Mulle ei meeldi lõpud. Kas teiega on ka juhtunud, et jõuate raamatu viimase leheküljeni, loete selle läbi, maigutate suud ja mõtlete ärritunult, et "Mis? Nii see lugu küll ei lõpenud? Ärge tehke nalja!". Ei lõpenudki. Tuhkatriinul oli kindlasti oma ämmaga ütlemist ja öösel käis ta salaja (vanast harjumusest) lossi köögis nõusid üle pesemas ja põrandaid küürimas. Lumivalgeke tüdines lõpuks oma edevast printsist ära ja kolis pöialpoiste juurde tagasi elama. Kolm põrsakest pidid aastate möödudes omale uued majad ehitama ja sama jama hakkas uuesti pihta, sest vigadest ei õpita. Öelda, et "nad elasid õnnelikult elu lõpuni" on sama, mis öelda "tegelikult läks jutt edasi ja väga põnevaid asju juhtus, aga mul pole lihtsalt aega ning tahtmist sulle neist jutustada". Sarnaselt ajaga, mida me oleme meelevaldselt jupitanud ühikuteks, teeme me eluga: jagame selle lugudeks.
Viimasel ajal tunnen ma, et see blogi on minu jaoks kui värskelt värvitud pink sügiseses pargis. Ma olen kõndimisest tüdinud, vean oma väsinud jalgu lehepurus ja... ennäe, pink! Valmistun rõõmsalt istumiseks, et mõtteid koguda ja elu üle järele mõelda, aga siis märkan kohkumusega, et see pole võimalik. Ma pean edasi kõndima, uue pingi leidma. Kuidas ma võin istuda värske värvi sisse? Kuidas ma võin kirjutada Eestist ja argielust siia pühasse Sloveenia blogisse? Uurisin pinki igast küljest. Mis oleks, kui ma istuksin hästi ääre peale? Ei, siis ma saaksin lihtsalt vähem värviseks. Võib-olla peaksin midagi istumise alla panema? Ei, sel juhul on pingi värv ikkagi rikutud ja pink tuleb üle värvida. Mis siis teha, kui väsimus on kallal ja tahaks puhata? Muutun juba meeleheitlikuks: pink on, aga istuda ei saa. Oli seda pinki siia parki minu õrritamiseks üldse vaja?! Lõpuks taltun ja longin edasi. Pargis on kindlasti veel pinke, õigeid pinke.
Võib-olla jõuan ma selle pingi juurde kunagi tagasi. Siis, kui värv on kuiv ja ma saan taas istuda. Võib-olla kunagi kirjutan ma siia blogisse uuesti.Praegu ma jätan ta kuivama.
Ja ma elasin õnnelikult elu lõpuni ning kirjutasin veel palju sissekandeid, aga neid juba teise blogisse ja teistel teemadel. Jutud ei saa kunagi otsa.
teisipäev, 16. oktoober 2012
kolmapäev, 10. oktoober 2012
Elu pärast Sloveeniat
Võimatu. Ilmvõimatu.
Küsite, et miks? Pealtnäha oled sulandunud oma vanasse ellu, aga sisemiselt on tekkinud raskused. Ma arvan, et selles on süüdi need lood, need mälestused, need mõtetekogumid, mis kobrutavad nüüd mu ajukoore all ja otsivad väljapääsu. Mina olen siin, aga mõtted on mujal. Kui ma Sloveenias leidsin ennast uneledes mõtlemast, et see kõik on liiga ilus, et olla tõsi, siis Eestis pean ma ennast aeg-ajalt näpistama, et kindlaks teha, et ma praegu und ei näe. Kuhu te mu mäed panite?
Kõik on nii võõras. Vat selline see naasmistunne ongi: sa tunned, et mingid tükid ei klapi enam. Sa mäletad, aga sa ei tunne enam. Mu jalad oskasid liikuda Viljandi Kultuuriakadeemia kitsastes koridorides, mu käed ulatasid viimased aruandepaberid koordinaatorile, aga mu mõte mõtles, et see kõik on nii võõras. Oh, jeerum-jeerum, nüüd olen ma kodumaal võõras. Aga see külmetus on küll kohalikku päritolu. Ehtne Eesti nohu vürtsitatud põhjamaise peavaluga.
Suvi on läbi, ma tean. Tuleb koolile keskenduda. Ma tean seda kõike, aga sellest hoolimata närib midagi hinge. Liiga palju mõtteid teeb vaikseks. Ma suudaksin rääkida ühest päevast pikalt, aga kokkuvõtlikult mitte millestki. Kui mind mööda lonkimas näete, siis ärge küsige neid triviaalseid küsimusi nagu kuidas siis oli? või kas Sloveenias oli parem? ja hoidku selle eest, et te küsite ja mis sa siis seal õieti tegid?. Küsige ikka konkreetselt, et kui kiiresti Jože oma raamatukohvriga mööda haiglatreppe alla jooksis? või miks mulle Metka seltskond meeldis? või mida me Jasnaga Ljubljanas arutasime? ja samas taktis edasi. Seda, et tore oli ja ma midagi tegin, peaksite isegi teadma.
Aga nüüd pean ma kirjutama kõigile ja millestki ning seda piisavalt pikalt. Kui olen oma mõtteid kolm korda kogunud ja paberile surunud võin taas koduneda.
Küsite, et miks? Pealtnäha oled sulandunud oma vanasse ellu, aga sisemiselt on tekkinud raskused. Ma arvan, et selles on süüdi need lood, need mälestused, need mõtetekogumid, mis kobrutavad nüüd mu ajukoore all ja otsivad väljapääsu. Mina olen siin, aga mõtted on mujal. Kui ma Sloveenias leidsin ennast uneledes mõtlemast, et see kõik on liiga ilus, et olla tõsi, siis Eestis pean ma ennast aeg-ajalt näpistama, et kindlaks teha, et ma praegu und ei näe. Kuhu te mu mäed panite?
Kõik on nii võõras. Vat selline see naasmistunne ongi: sa tunned, et mingid tükid ei klapi enam. Sa mäletad, aga sa ei tunne enam. Mu jalad oskasid liikuda Viljandi Kultuuriakadeemia kitsastes koridorides, mu käed ulatasid viimased aruandepaberid koordinaatorile, aga mu mõte mõtles, et see kõik on nii võõras. Oh, jeerum-jeerum, nüüd olen ma kodumaal võõras. Aga see külmetus on küll kohalikku päritolu. Ehtne Eesti nohu vürtsitatud põhjamaise peavaluga.
Suvi on läbi, ma tean. Tuleb koolile keskenduda. Ma tean seda kõike, aga sellest hoolimata närib midagi hinge. Liiga palju mõtteid teeb vaikseks. Ma suudaksin rääkida ühest päevast pikalt, aga kokkuvõtlikult mitte millestki. Kui mind mööda lonkimas näete, siis ärge küsige neid triviaalseid küsimusi nagu kuidas siis oli? või kas Sloveenias oli parem? ja hoidku selle eest, et te küsite ja mis sa siis seal õieti tegid?. Küsige ikka konkreetselt, et kui kiiresti Jože oma raamatukohvriga mööda haiglatreppe alla jooksis? või miks mulle Metka seltskond meeldis? või mida me Jasnaga Ljubljanas arutasime? ja samas taktis edasi. Seda, et tore oli ja ma midagi tegin, peaksite isegi teadma.
Aga nüüd pean ma kirjutama kõigile ja millestki ning seda piisavalt pikalt. Kui olen oma mõtteid kolm korda kogunud ja paberile surunud võin taas koduneda.
laupäev, 6. oktoober 2012
Tulemine
Teen lühidalt ja jätan enamus taas rääkimata (vana lugu juba). Maandusin eile kella ühe paiku Tallinna lennujaamas ja jõudsin kella neljaks koju. Vahepeal oli küll paar sekeldust ja ootamatust, mitu arusaamatust ning mida kõike veel, aga mõned lood tuleb kohvitamise ajaks ka jätta. Kõike ei saa kunagi ära rääkida. Ma ei ole kurb, ma olen lihtsalt tühi. Saate aru... tõepoolest, ma tean, et kuskil sügaval sisimas saavad kõik aru, et ma justkui astusin ühest elust välja ja kleepisin ennast eelmisesse tagasi. Ainult et... midagi on valesti. Midagi jäi vahelt ära, midagi on muutunud. Ai, nüüd kisub küll juba nutule! Talvemasenduse jaoks pole veel õige aeg, nii et kannatan oma depressiivsusega vähemalt novembrini.
Tegin vahepeal märkmeid, aga nüüd ma olen jõudnud juba mis-sellest-ikka-staadiumisse. Sep see on, kui õigel hetkel ei kirjuta. Siis enam ei oska ega tahagi kirjutada. Ma arvan... Ei, ma olen kindel, et kõige huvitavamad on ülestähendused alati minu jaoks. Teised loevad sealt endale sobilikku välja, ainult mina saan minna iga lause, sõna ja tähega sammuksese tagasi, astuda sinna teise ellu.
Kladesse viimaseid sõnu kirjutades olin ma küll väsinud, aga rahul. Jah, miks ei või endale veidi õnne ja rahu lubada? Kas see on tõesti keelatud?
4. oktoobri õhtul kirjutasin ma, et...Olles neljapäevast alates teel olnud - oi, see on nädal aega! - tahan ma tõesti lõpuks minna koju. See on küll mu vanemate kodu, aga voodi seal üleval toas on igavesest ajast igavesti minu oma. Tahan panna pea oma padjale, tõmmata oma tekk üle pea ja puhata. Ma olen samasugune omandihimuline väikekodanik nagu kõik teised.
Külas olles küll korrutatakse, et "tunne ennast nagu omas kodus", aga enamasti teeb võõrustaja kõik, et ma ennast liiga mugavalt tundma ei hakkaks. Kui inimesed koos elavad, tekivad tülid... kui inimene üksi on, siis tekib depressioon. Ilma ei saa olla, aga koos on raske. Rääkimata sellest pidevast tundest, et tahaks midagi öelda, aga kui ütlen, siis pole enam see. Siis on see labane, lame. Kas ehk vaikus suudab mu mõtted kaaslaseni kanda? Kas teine ka mõistab, et tühjast-tähjast kõneldes ütleme me hoopis midagi olulisemat? Ma ütlen seda, mida ma otse öelda ei saa.
Mul on alati raske inimestele selgitada, et kui ma 24 tundi telefoni otsas ei ripu, kogu aeg sõpradega koos ei istu ega südaööni interneti sõnumeid ei toksi, ei tähenda see, et ma olen eraklik ja mul ei ole sõpru. Ma usun, et olulised inimesed on alati meiega. Me leiame alati jutuotsa, me suudame tähenduslikult vaikida. Ma peaksin nüüd kohe selle lõigu kustutama, sest miks kirjutada millestki, mida kõik mu olulised inimesed niigi teavad. Pealegi: kui ma sellest kirjutan, siis pole see enam nii ehtne, nii mõistetav. Tunded on alati mujal, sõnad on lihtsalt auru väljalaskmiseks.
Minu reis ei ole veel otsa saanud. Nüüd ma alles tunnen, kuidas pea mõtetest kobrutab. Kõik need nähtud kohad ja uued inimesed. Kõik see tahab lüüa seintesse mõrad ja kastist välja astuda.
Mulle meeldib tulla, sest siis on hetkeks kõik selge: soovid, unistused, tulevikuplaanid. Ja ma usun, et kui keegi midagi väga tahab, siis ta saab selle.
Tegin vahepeal märkmeid, aga nüüd ma olen jõudnud juba mis-sellest-ikka-staadiumisse. Sep see on, kui õigel hetkel ei kirjuta. Siis enam ei oska ega tahagi kirjutada. Ma arvan... Ei, ma olen kindel, et kõige huvitavamad on ülestähendused alati minu jaoks. Teised loevad sealt endale sobilikku välja, ainult mina saan minna iga lause, sõna ja tähega sammuksese tagasi, astuda sinna teise ellu.
Kladesse viimaseid sõnu kirjutades olin ma küll väsinud, aga rahul. Jah, miks ei või endale veidi õnne ja rahu lubada? Kas see on tõesti keelatud?
4. oktoobri õhtul kirjutasin ma, et...Olles neljapäevast alates teel olnud - oi, see on nädal aega! - tahan ma tõesti lõpuks minna koju. See on küll mu vanemate kodu, aga voodi seal üleval toas on igavesest ajast igavesti minu oma. Tahan panna pea oma padjale, tõmmata oma tekk üle pea ja puhata. Ma olen samasugune omandihimuline väikekodanik nagu kõik teised.
Külas olles küll korrutatakse, et "tunne ennast nagu omas kodus", aga enamasti teeb võõrustaja kõik, et ma ennast liiga mugavalt tundma ei hakkaks. Kui inimesed koos elavad, tekivad tülid... kui inimene üksi on, siis tekib depressioon. Ilma ei saa olla, aga koos on raske. Rääkimata sellest pidevast tundest, et tahaks midagi öelda, aga kui ütlen, siis pole enam see. Siis on see labane, lame. Kas ehk vaikus suudab mu mõtted kaaslaseni kanda? Kas teine ka mõistab, et tühjast-tähjast kõneldes ütleme me hoopis midagi olulisemat? Ma ütlen seda, mida ma otse öelda ei saa.
Mul on alati raske inimestele selgitada, et kui ma 24 tundi telefoni otsas ei ripu, kogu aeg sõpradega koos ei istu ega südaööni interneti sõnumeid ei toksi, ei tähenda see, et ma olen eraklik ja mul ei ole sõpru. Ma usun, et olulised inimesed on alati meiega. Me leiame alati jutuotsa, me suudame tähenduslikult vaikida. Ma peaksin nüüd kohe selle lõigu kustutama, sest miks kirjutada millestki, mida kõik mu olulised inimesed niigi teavad. Pealegi: kui ma sellest kirjutan, siis pole see enam nii ehtne, nii mõistetav. Tunded on alati mujal, sõnad on lihtsalt auru väljalaskmiseks.
Minu reis ei ole veel otsa saanud. Nüüd ma alles tunnen, kuidas pea mõtetest kobrutab. Kõik need nähtud kohad ja uued inimesed. Kõik see tahab lüüa seintesse mõrad ja kastist välja astuda.
Mulle meeldib tulla, sest siis on hetkeks kõik selge: soovid, unistused, tulevikuplaanid. Ja ma usun, et kui keegi midagi väga tahab, siis ta saab selle.
esmaspäev, 1. oktoober 2012
Praha pimedus
Ma olen püüdnud oma rännakust ülestähendusi teha, aga enamasti pole aega paberit ja pastakat haarata ja siia jõuan veel harvemini. Miks kirjutada kui võib elada? Selle üle oleks Hamlet pidanud hoopis mõtisklema. Olemine on ometigi paratamatus.
Lisasin oma Tšehhi sõbra Verca õe Lucka (märkus: öelge, kui teil pea selles nimede virvarris juba ringi hakkab käima) arvutile eesti keele. Ma loodan, et ta ei pane seda pahaks. Minu rüperaal on eeldatavasti Brnos. Ma ei ole selles päris kindel, sest ta läks sinna ilma minuta, aga olgem ometigi optimistlikud... Kuhu tal ikka mujale minna on?
Alustan algusest ja lisan siis hiljem lõpu. Kaldkirjas on ülestähendused ja otsekirjas on praegused lisandused. Kuulake/lugege hoolega, sest ma ütlen seda ainult üks kord!
27.09. 2012 (õhtu)
Mul on kahju... otse loomulikult on mul kahju minna. Mul oli kahju registraator Želkole oma uberiku võtit ulatada ja temaga hüvastijätuks kätt suruda. Oli küll looder, aga meil oli palju sisukaid vestlusi. Mul oli kahju tänases sloveeni keele tunnis tabada ennast mõttelt, et see on viimane. Mis mõttes viimane? Kas enam ei ärkagi ma hommikul kell pool kuus, et bibliobussiga sõita minna? Kas enam ei saagi ma kõrvitsapõlde imetleda ja majesteetlike mägedega sõnakalt vaikida? Kas enam... enam ei olegi õhtuseid jalutuskäike Drava jõe ääres, ploominäppajast luigepoegi? Kas see tõesti sai nüüd ühtäkki otsa? Just siis, kui nii huvitavaks läks... siis kui me Andra ja Tadejaga teekohvikus eelmisel õhtul juttu vestsime ja mõtlesime, et seda võiks tulevikus korrata. Just siis, kui mulle tundus, et kõik on imeline, et elu võikski nii igavesti kesta.
Kui ma raudteejaama poole oma kohvrit kärutasin, hakkas mul äraütlemata kurb. Silmad kahmasid ümbrust, hing püüdis ennast õhku hakkida.
Mõni minemine on väga raske. Võib-olla sellepärast me ei öelnudki hüvasti. Maribor, se vidiva! Tee Sloveeniasse on nüüd selge!
P.S Kas teate, mis on selle kausta nimi minu kirjakastis, kus on kõik Mariboriga seonduv? Ei, selle nimi pole "Maribor", selle nimi on "UNISTUS"
28.09 (hommik)
Saabusin kell üks öösel Prahasse. Autojuhid (vennad Sloveeniast) viskasid mu kesklinna ära, seega jäi südaöine kohvriralli võõras linnas ära.
Hiljem selgus, et metroo sel ajal ei liikunud ja minu peatus on ehitustööde tõttu suletus paariks aastaks. Seega: aitäh teile, poisid!
Hosteli administraator oli tuim nagu kala, aga õnneks on tuba suur.
Praha tundub põnev, aga jätan selle hilisemaks ajaks. Täna hommikul külastasin turistide peamist sihtpunkti: toidupoodi (märkus: teine oluline sihtpunkt on tualett).
Tšehhi raha on üks äraütlemata veider valuuta. öösel ostsin bensiinijaamast kokat (märkus: siiski jooki!) ja kui ma 100 krooniga maksin, siis sain tagasi... MÜNTE! Ma olin hämmingus, sest mõelda vaid: müüja teeb mulle täieliku südamerahaga külma... Ja siis selgus lähemal vaatlusel, et mündile oli kirjutatud "50 Kc" (50 Tšehhi krooni).
Sõidust veel nii palju, et kiirteed olid kohutavalt auklikud ja iga kord kui ma hakkasin magama jääma, äratas järjekordne raputus mind üles. Ma ei pannudki õieti tähele, millal ma ühest riigist teise jõudsin. Sellest andis teada vaid raadio, mis reisi alguses vahendas Sloveenia uudiseid, siis läks üle saksa keele ja lõpuks podises midagi tšehhi keeles.
29.09.
Eile kärutasin oma kohvriga mööda Prahat ringi. Vanalinnas on küll kaunis väikestest kividest sillutis jalakäijate jaoks, aga pagasiga liikujatele on see tõeline maapealne põrgu.
Metroos liikus elevaatorilint valguskiirusel (ilma naljata!) ja tihti tuli kohvrit lihtsalt mööda treppe üles ja alla tassida.
Ma olin harjunud, et ühes jaamas väljuvad erinevad metrooliinid samast kohast. Eksisin... Florenc´is (seal, kus üks bussijaam asub) väjusid kollane ja punane liin erinevast kohast.
Sõitsin Cerny most´i bussijaamast... Vabandust, nüüd läks küll valesti. Sõitsin Florenci bussijaama, kus mulle öeldi, et ma pean minema teise bussijaama: Cerny mosti ja alles sealt...sõitsin Vrchlabisse (kuskil Tšehhi põhjaosas). Seal elavad mu Tsehhi sõbra Verca vanemad, kes olid tol hetkel puhkusel ja maja oli noorte päralt. Vercaga kohtusin ma Hispaanias Leonis, kui ma olin seal vahetusüliõpilane.
Õhtul mängisime Verca, Martini (Verca väga pikk peigmees), Andro ja Alishiaga Tšehhi mälumängu. Mina võitsin... Aga vähemalt oskan ma nüüd nimetada vähemalt ühte Tšehhi rahvusparki.
Täna käisime mägedes matkamas: alguses Poolas ja siis juba Tšehhis. Nimesid ärge minult küsige. Mulle pole isegi veel täielikult kohale jõudnud, et ma olen Tšehhis. Maastik oli maaliline ja jalad võttis tudisema küll, Kõige rohkem meeldis mulle tundra.
30.09. (õhtul)
Pühapäev. Elu Tšehhis on tõeliselt kummaline. Keegi pikemaid selgitusi ei anna ja ühel hetkel võid leida köögist eest võõra abielupaar endale teed keetmas ja sulle kooki pakkumas.
Hiljem selgus, et need olid Verca vanemad, kes olid oma reisilt tagasi saabunud. Pühapäeval käisime klaasivabrikus ja ühte koske vaatamas. Sellest on mul isegi paar ülesvõtet. Mägedesse unustasin ma oma fotoaparaadi kaasa võtta.
Kirjutada oleks rohkem, aga.. kas teile ei tundu, et aeg on juba hiline?
Lisasin oma Tšehhi sõbra Verca õe Lucka (märkus: öelge, kui teil pea selles nimede virvarris juba ringi hakkab käima) arvutile eesti keele. Ma loodan, et ta ei pane seda pahaks. Minu rüperaal on eeldatavasti Brnos. Ma ei ole selles päris kindel, sest ta läks sinna ilma minuta, aga olgem ometigi optimistlikud... Kuhu tal ikka mujale minna on?
Alustan algusest ja lisan siis hiljem lõpu. Kaldkirjas on ülestähendused ja otsekirjas on praegused lisandused. Kuulake/lugege hoolega, sest ma ütlen seda ainult üks kord!
27.09. 2012 (õhtu)
Mul on kahju... otse loomulikult on mul kahju minna. Mul oli kahju registraator Želkole oma uberiku võtit ulatada ja temaga hüvastijätuks kätt suruda. Oli küll looder, aga meil oli palju sisukaid vestlusi. Mul oli kahju tänases sloveeni keele tunnis tabada ennast mõttelt, et see on viimane. Mis mõttes viimane? Kas enam ei ärkagi ma hommikul kell pool kuus, et bibliobussiga sõita minna? Kas enam ei saagi ma kõrvitsapõlde imetleda ja majesteetlike mägedega sõnakalt vaikida? Kas enam... enam ei olegi õhtuseid jalutuskäike Drava jõe ääres, ploominäppajast luigepoegi? Kas see tõesti sai nüüd ühtäkki otsa? Just siis, kui nii huvitavaks läks... siis kui me Andra ja Tadejaga teekohvikus eelmisel õhtul juttu vestsime ja mõtlesime, et seda võiks tulevikus korrata. Just siis, kui mulle tundus, et kõik on imeline, et elu võikski nii igavesti kesta.
Kui ma raudteejaama poole oma kohvrit kärutasin, hakkas mul äraütlemata kurb. Silmad kahmasid ümbrust, hing püüdis ennast õhku hakkida.
Mõni minemine on väga raske. Võib-olla sellepärast me ei öelnudki hüvasti. Maribor, se vidiva! Tee Sloveeniasse on nüüd selge!
P.S Kas teate, mis on selle kausta nimi minu kirjakastis, kus on kõik Mariboriga seonduv? Ei, selle nimi pole "Maribor", selle nimi on "UNISTUS"
28.09 (hommik)
Saabusin kell üks öösel Prahasse. Autojuhid (vennad Sloveeniast) viskasid mu kesklinna ära, seega jäi südaöine kohvriralli võõras linnas ära.
Hiljem selgus, et metroo sel ajal ei liikunud ja minu peatus on ehitustööde tõttu suletus paariks aastaks. Seega: aitäh teile, poisid!
Hosteli administraator oli tuim nagu kala, aga õnneks on tuba suur.
Praha tundub põnev, aga jätan selle hilisemaks ajaks. Täna hommikul külastasin turistide peamist sihtpunkti: toidupoodi (märkus: teine oluline sihtpunkt on tualett).
Tšehhi raha on üks äraütlemata veider valuuta. öösel ostsin bensiinijaamast kokat (märkus: siiski jooki!) ja kui ma 100 krooniga maksin, siis sain tagasi... MÜNTE! Ma olin hämmingus, sest mõelda vaid: müüja teeb mulle täieliku südamerahaga külma... Ja siis selgus lähemal vaatlusel, et mündile oli kirjutatud "50 Kc" (50 Tšehhi krooni).
Sõidust veel nii palju, et kiirteed olid kohutavalt auklikud ja iga kord kui ma hakkasin magama jääma, äratas järjekordne raputus mind üles. Ma ei pannudki õieti tähele, millal ma ühest riigist teise jõudsin. Sellest andis teada vaid raadio, mis reisi alguses vahendas Sloveenia uudiseid, siis läks üle saksa keele ja lõpuks podises midagi tšehhi keeles.
29.09.
Eile kärutasin oma kohvriga mööda Prahat ringi. Vanalinnas on küll kaunis väikestest kividest sillutis jalakäijate jaoks, aga pagasiga liikujatele on see tõeline maapealne põrgu.
Metroos liikus elevaatorilint valguskiirusel (ilma naljata!) ja tihti tuli kohvrit lihtsalt mööda treppe üles ja alla tassida.
Ma olin harjunud, et ühes jaamas väljuvad erinevad metrooliinid samast kohast. Eksisin... Florenc´is (seal, kus üks bussijaam asub) väjusid kollane ja punane liin erinevast kohast.
Sõitsin Cerny most´i bussijaamast... Vabandust, nüüd läks küll valesti. Sõitsin Florenci bussijaama, kus mulle öeldi, et ma pean minema teise bussijaama: Cerny mosti ja alles sealt...sõitsin Vrchlabisse (kuskil Tšehhi põhjaosas). Seal elavad mu Tsehhi sõbra Verca vanemad, kes olid tol hetkel puhkusel ja maja oli noorte päralt. Vercaga kohtusin ma Hispaanias Leonis, kui ma olin seal vahetusüliõpilane.
Õhtul mängisime Verca, Martini (Verca väga pikk peigmees), Andro ja Alishiaga Tšehhi mälumängu. Mina võitsin... Aga vähemalt oskan ma nüüd nimetada vähemalt ühte Tšehhi rahvusparki.
Täna käisime mägedes matkamas: alguses Poolas ja siis juba Tšehhis. Nimesid ärge minult küsige. Mulle pole isegi veel täielikult kohale jõudnud, et ma olen Tšehhis. Maastik oli maaliline ja jalad võttis tudisema küll, Kõige rohkem meeldis mulle tundra.
30.09. (õhtul)
Pühapäev. Elu Tšehhis on tõeliselt kummaline. Keegi pikemaid selgitusi ei anna ja ühel hetkel võid leida köögist eest võõra abielupaar endale teed keetmas ja sulle kooki pakkumas.
Hiljem selgus, et need olid Verca vanemad, kes olid oma reisilt tagasi saabunud. Pühapäeval käisime klaasivabrikus ja ühte koske vaatamas. Sellest on mul isegi paar ülesvõtet. Mägedesse unustasin ma oma fotoaparaadi kaasa võtta.
Kirjutada oleks rohkem, aga.. kas teile ei tundu, et aeg on juba hiline?
Tellimine:
Postitused (Atom)