Maribori melu

Leidsin eile kohvrit lahti pakkides selle võileiva, mille ma olin neljapäeva hommikul teele asudes endale kotti pannud. Kui muidu vaatan heldimusega asju, et "näe, nende kingadega olen ma seal ja seal käinud" või "see kott pidas vastu selle pika sõidu", siis nüüd sain uurida oma lömmilitsutud toitu ja mõelda, et "pagan, see võileib on juba rohkem reisinud, kui mõni inimene terve elu jooksul". Ärge muretsege, ma ei söönud seda ära. Vähemalt mitte veel :).

Mirica tõi mulle nii palju endatehtud kodutoitu, et sellest jätkub praktikaaja lõpuni. Praegu on mul tunne, et ma ei tahagi tagasi tulla. Vähemalt mitte niipea. Mulle meeldib siin, Sloveenias. Kui ma rongiga Maribori poole sõitsin, siis ma sain kohe aru, kui me Sloveeniasse jõudsime. Kõik muutus kodusemaks, soojemaks. Majad kükitasid õhtuvalguses kobaras koos ja jagasid viimaseid külauudiseid, üleolevad mäed olid muutunud sõbralikeks kamraadideks.

Maribor on esmapilgul väga tore linn. Seoses Lenti festivaliga (muusikat, tantsu ja muidu tralli) oli öösel küll tänavatel palju ülemeelikuid inimesi, aga kus neid ei oleks. Oh, neid noori küll!

Sain väga toreda vastuvõtu osaliseks. Mirica tõi mulle oma koduaia lilli ja nad aitasid mul ennast sisse seada. No vot, mõni inimene on kohtudes veel meeldivam, kui Internetis suheldes välja paistab. Rohkem välja ei räägi...

But I could already kill for a towel! (Käterätti saamiseks olen valmis juba mõrvaks) Õnneks on siin riigis pühapäeval poed lahti ja isegi Hoferi kauplus on olemas :).

----------------------------

Hiljem 

Käisin seal Europarki poes, mida Mirica ja Sandi mulle eile näitasid. "Mirica" on kusjuures "Mira" hellitusnimi, aga kuna Mirical oli see pandud sünnidokumentidesse, siis tema on Mirica, kes jääbki alati Miricaks ja ei saa kunagi Miraks (Sandi pidi kogu aeg selle arvel lõõpima).

Aga tagasi poe juurde. Pood või siis poed või siis täpsemalt kaubanduskeskus oli suur. Toidupoes oli korv lõpuks nii raske, et sang ähvardas katki minna. Sellepärast jätsingi osad asjad ostmata. Minu väikese toa puudus on nimelt selles, et siin ei ole potti (pann on) ega nõusid (kahvlid-lusikad on). Neid lähen hiljem kuhugi mujale vaatama.

Gurmaanidele teadmiseks, et Heinzi ketšupeid oli ka siin ainult üks sort. See number 57. Aga kus oli erinevaid Milka šokolaade ja muid tooteid. Milka elabki vist hoopis siin.

Riisi jätsin ma ostmata, sest mul pole potti, aga kaerahelvestega tekkis selline probleem, et kuna kõik kuivained olid paberkottidest ja kottidel illustreerivat pilti peal polnud, siis ma ei suutnud ära arvata, kus pakis kaerahelbed on. 

Nojah, mulle jätkub sellest Mirica kodutoidust juba järgmise nädalavaehtuseni. Mulle tundub, et sloveenlased kasutavad palju rohkem paprikat. Mirica toodud riisipuder (mis-iganes-selle-nimi-on) on ikka parajalt paprikane.

Ja siis sain ma netijuhtme (kuigi alguses tundus mulle, et see küll õige pole) ja olge mureta, kõik jäävad ellu, sest mul on lõpuks käterätik. Ma ei pea enam kombineerima. Aga Sloveenia telefoninumbri nimel võin küll oma (äsja ostetud) nuga ihuma hakata...

Väljas seisab õhk paigal ja ühiselamu juures pargis on alanud jälle Lenti melu.