Märgin ära, et olen tänase seisuga juba kuu aega välismaal elanud. See olgu niisama suusoojaks öeldud.
Kas hakkan kohanema?
Jah, aegamisi. Keel on jätkuvalt keeruline (see ei ole vene keele moodi, ehkki kõik mulle seda kinnitavad. Võib-olla ainult hästi-hästi natukene). Õunte asemel söön virsikuid ja nektariine, aga hommikul mugin salaja kaerahelbeputru. Linnatänavad on tuttavad ja tuttavaid võib kohata tänaval (raamatukogus töötab palju inimesi). Kuumus tümitab, aga panen vastu.
Kas ma Eestist ka unistan?
Kui ma olen kusagil olnud, siis ma võtan selle koha oma mälupiltides kaasa. Piisab ainult meenutada... ja ma ei olegi enam Sloveenias, vaid istun kodukandi metsas ja söön mustikaid.
Kas ma tunnen teist puudust?
Mis küsimus see selline on! Teiega ja teiste teiega on lihtsalt selline lugu, et elu on teid mööda ilma laiali pillutanud ja ükskõik, kus ma olen, alati on keegi oluline puudu. Kannan teidki oma mõtetes kaasas. Küll tuleb see taaskohtumisaeg.
Palju huvitavaid mõtteid.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar