Sarnaselt rottidega, kes pagevad uppuvalt laevalt, lahkuvad külastajad vihma tulekul festivalidelt. Sõitsin pühapäeva varahommikul rongiga Laškosse ja eelmise päeva vihm oli peo laiali pühkinud. Taevas oli hall ja tibutas vihma. Enamus õllemüüjaid pakkis asju kokku, et koju ära minna. See oli ka ametlikult festivali viimane päev.
Minu meele tegi kurvaks, et pidu ei olnud, aga nojah... arvestades hommikul tänaval kohatud inimeste olekut (või siis mitteoleku), tundus, et festivalil rõhutakse palju õllele ja lilledega on kõigel sellel väga vähe pistmist. Samal ajal kui kohalikud läksid kombekalt kirikusse, parandasid külalised laagriplatsil või õllekohtades pead.
Kõndisin Mirica, Sandi ja Kristianiga veidikene ringi, sõime kebabi ja läksime siis Svetinasse. Svetina on selle koha nimi, kus nad elavad. Mul oli kusjuures õigus: suur osa Sandi sugulastest tõepoolest elab sealkandis. Tema vanavanavana... oot, nüüd läks sassi. Pean näppude peal lugema :). Tema vanavanavanavanavanaema ostis selle majakoha. Esimese maailmasõja ajal põles maja maha ja uus ehitati praegusesse asukohta. Mirica tahaks kolida kuhugi mujale, aga Sandi on oma kodukanti kõvasti juurdunud. Eks näis, kumma sõna peale jääb. Kõndisin nende väikesel heinamaal, kust avaneb maaliline vaade (nad elavad künka otsas) ja vaatasin, kuidas rebane mööda vudas (hallika kasukaga kusjuures).
Mirica arvab, et ta peab iga kord mulle midagi andma. Kuigi ma ütlesin talle, et mul pole midagi teha tema üle-eelmise õppeaasta kalendermärkmikuga, isegi kui see on tühi, anti see mulle kaasa. No oodaku, kui ta lõpuks mulle külla tuleb! Me kodus eelnevalt vaatame ja mõtleme, mida kõike talle kaasa anda: vanad masinajupid, heinapallid, küünlajalad... Nad tulevad autoga, nii et küll me kõik peale pressime. Kui ei mahu, siis panevad käru sappa.
Mulle ei meeldi asju saada. Mulle meeldiks Miricaga palju-palju rohkem juttu puhuda. Praegu on mul tunne, et ma räägin enamasti Sandiga. Kui Sandi minu ja minu laenatud ratta (ristisin ta Matjaziks) Maribori sõidutas, siis rääkisime maast ja ilmast: sloveenlastest, Euroopa Liidust, talendisaadetest, Sloveeniast... Minult küsitakse tihti, kas eestlased ja sloveenlased on sarnased. Sellele küsimusele on keeruline vastata, aga mulle näib, et sloveenlased on palju avatumad ja jutukamad. Peale selle on nende jaoks oluline...
... mida te pakute?
AED! Isegi kui sloveenlane elab linnas, unistab ta oma aiast. Nende aed pole nagu eestlaste aed. Nemad ei kasvata muru ja neid ei ärata (väga vara) hommikul usina naabri muruniiduki mürin. Kui ma kõndisin laupäeval Maribori saare poole (Märkus: ma ei jõudnud sinna, sest sild oli ainult ühel pool. Vastaskaldal), siis ma märkasin, et muru (või siis rohi) oli enamasti pügamata. Enamasti ei olnudki seda vaja pügada, sest maja ümbruses kasvasid mitmesugused puud ja õitsesid lilled. Vaba pinda oli vähe. Aiakultuurid olid isegi oma alalt välja tunginud. Mööda kaldaäärt kõndides olid ühel pool majad aedadega ja teisel pool teed kasvasid ploomipuud ja murelid.
Ma ei ole näinud kedagi muru (rohtu) niitmas. Las see kasvab! :) Ilus on see erinevate heintaimede õitsemine :).
Täna külastasime ühte vanemat prouat ja vanadekodu. Viisime eakatele lugejatele raamatuid ja ajakirju kohale.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar