Uskumatu, aga tõsi! Minu kõrvalkambrisse (loe:punkrisse) kolis uus asunik sisse. Tulin raamatukogust koju (hoogsa sammuga, sest tore päev oli), keerasin ukse lukust lahti (jätsin taaskord võtmed ette, sest vanainimese pea on selline) ja leidsin laua pealt kirja. Kirja all oli nimi "Dejan". Riiulile oli tekkinud lisapott. Nagis oli pruun meestetagi. Kraanikausi ääres rätikul oli kaks südametega tassi. Kapiservas olid hommikuhelbed (vähendatud kalorsusega variant), biorosinad ja pakk karamellkomme.
Istusin ja mõtlesin. On mu uus korterikaaslane siis mees või naine. Avasin vannitoaukse ja leidsin väga erksavärvilise käterätiku.
NAINE! mõtlesin ma ja tegin talle kappides ruumi. Peigmehega, arvasin ma vaadates seda meestetagi.
Sloveenlane! järeldasin ma, sest kapis oli purk omatehtud mahla ja moosi. No kes neid väljamaalt ikka kaasa tassib?
Pagan, olin hakanud juba oma üksiolemisega ära harjuma.
Käisin vahepeal jalutamas ja tagasi tulles oli uustulnuk saabunud. Ootasin kapriisset sloveenlannat, kes hakkab draamat tegema, vatrab päevad otsa oma peigmehest ja suitseb nagu korsten (kusjuures ma olen sellise inimesega koos elanud. Hispaanias). Kelle ma eest leidsin?
Hah!
Serblase, kes tuli Maribori haiglasse praktikale. MEHE! Säh, sulle, Sherlock Holmes, mõtlesid, et mängid detektiivi! :)
Nojah, mulle meeldibki meestega koos elada. Palju rahulikum ja saan oma asjadega laiutada (seda on näidanud praktika).
Tema oli näinud korterisse tulles minu roosasid ketse ja rutanud administraatori juurde küsima, kas siin on mingi eksitus... et talle tundub, et kõrvaltoas elab, vabandage väga, seal elab tüdruk! Administraator oli öelnud, et jah, elab küll, mis siis sellest.
Ma tunnen ennast palju paremini. Võib-olla olen ma elus liiga palju edevaid ja võimukaid naisi näinud, et ma meeste üle heameelt tunnen.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar