Ilma lõpu ja alguseta lugu

Mulle ei meeldi lõpud. Kas teiega on ka juhtunud, et jõuate raamatu viimase leheküljeni, loete selle läbi, maigutate suud ja mõtlete ärritunult, et "Mis? Nii see lugu küll ei lõpenud? Ärge tehke nalja!". Ei lõpenudki. Tuhkatriinul oli kindlasti oma ämmaga ütlemist ja öösel käis ta salaja (vanast harjumusest) lossi köögis nõusid üle pesemas ja põrandaid küürimas. Lumivalgeke tüdines lõpuks oma edevast printsist ära ja kolis pöialpoiste juurde tagasi elama. Kolm põrsakest pidid aastate möödudes omale uued majad ehitama ja sama jama hakkas uuesti pihta, sest vigadest ei õpita. Öelda, et "nad elasid õnnelikult elu lõpuni" on sama, mis öelda "tegelikult läks jutt edasi ja väga põnevaid asju juhtus, aga mul pole lihtsalt aega ning tahtmist sulle neist jutustada". Sarnaselt ajaga, mida me oleme meelevaldselt jupitanud ühikuteks, teeme me eluga: jagame selle lugudeks.

Viimasel ajal tunnen ma, et see blogi on minu jaoks kui värskelt värvitud pink sügiseses pargis. Ma olen kõndimisest tüdinud, vean oma väsinud jalgu lehepurus ja... ennäe, pink! Valmistun rõõmsalt istumiseks, et mõtteid koguda ja elu üle järele mõelda, aga siis märkan kohkumusega, et see pole võimalik. Ma pean edasi kõndima, uue pingi leidma. Kuidas ma võin istuda värske värvi sisse? Kuidas ma võin kirjutada Eestist ja argielust siia pühasse Sloveenia blogisse? Uurisin pinki igast küljest. Mis oleks, kui ma istuksin hästi ääre peale? Ei, siis ma saaksin lihtsalt vähem värviseks. Võib-olla peaksin midagi istumise alla panema? Ei, sel juhul on pingi värv ikkagi rikutud ja pink tuleb üle värvida. Mis siis teha, kui väsimus on kallal ja tahaks puhata? Muutun juba meeleheitlikuks: pink on, aga istuda ei saa. Oli seda pinki siia parki minu õrritamiseks üldse vaja?! Lõpuks taltun ja longin edasi. Pargis on kindlasti veel pinke, õigeid pinke.
Võib-olla jõuan ma selle pingi juurde kunagi tagasi. Siis, kui värv on kuiv ja ma saan taas istuda. Võib-olla kunagi kirjutan ma siia blogisse uuesti.Praegu ma jätan ta kuivama.

Ja ma elasin õnnelikult elu lõpuni ning kirjutasin veel palju sissekandeid, aga neid juba teise blogisse ja teistel teemadel. Jutud ei saa kunagi otsa.

Elu pärast Sloveeniat

Võimatu. Ilmvõimatu.

Küsite, et miks? Pealtnäha oled sulandunud oma vanasse ellu, aga sisemiselt on tekkinud raskused. Ma arvan, et selles on süüdi need lood, need mälestused, need mõtetekogumid, mis kobrutavad nüüd mu ajukoore all ja otsivad väljapääsu. Mina olen siin, aga mõtted on mujal. Kui ma Sloveenias leidsin ennast uneledes mõtlemast, et see kõik on liiga ilus, et olla tõsi, siis Eestis pean ma ennast aeg-ajalt näpistama, et kindlaks teha, et ma praegu und ei näe. Kuhu te mu mäed panite?

Kõik on nii võõras. Vat selline see naasmistunne ongi: sa tunned, et mingid tükid ei klapi enam. Sa mäletad, aga sa ei tunne enam. Mu jalad oskasid liikuda Viljandi Kultuuriakadeemia kitsastes koridorides, mu käed ulatasid viimased aruandepaberid koordinaatorile, aga mu mõte mõtles, et see kõik on nii võõras. Oh, jeerum-jeerum, nüüd olen ma kodumaal võõras. Aga see külmetus on küll kohalikku päritolu. Ehtne Eesti nohu vürtsitatud põhjamaise peavaluga.
Suvi on läbi, ma tean. Tuleb koolile keskenduda. Ma tean seda kõike, aga sellest hoolimata närib midagi hinge. Liiga palju mõtteid teeb vaikseks. Ma suudaksin rääkida ühest päevast pikalt, aga kokkuvõtlikult mitte millestki. Kui mind mööda lonkimas näete, siis ärge küsige neid triviaalseid küsimusi nagu kuidas siis oli? või kas Sloveenias oli parem? ja hoidku selle eest, et te küsite ja mis sa siis seal õieti tegid?. Küsige ikka konkreetselt, et kui kiiresti Jože oma raamatukohvriga mööda haiglatreppe alla jooksis? või miks mulle Metka seltskond meeldis? või mida me Jasnaga Ljubljanas arutasime? ja samas taktis edasi. Seda, et tore oli ja ma midagi tegin, peaksite isegi teadma.

Aga nüüd pean ma kirjutama kõigile ja millestki ning seda piisavalt pikalt. Kui olen oma mõtteid kolm korda kogunud ja paberile surunud võin taas koduneda.

Tulemine

Teen lühidalt ja jätan enamus taas rääkimata (vana lugu juba). Maandusin eile kella ühe paiku Tallinna lennujaamas ja jõudsin kella neljaks koju. Vahepeal oli küll paar sekeldust ja ootamatust, mitu arusaamatust ning mida kõike veel, aga mõned lood tuleb kohvitamise ajaks ka jätta. Kõike ei saa kunagi ära rääkida. Ma ei ole kurb, ma olen lihtsalt tühi. Saate aru... tõepoolest, ma tean, et kuskil sügaval sisimas saavad kõik aru, et ma justkui astusin ühest elust välja ja kleepisin ennast eelmisesse tagasi. Ainult et... midagi on valesti. Midagi jäi vahelt ära, midagi on muutunud. Ai, nüüd kisub küll juba nutule! Talvemasenduse jaoks pole veel õige aeg, nii et kannatan oma depressiivsusega vähemalt novembrini.

Tegin vahepeal märkmeid, aga nüüd ma olen jõudnud juba mis-sellest-ikka-staadiumisse. Sep see on, kui õigel hetkel ei kirjuta. Siis enam ei oska ega tahagi kirjutada. Ma arvan... Ei, ma olen kindel, et kõige huvitavamad on ülestähendused alati minu jaoks. Teised loevad sealt endale sobilikku välja, ainult mina saan minna iga lause, sõna ja tähega sammuksese tagasi, astuda sinna teise ellu.
Kladesse viimaseid sõnu kirjutades olin ma küll väsinud, aga rahul. Jah, miks ei või endale veidi õnne ja rahu lubada? Kas see on tõesti keelatud?

4. oktoobri õhtul kirjutasin ma, et...Olles neljapäevast alates teel olnud - oi, see on nädal aega! - tahan ma tõesti lõpuks minna koju. See on küll mu vanemate kodu, aga voodi seal üleval toas on igavesest ajast igavesti minu oma. Tahan panna pea oma padjale, tõmmata oma tekk üle pea ja puhata. Ma olen samasugune omandihimuline väikekodanik nagu kõik teised.
Külas olles küll korrutatakse, et "tunne ennast nagu omas kodus", aga enamasti teeb võõrustaja kõik, et ma ennast liiga mugavalt tundma ei hakkaks. Kui inimesed koos elavad, tekivad tülid... kui inimene üksi on, siis tekib depressioon. Ilma ei saa olla, aga koos on raske. Rääkimata sellest pidevast tundest, et tahaks midagi öelda, aga kui ütlen, siis pole enam see. Siis on see labane, lame. Kas ehk vaikus suudab mu mõtted kaaslaseni kanda? Kas teine ka mõistab, et tühjast-tähjast kõneldes ütleme me hoopis midagi olulisemat? Ma ütlen seda, mida ma otse öelda ei saa.

Mul on alati raske inimestele selgitada, et kui ma 24 tundi telefoni otsas ei ripu, kogu aeg sõpradega koos ei istu ega südaööni interneti sõnumeid ei toksi, ei tähenda see, et ma olen eraklik ja mul ei ole sõpru. Ma usun, et olulised inimesed on alati meiega. Me leiame alati jutuotsa, me suudame tähenduslikult vaikida. Ma peaksin nüüd kohe selle lõigu kustutama, sest miks kirjutada millestki, mida kõik mu olulised inimesed niigi teavad. Pealegi: kui ma sellest kirjutan, siis pole see enam nii ehtne, nii mõistetav. Tunded on alati mujal, sõnad on lihtsalt auru väljalaskmiseks.

Minu reis ei ole veel otsa saanud. Nüüd ma alles tunnen, kuidas pea mõtetest kobrutab. Kõik need nähtud kohad ja uued inimesed. Kõik see tahab lüüa seintesse mõrad ja kastist välja astuda.

Mulle meeldib tulla, sest siis on hetkeks kõik selge: soovid, unistused, tulevikuplaanid. Ja ma usun, et kui keegi midagi väga tahab, siis ta saab selle.

Praha pimedus

Ma olen püüdnud oma rännakust ülestähendusi teha, aga enamasti pole aega paberit ja pastakat haarata ja siia jõuan veel harvemini. Miks kirjutada kui võib elada? Selle üle oleks Hamlet pidanud hoopis mõtisklema. Olemine on ometigi paratamatus.

Lisasin oma Tšehhi sõbra Verca õe Lucka (märkus: öelge, kui teil pea selles nimede virvarris juba ringi hakkab käima) arvutile eesti keele. Ma loodan, et ta ei pane seda pahaks. Minu rüperaal on eeldatavasti Brnos. Ma ei ole selles päris kindel, sest ta läks sinna ilma minuta, aga olgem ometigi optimistlikud... Kuhu tal ikka mujale minna on?

Alustan algusest ja lisan siis hiljem lõpu. Kaldkirjas on ülestähendused ja otsekirjas on praegused lisandused. Kuulake/lugege hoolega, sest ma ütlen seda ainult üks kord!

27.09. 2012 (õhtu)

Mul on kahju... otse loomulikult on mul kahju minna. Mul oli kahju registraator Želkole oma uberiku võtit ulatada ja temaga hüvastijätuks kätt suruda. Oli küll looder, aga meil oli palju sisukaid vestlusi. Mul oli kahju tänases sloveeni keele tunnis tabada ennast mõttelt, et see on viimane. Mis mõttes viimane? Kas enam ei ärkagi ma hommikul kell pool kuus, et bibliobussiga sõita minna? Kas enam ei saagi ma kõrvitsapõlde imetleda ja majesteetlike mägedega sõnakalt vaikida? Kas enam... enam ei olegi õhtuseid jalutuskäike Drava jõe ääres, ploominäppajast luigepoegi? Kas see tõesti sai nüüd ühtäkki otsa? Just siis, kui nii huvitavaks läks... siis kui me Andra ja Tadejaga teekohvikus eelmisel õhtul juttu vestsime ja mõtlesime, et seda võiks tulevikus korrata. Just siis, kui mulle tundus, et kõik on imeline, et elu võikski nii igavesti kesta.

Kui ma raudteejaama poole oma kohvrit kärutasin, hakkas mul äraütlemata kurb. Silmad kahmasid ümbrust, hing püüdis ennast õhku hakkida.

Mõni minemine on väga raske. Võib-olla sellepärast me ei öelnudki hüvasti. Maribor, se vidiva! Tee Sloveeniasse on nüüd selge!

P.S Kas teate, mis on selle kausta nimi minu kirjakastis, kus on kõik Mariboriga seonduv? Ei, selle nimi pole "Maribor", selle nimi on "UNISTUS"

28.09 (hommik)

Saabusin kell üks öösel Prahasse. Autojuhid (vennad Sloveeniast) viskasid mu kesklinna ära, seega jäi südaöine kohvriralli võõras linnas ära.
Hiljem selgus, et metroo sel ajal ei liikunud ja minu peatus on ehitustööde tõttu suletus paariks aastaks. Seega: aitäh teile, poisid!

Hosteli administraator oli tuim nagu kala, aga õnneks on tuba suur.
Praha tundub põnev, aga jätan selle hilisemaks ajaks. Täna hommikul külastasin turistide peamist sihtpunkti: toidupoodi (märkus: teine oluline sihtpunkt on tualett).
Tšehhi raha on üks äraütlemata veider valuuta. öösel ostsin bensiinijaamast kokat (märkus: siiski jooki!) ja kui ma 100 krooniga maksin, siis sain tagasi... MÜNTE! Ma olin hämmingus, sest mõelda vaid: müüja teeb mulle täieliku südamerahaga külma... Ja siis selgus lähemal vaatlusel, et mündile oli kirjutatud "50 Kc" (50 Tšehhi krooni).

Sõidust veel nii palju, et kiirteed olid kohutavalt auklikud ja iga kord kui ma hakkasin magama jääma, äratas järjekordne raputus mind üles. Ma ei pannudki õieti tähele, millal ma ühest riigist teise jõudsin. Sellest andis teada vaid raadio, mis reisi alguses vahendas Sloveenia uudiseid, siis läks üle saksa keele ja lõpuks podises midagi tšehhi keeles.

29.09.

Eile kärutasin oma kohvriga mööda Prahat ringi. Vanalinnas on küll kaunis väikestest kividest sillutis jalakäijate jaoks, aga pagasiga liikujatele on see tõeline maapealne põrgu.
Metroos liikus elevaatorilint valguskiirusel (ilma naljata!) ja tihti tuli kohvrit lihtsalt mööda treppe üles ja alla tassida.
Ma olin harjunud, et ühes jaamas väljuvad erinevad metrooliinid samast kohast. Eksisin... Florenc´is (seal, kus üks bussijaam asub) väjusid kollane ja punane liin erinevast kohast.
Sõitsin Cerny most´i bussijaamast... Vabandust, nüüd läks küll valesti. Sõitsin Florenci bussijaama, kus mulle öeldi, et ma pean minema teise bussijaama: Cerny mosti ja alles sealt...sõitsin Vrchlabisse (kuskil Tšehhi põhjaosas). Seal elavad mu Tsehhi sõbra Verca vanemad, kes olid tol hetkel puhkusel ja maja oli noorte päralt. Vercaga kohtusin ma Hispaanias Leonis, kui ma olin seal vahetusüliõpilane.

Õhtul mängisime Verca, Martini (Verca väga pikk peigmees), Andro ja Alishiaga Tšehhi mälumängu. Mina võitsin... Aga vähemalt oskan ma nüüd nimetada vähemalt ühte Tšehhi rahvusparki.

Täna käisime mägedes matkamas: alguses Poolas ja siis juba Tšehhis. Nimesid ärge minult küsige. Mulle pole isegi veel täielikult kohale jõudnud, et ma olen Tšehhis. Maastik oli maaliline ja jalad võttis tudisema küll, Kõige rohkem meeldis mulle tundra.

30.09.  (õhtul)

Pühapäev. Elu Tšehhis on tõeliselt kummaline. Keegi pikemaid selgitusi ei anna ja ühel hetkel võid leida köögist eest võõra abielupaar endale teed keetmas ja sulle kooki pakkumas.
Hiljem selgus, et need olid Verca vanemad, kes olid oma reisilt tagasi saabunud. Pühapäeval käisime klaasivabrikus ja ühte koske vaatamas. Sellest on mul isegi paar ülesvõtet. Mägedesse unustasin ma oma fotoaparaadi kaasa võtta.

Kirjutada oleks rohkem, aga.. kas teile ei tundu, et aeg on juba hiline?

Minemise võimalikkusest

Minemine on muutunud ootamatult keeruliseks. Mitte ainult hingelises vaid ka kehalises mõttes. Ühiselamu kontoris öeldi mulle eile, et ma peaksin neile ütlema täpse lahkumisaja. Kuidas ma saan seda teha, kui ma isegi ei tea, kuidas Elu seekord otsustab?
Mulle meenus täna fraas laulust "Hotel of California": you can check-out any time you like...But you can never leave! Sloveenia ei lase oma embusest lahti, hoiab kõvasti minust kinni. Paar päeva enne sõitu Brnosse kirjutas autojuht, et ta ei saa minna. Ülemus ei anna talle vabu päevi. Leidsin läbi raskuste uue võimaluse, aga sel juhul sõidan hoopis Prahasse ja saabun sinna südaöösel. Ma loodan, et lõpuks läheb kõik õigesti... Peab minema!
Kui ma oma Erasmuse dokumente ära saatsin leidsin postkastis lennufirma teate, et lend  Viinist Tallinnasse jääb ära. Miks? Miks? Miks? Kas see on Saatuse sõrm? Kas ma peaksin siit midagi välja lugema?
Registreerisin ennast teisele lennule, nii et hoian pöialt ja loodan parimat.

