Gre

Ma tänan sind, suur vend, sest härra Gnoom on oma kahe raske kohvriga minuni jõudnud. Postiga on siin naljakad lood. Kui ma üürilepingut sõlmisin, siis öeldi mulle, et nad panevad jooksvalt informatsiooni saabuva posti kohta iga maja kuulutustestendile. Ootasin... ootasin... ja ootasin. Täna küsisin kolmanda maja administraatorilt (teisel majal ei ole administraatorit) nii möödaminnes, et kuhu post lõpuks välja jõuab... ja, nojah, eks ta nüüd ole.  Selgus, et postisahtlid on administraatori juures ja tuleb lihtsalt küsimas käia. Minu küsimuse peale, kas ma peaksin siis hiromant olema ja alati teadma, kui keegi mulle kirja saadab, tundis ta isegi kerget piinlikkust (uskumatu!) ja lubas mu nime meelde jätta (jah, ega mina ka seda ei usu). Ma lihtsalt ei mõista, et kui neil midagi teha pole (ma ju näen, et nad lööberdavad hoovis ringi ja räägivad sõpradega juttu), miks nad siis midagi ei tee?!

Kolmanda nädala lõpus jõudis mu mõte Sloveeniasse kohale. Kui pühapäeval rongiga Maribori tagasi jõudsin, tundsin, et see on justkui teistkordne tulemine. Sama jaam, mis mind juuni lõpupäevalgi tervitas, aga linn oli teistsugune. Linn oli juba palju rohkem oma.

Reede õhtul käisin Ptuj´s (alles nüüd ma tajun, kui veider selle linna nimi minu keeleruumis on). Ptuj on Sloveenia vanim linn, hingega linn, kus igal majal on oma lugu.
Mentor oli andnud mulle Sloveenia muusikat kuulamiseks ja kollektiiv Melodrom oli eriliselt hea. Käisingi koos rõõmurull Jasna ja Aleksandraga nende laule kuulamas. Aleksandra elab ise Ptuj´s, seega istusime alguses tema lemmikkohvikus ja jõime veini, siis kõndisime veidi mööda vanu tänavaid kuni muusikud otsustasid lavale tulla. Tuul hakkas küll kimbutama, aga kuulasime lõpuni. Minu lemmiklaul "September" oli repertuaaris. Nagu loodud sellise õhustiku jaoks.

Hiljem arutasime, kuhu me Ptuj´s toimuvatel Veini ja Poeesia päevadel läheme (mul on see praktikas ette nähtud). Oi, see oli mõnus õhtu! Miljööväärtuslik.

Pühapäeval sõitsin Mirica perega Bledi ja Bohinj´i järve äärde. Bled oli kaunis koht, aga seoses turistide rohkusega oli armas paik saanud kalliks paigaks (ja me kõik teame, mis mõttes "kalliks"). Paganana võin öelda, et kirikute üks plusse peale jaheduse on see, et Jumal ei küsi parkimise eest raha.

Mirica küll kurvastas, et ta ei saagi osta mulle pääset Bledi järve saarele ja me ei saagi näha Sloveenia kõrgeimat juga (ka tasuline), aga ausalt öeldes, ei olnud sellest midagi. Nendega oli lihtsalt tore aega veeta. Kõige meeldivam oli istuda Miricaga Bohinj´i järve äärsel kail ja jalgu kõlgutades rääkida elust ja soovidest. Me nägime ka ideaalset piknikukohta. See asus küll järve teisel kaldal, aga küll me üle ujume.

Lõppude lõpuks meeldibki mulle Sloveenias kõige rohkem loodus. Neid kindluselobudikke olen ma juba piisavalt näinud ja nüüdseks juba tean, et kõige hinnalisem on aeg, mis on veedetud kallite inimeste seltsis, kuskil ilusas kohas maailma äärel.