Hommikul on neetult raske midagi üles märkida. Silmad on veel poolpaokil ja sõrmed on sama aeglased nagu teod.
Eile juhtus selline (tavaline) asi. Olin välja valinud koha, mida pildile jäädvustada, vahemaa oli ka täpselt välja mõõdetud (jah, ilmselgelt on see irooniliselt öeldud :) ) ja kui ma tahtsin pilti teha... vat, siis ütles fotoaparaat, et "ei mingit pilti enne kui sa patareid uuesti ära laed". Ja nii oligi. Seega olen ma olnud Mariboris kaks ja pool päeva, aga ühtegi fotojäädvustust pole.
Käisin eile Lenti festivalil. Kuna festival toimub üle kogu Maribori (vana)linna, siis on pigem keeruline festivali mitte külastada. Sa lihtsalt koperdad selle otsa peaaaegu igal sammul.
Kõige keerulisem on tänavateatriga. Vahel võib see alata ükskõik milliselt tänavalt. Eile kaesin "Kamchatkat" ja... see oli võrratu! Improvisiooniline mäng. Näitlejate lava oli terve linn, kus nad kohvritega liikkusid ja näitlejaks võis saada igaüks. Etendus missugune! Tõeline vaatemäng oligi kohalike reaktsioonid, kui toimekad linna sattunud ullikesed neid suurisilmi uurisid. Ma ei oska sellest hästi rääkida, nii et parem jätan enamuse enda teada. Mängulisust ja seda mängulusti on raske kirjeldada.
Kuulasin pealaval hiljem Jamaica legende kitarre tinistamas ja trumme põristamas. Reggae-muusika on kuulatav, aga ma pole õige inimene selle ülistamiseks. Legendid olid juba üsna vanad papid, aga nende pillimänguoskused polnud rooste läinud :).
Nii... ja nüüd peaks 4 minuti pärast tulema üks naine tuba kontrollima. Kuhu ta küll jääb?
5 minutit hiljem:
Uff, ta tuli ainult mööblit üle vaatama. Kui välja kolin, siis tuleb uuesti, et vaadata, et kõik on alles. Nii palju siis sellest, et loobin paar kappi aknast alla vaba ruumi saamiseks.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar