Võimatu. Ilmvõimatu.
Küsite, et miks? Pealtnäha oled sulandunud oma vanasse ellu, aga sisemiselt on tekkinud raskused. Ma arvan, et selles on süüdi need lood, need mälestused, need mõtetekogumid, mis kobrutavad nüüd mu ajukoore all ja otsivad väljapääsu. Mina olen siin, aga mõtted on mujal. Kui ma Sloveenias leidsin ennast uneledes mõtlemast, et see kõik on liiga ilus, et olla tõsi, siis Eestis pean ma ennast aeg-ajalt näpistama, et kindlaks teha, et ma praegu und ei näe. Kuhu te mu mäed panite?
Kõik on nii võõras. Vat selline see naasmistunne ongi: sa tunned, et mingid tükid ei klapi enam. Sa mäletad, aga sa ei tunne enam. Mu jalad oskasid liikuda Viljandi Kultuuriakadeemia kitsastes koridorides, mu käed ulatasid viimased aruandepaberid koordinaatorile, aga mu mõte mõtles, et see kõik on nii võõras. Oh, jeerum-jeerum, nüüd olen ma kodumaal võõras. Aga see külmetus on küll kohalikku päritolu. Ehtne Eesti nohu vürtsitatud põhjamaise peavaluga.
Suvi on läbi, ma tean. Tuleb koolile keskenduda. Ma tean seda kõike, aga sellest hoolimata närib midagi hinge. Liiga palju mõtteid teeb vaikseks. Ma suudaksin rääkida ühest päevast pikalt, aga kokkuvõtlikult mitte millestki. Kui mind mööda lonkimas näete, siis ärge küsige neid triviaalseid küsimusi nagu kuidas siis oli? või kas Sloveenias oli parem? ja hoidku selle eest, et te küsite ja mis sa siis seal õieti tegid?. Küsige ikka konkreetselt, et kui kiiresti Jože oma raamatukohvriga mööda haiglatreppe alla jooksis? või miks mulle Metka seltskond meeldis? või mida me Jasnaga Ljubljanas arutasime? ja samas taktis edasi. Seda, et tore oli ja ma midagi tegin, peaksite isegi teadma.
Aga nüüd pean ma kirjutama kõigile ja millestki ning seda piisavalt pikalt. Kui olen oma mõtteid kolm korda kogunud ja paberile surunud võin taas koduneda.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar