, aga aju puhkab... surm-surm!

Nähtud-tehtud

Kõndisin eile teise künka otsa. Vältimaks võimalikke arusaamatusi ja terminoloogilisi segadusi olgu täpsustuseks öeldus, et ametlikult on minu ühiselamu lähedal kaks küngast.
Kuulake ja vaadake nüüd hoolega!

Üks on Piramida ja linnakaardi andmetel on selle kõrguseks 386 meetrit. Ma tegin pilti kõrgemal olles, sest muidu ei jää see väike valge kabel fotole.

 
See, mille tipus ma üleeile käisin, oli Mestni vrh. Kõrgus on 348 meetrit. Jah, see "küngas" kirikuga!

Mõlema "künka" juures käiakse jooksmas, koertega jalutamas ja niisama kõndimas. Viinamarjaistanduse saagist (Piramida juures) tehakse sügisel veini, aga eks seda oletasite te isegi.

Kui kõrge see Munamägi oligi? :)

Ne govorim slovensko

Ronisin õhtul kolmanda künka otsa. Olin küll nõuks võtnud ühe väikese kabeli juurde jõuda, mis viinamäe tipus kükitab, aga orienteerumises pole ma kunagi hea olnud. Kõndisin liiga kaugele ja kui üles jõudsin, siis oli kabeli asemel hoopis väike valge kirik. Kabel piidles mind itsitades kaks küngast vasakul.
Vaated on üleval maalilised. Ma tegin pilti ka (Vend, kiida mind!). Pildi peal ei näe see muidugi nii ehe välja. Kui ma künka otsas (koristatud) viljapõllul istusin tuli hinge selline mõnus tunne. Mäed ja mina vaatasime tõtt. Vihma ootuses olid hallid pilved kogunenud künkatippudesse. Võib-olla sellepärast sajabki harva ja tavaliselt paduvihma: pilved võtavad ennast mägede taga ritta ja kui juba piisava suurusega kamp on kogunenud, siis jooksevad nad koos üle mäe... ja kallavad meile vett krae vahele.

Nende mägedega on selline lugu, et sloveenlaste jaoks ei ole kõik mäed mäed. Nad on ära hellitatud ja muutunud seetõttu valivaks. Näiteks Pohorje on lihtsalt tavapärasest kõrgem koht (ha-ha-haa!).
Mina juuksekarva lõhki ajama ei hakka. Kõik on mäed! Linn on mägedega ümber piiratud ja eriti vahva on see, et ma elan linna servas (taaskord) ja üles ronida saan nautida suurepärast vaadet linnale.


Küsisin täna ujumise kohta ja selgus, et ei ujutagi. Mis mõttes ei ujuta, ei saanud mina aru ja näitasin kaardil, et siin on vesi ja siin on mingi veekogu ja siin... Mentor vangutas pead ja lausus, et ei-ei-ei. Drava vesi on liiga must ja minu osutatud veekogudes kasvatatakse kalu. Nojah, ega mul kalade vastu midagi pole. Saame koos ujuda. Absurdne on minna ujuma Draval asuvale saarele, kus on sisebassein (suvel basseinis ujuda? Tule taevas appi!) või sõita rannikule või Bledi.

Peale tavapärase info(üle)küllusega sain natukene sloveeni keelt õppida. Seda on iga päev aina rohkem vaja, sest mobiilile saabusid mingid sõnumid sloveeni keeles ja ma ehmusin ära. Arusaamatust tekstist võib kõike välja lugeda.

No vot ja kindlasti on teil rõõm teada saada, et ma viskasin (kuri)kuulsa eesti võileiva ära. Oli juba piisavalt reisinud. Küll on küll!

Ja tuli ära...

Eile õhtul kallas Mariboris nagu oavarrest. (Pilt on tehtud siiski enne suuremat sadu. Ole mureta, suur vend! Su fotoaparaat on töökorras...veel )

Ausalt öeldes oli mu õhtuks tuju üsna nullis. Öösel on uni rahutu palavuse tõttu on ja hommikul on tublid ehitusmehed juba pool kuus kõrvalmaja kallal nokitsemas (seda üsna häälekalt). Üks tark inimene ütles mulle kunagi, et inimesed on kurvad, sest nad on väsinud. Tuleb lihtsalt rohkem magada.

Või vahel on suureks abiks ka see, kui istuda El cantante kohviku ees väljas ja veini juues vaadata, kuidas tuul kohvikulaudu maapinnalt lahti tahab kangutada ja taevas tinahalliks tõmbub. Koju jooksin läbi vihmasaju. Naerdes.

Hommikuks oli kõik selgem ja parem. Tihti meenub mulle Manolito Gafotas´i (Hispaania lasteraamatu tegelane) kuulus ütlus, et nii hea on rääkida kellegagi, kes ei saa sinust aru. Sul on palju rohkem vabadust.

Käisin täna hommikul endale telefoninumbrit ostmas ja kuigi nii mina kui teenindaja rääkisime inglise keelt läks suhtlus hoopis ootamatuid radu pidi. Näiteks pidin ma andma talle üliõpilaskaardi, aga ma andsin ID kaardi, sest välisüliõpilaskaarti (mis annab soodustusi) mul polnud. Tema võttis seda kui üliõpilaskaarti. Võib-olla on Eesti ID kaart nii sobiva väljanägemisega, et seda võib esitada veel mitmete teiste kaartide asemel. 

Kui kõuekõmin välja arvata, siis on täna olnud tore päev. Klement rääkis mulle ürituste (täiskasvanutele) korralduslikust poolest ja toitlustusasutuste soodustalongidele järele minnes avastasin linna pisikese turu.

P.S Mul oli administraatoriga taaskord üsna sisukas kõnelus. 

Mis värvi on kuulsad Lipica valged hobused?

Vastus: valged, hallid või pähklipruunid.

Veetsin nädalavahetuse Mirica kodukandis Celje lähedal (Jah, kraamige sahtlipõhjast oma atlased välja, sest muidu ei saa te mitte mõhkugi aru).
Laupäeval olin Mirica ja Sandi kodus, mida nad veel kõpitsevad, seega oli tubades suuremat sorti segadus. Oma panuse andis ka nende pisipõnn, kes ringi taterdas ja kõike näppis ning teise kohta tõstis. Nende väike kodu asub kõrgel-kõrgel, kuhu saamiseks tuleb sõita mööda kurvilist teed. Minul hakkas õudne (südamepööritustest rääkimata), aga Sandi oli seal elanud terve oma elu ja tema arvates polnud need teed üldse ohtlikud (ma oleksin naernud, kui mul nii hirmus poleks olnud!). Nende majake on Sandi vanemate oma kõrval ja eemal mäe peal elab veel üks onudest. Kuna Sandi vend elab oma vanematega veel koos (ta on kusjuures raamatukoguhoidja!), siis kahtlustan, et suure osa külast moodustabki Sandi suguselts, kes ei taha oma mäe otsast enam alla tulla.
Sandi vanemad pidasid lontkõrvseid kitsi, sigu, lehmi ja jäneseid, seega oli see üks korralik talumajapidamine. Minul kahjuks ringi kõndida eriti ei lastud, sest millegipärast on inimestel arvamus, et külalist tuleb siidpatjadel kiigutada ja teda ei tohi ringkäigule lasta.

Pühapäeval käisime Lipicas kuulsaid valgeid hobuseid vaatamas. Farm asutati 18. sajandil ja algselt kasvatati hobuseid Austria keisririigi tarbeks. Koha valikul mängis rolli kliima ja asjaolu, et seal olid juba kohalikud hobused. Neid ristati erinevate tõugudega kuni saadigi Lipizzanod. Praegu kasvatatakse seda tõugu ka mujal (nt Austrias ja Itaalias), sest maailmasõja järel jäid hobused teistesse riikidesse. Lipicas on praegu ca 350 hobust. Kohanimi tuleb sõnast "lipa", mis tähendab "lõhmust". "Lipica" on "väike lõhmus".

Ringkäigu lõpus oli väike etteaste, kus hobused demonstreerisid oma oskusi.

Peale seda sõime pitsast ja mind toodi Maribori tagasi. Kõige rohkem meeldis mulle mägesid vaadata. Vaatasin paremale... mäed.. vasakule.. mäed... ette... mäed..jne. Toideti nagu näljahädalist ja kuigi mulle need supipallid absoluutselt ei maitsenud ja Raffaello tuleb kaerahelbetest parem, siis Sandi ema tehtud struudel oli üsna hea.

Aga mäed... jah, need olid mu lemmikud. Kohalikud ei saa küll aru, et mis neist ikka vahtida, aga mina vaatan ja vaikin.

Pese mu pesu

Eile sain lõpuks oma musta pesu ära pesta. Ma tean, mul endal on ka selle üle hea meel.
See on omakorda järjekordne tõestus sellest, et imesid juhtub, sest ma läksin pesemisjärjekorra kohta küsima just siis, kui üks üliõpilane oli 15 minutit tagasi lõpetanud. Küsija suu pihta ei lööda ja vahel lastakse järjekorras isegi ette.

Pesuruumis oli mul administraatoriga väga sisukas kõnelus.

Mina: Ja kuidas seda temperatuuri siin valitakse?
Tema: Eee... Ma arvan, et siin kuskil on mingi juhend isegi. (lappab ärapestud ja nätsutatud oli-kunagi-juhendit)

Siis avastame, et kui temperatuur valida, siis tuleb väiksele ekraanile selgitus inglise keeles.

Mina: Aga mida see nupp tähendab... (osutan ühele kolmest nupust)
Tema: See on "lühike".
Mina: Ja see tähendab, et...
Tema: Ausalt öeldes pole mul aimugi (vajutab nupule) Tundub, et see ei tee midagi.
 Mina: Kuidas see kuivati töötab? Ma pole kunagi seda kasutanud. Kuidas aega valitakse?
 Tema: Nojah, sellest ei tea ma ka midagi. Ma arvan, et sa võid erinevaid variante proovida.
Mina: Et siis kui ei õnnestu, siis lähen ostan lihtsalt uued riided?
Tema: Ma arvan, et kui sa maksimumaja paned, küll siis pesu ära kuivab.Ja kui ei õnnestu, siis...:)

Üks eestlane jõuab rohkem küsida kui üks sloveenlane vastata (nojah, see oli meesterahvas ka...)..

Kasutasin pesumasina töötamise ajal Drava ääres kuulamas Pankrti (esimesi kohalikke punk-rokk kollektiive), nägin väljakul lustakat orkestrit ja astusin korraks sisse jazzimajja. Tundus, et etteasteid jätkus igale tänavanurgale (kõik ei olnud kindlasti osa ametlikust Lenti programmist) ja rahvast oli palju. Eile oli ikkagi reede. Täna on Lenti viimane päev, aga siis olen ma linnast väljast tutvumas Mirica perekonnaga ja võib-olla õnnestub vee äärde pääseda.

Nautige nädalavahetust!

Nädal möödas, pea sassis

Eile õhtul sattusin vaatama väga lahedat tänavateatrit. Elus on ikka nii, et juhus teeb imesid ja on imeline. Lenti festivalil on mulle meeldinud kõige rohkem need etteasted, mida ma olen (pool)kogemata vaatama sattunud. Nt minu mentor Aleksandra käis eile taas Türgi jutuvestjaid kuulamas ja ütles mulle, et teisel korral polnud see nii ehe (märkus: paljusid etteasteid viiakse läbi mitu korda). Teisipäeval oli see uudne ja ootamatu, vihm lisas müstikat ja tegelikult pidime minema hoopis mujale. Eile oli osa grupist puudu ja vihma ei tulnud.

Neljapäeval käisin vaatama Rumpelstiltskinit (veiderdaja Austraaliast), mis tundus igav ja mage. Ühiselamu poole liikudes sattusin Grajski trg väljakule ja seal kandis Trio Amore ette tummfilmi-stiilis koomilise etenduse. Muusika oli vastav ja liigutused samamoodi katkendlikud. Ainult mingeid vahetekste polnud, kõik pidid näitlejad välja žestikuleerima.
Leidsin sellest etendusest ühe illustreeriva foto, aga... eks ta nüüd ole. Teater on ikkagi liikumine ja seda ei saa ma kuidagi edasi anda.

Täna olin ühes haruraamatukogus: Nova vas´is. Lastele tutvustati erinevaid mänge (ma olin Eesti omasid ka otsinud, aga nende jaoks polnud piisavalt ruumi) ja jutustati kaks muinasjuttu. Väga tore oli, ainult... nojah, keelt on rohkem vaja.


Nüüd ma puhkan... Need hommikused ärkamised on rasked.

Sellise ta ongi: minu Maribor

Tegin tänavateatri etenduste vahel ühe (kohustusliku) klõpsu. Pilt on tehtud raudsillalt ja vanalinna suunas (vanalinn on ühel pool Drava jõge ja teisel pool on suur ja igav linnalahmakas).

Üsna kaunis, kas pole?

Buss see sõitis põrr-põrr-põrr...

...Šaso oli bussijuht...

Tänane praktikapäev algas juba kell pool seitse hommikul, sest tutvusin raamatukogubussi töökorraldusega. Raamatukogubuss on buss, mis on ümber ehitatud liikuvaks raamatukoguks. Eestis on selline olemas Tallinnas.
Alguses sõitsime mikrobussiga staapi, mis asus ühes haruraamatukogus. Kogu oli siiski tavaraamatukogust eraldi. Seal võtsid raamatukogunaised oma kompsud ja sõit läks lahti. Sloveenias võiks lõputult sõita, sest need mäed... Pagan! Need on igal pool ja kuigi lillat lehma pole ma veel näinud (lootus sureb viimasena), sõid tee ääres rohtu lontkõrvsed kitsed (ma vähemalt arvan, et need olid kitsed).

Suveperioodil raamatukogubuss tavaliselt puhkab. Põhjus selleks on lihtne: juba kell kümme on temperatuur bussis kõrge ja lisaks sellele on enamus lugejaid mere ääres puhkamas. See on bussi viimane töönädal ja täna külastasime ainult ühte kohta. Punusin Aleksandraga Milka (tavaline nimi siinkandis) juhendamisel lavendlisse paela ja praegu on terve vannituba lavendlilõhna täis.

Hiljem anti mulle (raamatukogus) informatsiooni välisüliõpilastele mõeldud üritustest ja ma küsisin ühiselamus paar asja üle. Nt selgus, et pesu pesemiseks on vaja anda oma telefoninumber (taaskord... taaskord see number, mida mul veel pole) ja siis administraator helistab pesumasina vabanedes. Mul soovitati lihtsalt kontrollimas käia.

Kui ma enda aadressi käisin küsimas, siis tegin pilti kontori seinal rippuvast koomikspildist. Kui te veel ei tea, milline on elu ühiselamus, siis näete, täpselt selline see ongi:

P.S Peaaegu unustasin mainida, et eile oli pealaval Suurbritannia-Sloveenia ühine tantsuprojekt ja tänavatantsu osa oli superlahe! Siis sain ka teada, et kell 11 öösel kastetakse pargis lilli ja müüakse (ikka veel) tänaval jäätist. Nojah, Viljandis lükkas meil kojamees lund kell kaks öösel :)

Siiski üliõpilane

Kuigi ma arvasin, et Maribori Ülikooli Erasmuse vahetusüliõpilaste soodustused mulle ei kehti, selgus täna, et nii see ei ole. Ma olen nende hoole all. Mentor Aleksandra rääkis ja oli asjalik, mina kuulasin-vaatasin, kuidas mulle lõunasoodustused tekitati, infovoldikuid jagati ja ülikooli logoga tass kingiti. Lõunasoodustused kahjuks perioodil 15.juuli-15. august ei kehti, aga... no teate, Eestis ei ole üldse midagi sellist! Programmis osalemiseks on mul vaja küll Sloveenia telefoninumbrit, aga Mirica lubas mulle ühe enda omadest anda. Siis saan esmaspäeval näha, mida tudengitele süüa pakutakse.

Kuna ma korra mainisin, et ma tahaksin endale Maribori raamatukogu lugejakaarti, siis täideti täna avaldus ära. Raamatuid ja filme anti ka kaasa (Sloveenia omi), nii et kahe suure kotiga ma lõuna ajal ühiselamu poole taarusin. Alustasin sloveeni muinasjuttudega ja mulle meeldivad. Hoopis teistsugused jutud kui Eesti omad. Ei tea, kas ma võiksin neid raamatublogis teistega jagada?

Lugejakaardi saan kätte alles 3 nädala pärast. Neid tellitakse jao kaupa ja seniajani on mul olemas üks paber, mille alusel raamatuid antakse. Raamatuid laenutatakse kolmeks nädalaks, pikendada saab kaks korda ja viivis hakkab jooksma neljandast päevast. Mul on viivisevabastus :).

Tervisekindlustuse jaoks tehti ID kaardi jaoks koopia ja kui veel mõelda sellele, et mulle kogu aeg jäätist ostetakse, siis tunnen ma ennast juba (liialt) kõrvust tõstetuna. Veidikene harjumatu, et inimesed nii soojad ja südamlikud on... Jäätis on kusjuures paganama hea, kahte erinevat maitset saab segada (pool ühte ja pool teist) ja kulub seda palavuses ikka palju. Ma elangi jäätisest. Selles palavuses pole muidu võimalik.

Plüüžine vihm

Eile õhtul tegin oma Maribori kaardi esimest korda lahti ja sain teada, et 3/4 linnast asub teisel pool Drava jõge. Mina veel imestasin, et kuidas üks linn saab nii mõnusalt väike olla. Näete, eksisin. Seega on Mariboris võimalik ära eksida, aga selleks tuleb teisele kaldale minna.
Sinna lähen alles reedel, kui tutvun tööga Nova vas´i lasteraamatukogus.

Minu põhjamaalase kõhutunne ei vedanud mind alt: õhtul tuli vihma. Lenti festival toimub 20. korda ja oli näha, et nad on vihmaks valmistunud. Aleksandra ütles mulle, et Lenti ajal (kestab kaks nädalat) sajab alati vihma. Seekord tuli nii seene- kui lausvihma ja ilusat müristamist efektse äikesega. Kõige õnnetumas olukorras olid pealaval Macy Gray kuulajad, sest neil polnud kuskile varju minna. Meie olime alguses Art Camp´i lava juures (asub linnapargis, mis on minu ühiselamu juures), kus osa kuulajaid kolis vihma saabudes oma toolidega lava serva (lava katus ulatus natukene üle) ja teiste jaoks panid korraldajad ruttu paar varjualust üles.
Pliš mulle meeldis. Enamus laule polnud küll nende enda looming, aga kõik laulud olid ühesuguses stiilis, moodustasid terviku.

Sain teada, et Art Camp´i laval esinevad vaid artistid/kollektiivid Mariborist. Selgituseks niipalju, et Art Campis on erinevad müügitelgid ja hästi palju (käelist ja loomingulist) tegevust lastele. Ma tahaks olla 20 aastat noorem :).

Kuigi pidime minema vaatama tänavateatrit, sattusime hoopis ühte hubasesse sisehoovi, kus türgi jutuvestjad laulsid lugusid. Siis hakkas taas vihma kallama, aga sellest ei lastud ennast häirida: publik nihutas ennast toolidega võlvkäiku ja muusikud tulid selle äärde istuma. Lõpupoole hakkas pealava poolt kostma Macy Gray´d, aga türklased ei andnud nii kergelt alla: köhatasid kurgud puhtaks ja laulsid võimsalt edasi.

Öösel kuulasin uinudes, kuidas mu kallis vihm vastu akent trummeldas. Täna hommikul on taas palav...

Vihm, tule siia ka!

Palavus võib tõepoolest tappa! Ma ei tea, kas see tuleb sellest, et ümber linna on mäed, aga õhk absoluutselt ei liigu. Ma näen, et puuladvad kõiguvad, aga tänaval on sellest hoolimata nagu saunas. Ainus elamiskõlbulik aeg ööpäevast on õhtul kella kümnest hommikul kella kümneni. Teen ettepaneku öösel töötada ja päeval keldrisse (raamatukogul oli üks sobilik) tuduma minna.

Tänane päev oli/on palju tihedama graafikuga. Jõudsin raamatuid tembeldada, neile silte kleepida, kiletada, jutuvestjaga tema tööst rääkida, lasteraamatukogu tööst veidikene aimu saada (nad lubasid mulle inglisekeelseid raamatuid otsida, kus on toredad kohalike illustraatorite pildid sees), ajalehtede lugemissaalis Cobissi süsteemi näha (nagu must auk paari plinkiva tähega), ülikooli inseneriteaduskonna raamatukokku sisse astuda ja palju, väga-väga palju sloveeni keelt kuulda. Mul võib midagi isegi lõpuks meelde jääda. Dober dan, hvala, vredu ja adijo on juba selged. Nüüd ma peaksin uurima, kuidas öelda "palun mulle 500 grammi vorsti", sest Spari poes müüdi viilutatud vorsti letist. Näpuga ei tohi ometigi näidata.

Kõik on väga sõbralikud, aga nende nimed mul meelde ei jää. Ma tunnen niigi, et mul oleks uut aju vaja. Vähemalt restart kuluks küll ära või üldpuhastus.
Täna õhtul lähen kuulan koos oma mentoriga ühte Sloveeni kollektiivi, kelle nimi eesti keelde tõlgituna on "plüüž" ja veel soovitas ta mulle ühte tänavateatri etendust. Lähen kaen huviga... Mulle anti täna ka Kultuuripealinna külalise kaart, nii et saa igale poole minna :). Mu vastuvõttev asutus on väga hea organiseerija.

Ja homme on vaba päev... siis ma puhkan ja ootan vihma.

Teater on elus

Hommikul on neetult raske midagi üles märkida. Silmad on veel poolpaokil ja sõrmed on sama aeglased nagu teod.

Eile juhtus selline (tavaline) asi. Olin välja valinud koha, mida pildile jäädvustada, vahemaa oli ka täpselt välja mõõdetud (jah, ilmselgelt on see irooniliselt öeldud :) ) ja kui ma tahtsin pilti teha... vat, siis ütles fotoaparaat, et "ei mingit pilti enne kui sa patareid uuesti ära laed". Ja nii oligi. Seega olen ma olnud Mariboris kaks ja pool päeva, aga ühtegi fotojäädvustust pole.

Käisin eile Lenti festivalil. Kuna festival toimub üle kogu Maribori (vana)linna, siis on pigem keeruline festivali mitte külastada. Sa lihtsalt koperdad selle otsa peaaaegu igal sammul.
Kõige keerulisem on tänavateatriga. Vahel võib see alata ükskõik milliselt tänavalt. Eile kaesin "Kamchatkat" ja... see oli võrratu! Improvisiooniline mäng. Näitlejate lava oli terve linn, kus nad kohvritega liikkusid ja näitlejaks võis saada igaüks. Etendus missugune! Tõeline vaatemäng oligi kohalike reaktsioonid, kui toimekad linna sattunud ullikesed neid  suurisilmi uurisid. Ma ei oska sellest hästi rääkida, nii et parem jätan enamuse enda teada. Mängulisust ja seda mängulusti on raske kirjeldada.
Kuulasin pealaval hiljem Jamaica legende kitarre tinistamas ja trumme põristamas. Reggae-muusika on kuulatav, aga ma pole õige inimene selle ülistamiseks. Legendid olid juba üsna vanad papid, aga nende pillimänguoskused polnud rooste läinud :).

Nii... ja nüüd peaks 4 minuti pärast tulema üks naine tuba kontrollima. Kuhu ta küll jääb?

5 minutit hiljem:
Uff, ta tuli ainult mööblit üle vaatama. Kui välja kolin, siis tuleb uuesti, et vaadata, et kõik on alles. Nii palju siis sellest, et loobin paar kappi aknast alla vaba ruumi saamiseks.

Kõnni aeglaselt... väga aeglaselt

Selles palavuses ellujäämiseks on oluline, et...
1)... nahk oleks piisavalt hele (nojah, miks keegi mulle seda varem ei maininud)
2)... liikuda tuleb titesammul, iga puu juures 5 minutit peatudes ja selle varju jahedust nautides.

Täna oli mu esimene praktikapäev. Sissejuhatus. Kuna suvel raamatukogudes (ja paljudes teistes asutustes) suurt midagi ei toimu, siis oli väike ringkäik raamatukogus (palju uusi nimesid!) ja istumine tuutoriga (Aleksandra) kohvikus. Maribori peakogu asub väga kitsastes tingimustes. Seoses kultuuripealinna staatusega lubati küll neile uut hoonet, aga teadagi... Tartu Linnaraamatukogu lugu teate? Raha põle, lihtsalt põle...

Siis jagati mulle informatsiooni erinevatest üritustest Mariboris ja... tatataa... Ma sain Lenti festivali passi.
Näete! (Voldikute peal, see sinine asi)

 See tähendab, et ma saan minna peaaegu kõigile üritustele. Osadel kontsertidel tuleb küll juurde maksta, aga ikkagi on odavam. Eriti tahaksin ma näha tänavateatrit, aga selline kuumus ei kutsu eriti. Lauljatest oli mulle tuttav ainult Macy Gray nimi, aga eks nii ongi huvitav. Ega ma Viru folgil olles ka poolte esinejate loominguga tuttav polnud.

Üürileping on sõlmitud. Homme kell 8 hommikul tuleb küll üks naine tuba üle vaatama (ma loodan, et ma ei unusta...koristamata), aga muidu jah... melu ja vaikelu. Ja kuigi siin ametlikult siestat pole, viin ma selle enda jaoks sisse.

Tõesti-tõesti, ma peaks nüüd varsti (st hiljem) minema ja Mariborist paar klõpsu tegema (kasvõi üle jala). Enne väikene uinak...

Pildimeenutusi Viinist

Postitan vahelduseks paar pilti eelmistest päevadest. Ärge väga elevile ka minge, sest see on teada-tuntud tõsiasi, et Diana pilti teha ei viitsi. Tihti mõtlesin pikalt, kas peaks selle erilise momendi pildile püüdma, aga siis lõin käega. Palav oli ja tahtsin pargis lebotada. Seega on need ilusad pildid minu enda mällu salvestatud, aga teiega jagan fotoaparaadis leiduvat (st need üle-jala tehtud pildid). Klõps-klõps! (Pildile klõpsates näitab arvuti ehk ka originaalsuuruses)

 Kui te silmi kissitate, siis suudate juba ise välja lugeda, mis hoone pildil on ja tõepoolest, isegi täpne pildistamise aeg on teada. Westbahnhofis läksin lennujaamast bussiga tulles maha ja üleüldse oli see minu jaoks omamoodi päike, maailma (või vähemalt Viini) keskpunkt. Minu hostel oli seal lähedal. Tuli mööda Marianhilferstrasse´t minna, siis pöörata vasakule Palmgassele ja sealt minna mööda Robert-Hamerling-gasse´t kuni hostelini.

Hostelist on mul üks pilt ja sellegi puhul tundub mulle, et see on tehtud kogemata. Võib-olla ma lihtsalt kontrollisin, kas fotoaparaat töötab. Pilt ise on selline.

Minu üksiktuba ühikas on kusjuures sama suur kui neljane tuba hostelis ja siiski on see väga väike. Pole parata, osa kappe tuleb välja visata. Kui küsitakse, siis vaatan rumala näoga otsa ja vastan eesti keeles :).

Liigume edasi. Kõige rohkem pilte (st natukene rohkem kui tavaliselt) on mul Schönbrunni lossist. Tahtsin just kirjutada, et mul on isegi selle lossipildiga komme, aga olin oma järeldustes rutakas. Kommide peal on üks teine loss. Kommid on mõeldud esimesele külalisele (tegelen jätkuvalt ahvatlemisega).

Schönbrunni juures meeldis mulle väga(-väga-väga) Gloriette...

...ja seda suuresti sealt avaneva vaate pärast, mis võttis hingetuks. Pildile see eriti hästi ei mahtunud, ajus on täpsemalt.

Neptuuni purskkaev oli üsna omapärane. (Teine pilt on tehtud Maze labürindi juurest)

Mis mul veel on. Nii-nii...Püüdsin ühe kohaliku pargipildile. Eestis võiks linnas rohkem (avalikult) lugevaid inimesi olla.

Punkaritest ma pilti ei teinud ja sellest mehest koertega ka mitte (üks oli isegi selline koerasõber, et tal oli koera nägu kaelale tätoveeritud), aga ma tegin pilti Austria kudumi(s)graffitist. See oli pandud ehitustellingutele.

Ja siis muidugi see ilus sinine Doonau. Rohkete partidega, sest viinlased söövad saia ja juustu :).

 Doonau ääres jalutades oli peale sildade näha ka... tramdididaa... mäemuhke.

Kui ma nüüd selle kirikupildi ka lisan Mexicoplatz´ilt, siis ongi 99% olemasolevatest piltidest siin üleval. Need kaks-kolm las jäävad.

Nüüd olete teiegi veidi Viinis ringi patseerinud...

Maribori melu

Leidsin eile kohvrit lahti pakkides selle võileiva, mille ma olin neljapäeva hommikul teele asudes endale kotti pannud. Kui muidu vaatan heldimusega asju, et "näe, nende kingadega olen ma seal ja seal käinud" või "see kott pidas vastu selle pika sõidu", siis nüüd sain uurida oma lömmilitsutud toitu ja mõelda, et "pagan, see võileib on juba rohkem reisinud, kui mõni inimene terve elu jooksul". Ärge muretsege, ma ei söönud seda ära. Vähemalt mitte veel :).

Mirica tõi mulle nii palju endatehtud kodutoitu, et sellest jätkub praktikaaja lõpuni. Praegu on mul tunne, et ma ei tahagi tagasi tulla. Vähemalt mitte niipea. Mulle meeldib siin, Sloveenias. Kui ma rongiga Maribori poole sõitsin, siis ma sain kohe aru, kui me Sloveeniasse jõudsime. Kõik muutus kodusemaks, soojemaks. Majad kükitasid õhtuvalguses kobaras koos ja jagasid viimaseid külauudiseid, üleolevad mäed olid muutunud sõbralikeks kamraadideks.

Maribor on esmapilgul väga tore linn. Seoses Lenti festivaliga (muusikat, tantsu ja muidu tralli) oli öösel küll tänavatel palju ülemeelikuid inimesi, aga kus neid ei oleks. Oh, neid noori küll!

Sain väga toreda vastuvõtu osaliseks. Mirica tõi mulle oma koduaia lilli ja nad aitasid mul ennast sisse seada. No vot, mõni inimene on kohtudes veel meeldivam, kui Internetis suheldes välja paistab. Rohkem välja ei räägi...

But I could already kill for a towel! (Käterätti saamiseks olen valmis juba mõrvaks) Õnneks on siin riigis pühapäeval poed lahti ja isegi Hoferi kauplus on olemas :).

----------------------------

Hiljem 

Käisin seal Europarki poes, mida Mirica ja Sandi mulle eile näitasid. "Mirica" on kusjuures "Mira" hellitusnimi, aga kuna Mirical oli see pandud sünnidokumentidesse, siis tema on Mirica, kes jääbki alati Miricaks ja ei saa kunagi Miraks (Sandi pidi kogu aeg selle arvel lõõpima).

Aga tagasi poe juurde. Pood või siis poed või siis täpsemalt kaubanduskeskus oli suur. Toidupoes oli korv lõpuks nii raske, et sang ähvardas katki minna. Sellepärast jätsingi osad asjad ostmata. Minu väikese toa puudus on nimelt selles, et siin ei ole potti (pann on) ega nõusid (kahvlid-lusikad on). Neid lähen hiljem kuhugi mujale vaatama.

Gurmaanidele teadmiseks, et Heinzi ketšupeid oli ka siin ainult üks sort. See number 57. Aga kus oli erinevaid Milka šokolaade ja muid tooteid. Milka elabki vist hoopis siin.

Riisi jätsin ma ostmata, sest mul pole potti, aga kaerahelvestega tekkis selline probleem, et kuna kõik kuivained olid paberkottidest ja kottidel illustreerivat pilti peal polnud, siis ma ei suutnud ära arvata, kus pakis kaerahelbed on. 

Nojah, mulle jätkub sellest Mirica kodutoidust juba järgmise nädalavaehtuseni. Mulle tundub, et sloveenlased kasutavad palju rohkem paprikat. Mirica toodud riisipuder (mis-iganes-selle-nimi-on) on ikka parajalt paprikane.

Ja siis sain ma netijuhtme (kuigi alguses tundus mulle, et see küll õige pole) ja olge mureta, kõik jäävad ellu, sest mul on lõpuks käterätik. Ma ei pea enam kombineerima. Aga Sloveenia telefoninumbri nimel võin küll oma (äsja ostetud) nuga ihuma hakata...

Väljas seisab õhk paigal ja ühiselamu juures pargis on alanud jälle Lenti melu.