Eile käisin oma kahe kolleegiga Ljubljanas. Lõpuks sain endale sõbrapildi auväärse Prešereniga.

Kuulasin loomeinimesi Trubari kirjandusmajas ja sain endale koopia peatselt ilmuvast raamatust "Ljubljana tales". Seal on isegi ühe Eesti autori luuletus. Eestlasi jagub igale poole! Pärast istusid kõik külalistemajas ja rääkisid juttu. Oli selline vaba kultuuriüritus.
Mina olin koos Jasnaga (komplekteerimisosakonnast) saatjadaamiks raamatukoguhoidjast kirjanikule Tatjanale. Tema ei tahtnud hiljem üldse koju minna, lõi uusi kontakte :).

Aga kui te Ljubljanasse lähete, siis minge kindlasti kohvikusse Zvezda, sest seal on maailma parimad tordid. Need lausa sulavad suus!

Kirjutamisest ja kõigest kõrvalisest

Blogi pidamise juures on hea see, et sa saad kirjutada, oma mõtted üles märkida. Halb on tõik, et kõike kirjutada ei viitsi, jõua või pole sobilik. Kuigi minu ülikooliaegsele sõbrale Gretale meeldis mu kirjutamisstiil, kus ma hüppasin hopsti ühelt teemalt teisele ja võisin sujuvalt kuldse sügise kirjeldamiselt üle minna hüljatud meestekingadele või ühiskonnakriitikale, meeldib mulle endale kord. Mulle meeldib, kui mu mõtted on ennast nagu sõduripoisid üles rivistanud mitte ei tungle nagu lasteaialapsed kasvataja ümber nõudes pidevat tähelepanu.

See teeb mind vahel kurvaks... Minu represseeritud uitmõtted tõstavad mässu. Miks ma ei kirjuta neist? Miks ma ei kirjuta sellest vahvast oravast, kes ühiselamu juures uitab ja mahavisatud plastiktopsidest kohvi lakub? Miks ma ei rääkinud sellest väikesest siilipoisist, kes öösel pargis lehepurus müdistas ja kelle pärast ma ühele sündmusele hiljaks jäin? Taevake, ja taevast pole ma võib-olla üldse kirjutanud. Neist õhtustest värvidest, unne suikuvast linnast, vaikselt voolavast hallitooni emake Dravast. Või sellest, kuidas ma, olles juba tüdinud sellest, et poemüüjad inglise keelt ei oska, proovisin sloveeni keeles lauseid moodustada, et siis teada saada, et, pagan, väga hästi oskas see müüja inglise keelt. Ma pole poole sõnagagi maininud "Jane Eyre"´i, mille ma haige olles läbi lugesin. Ma peaksin istuma ja päevad läbi kirjutama.

Kõik need väljaütlemata sõnad, jäädvustamata seigad, rääkimata lood. Kui keegi läheb välismaale, siis oodatakse ikka pikantseid ja eksootilisi detaile. Kui ma Pirani tänavatel jalutasin, siis möödusin kahest Vene naisest, kes nunnutasid päikese käes põõnutavat kassi (märkus: Piran on kasside paradiis). Tuli Vene mees ja hakkas pragama, et mis te sellest kassist vaatate, kas Venemaal kasse vähe on :).
Inimesed märkavad ka võõrsil olles seda, mis on neile tuttav. Olles olnud (peaaegu) kolm kuud Mariboris võis mu elu elu võtta kokku juba Justin Petrone kommentaariga küsimusele, kas suures ja väikses linnas elada on erinev: lõpuks taandub su igapäevane ring ikkagi kodule, töökohale ja lähimale toidupoele. Minu nn töökoht oli lihtsalt liikuva loomusega ja poes käisin ma vähe.

Seoses otste kokkutõmbamisega hakkab elu jälle tuure üles võtma. Käisin eile Mirica pisipoja Kristjani sünnipäeval ja autoga tagasi tulles piinas ta ennast sellega, et luges üles kõik need asjad, mida me planeerisime, aga siiski tegemata jätsime. Nagu mu kursusekaaslased ütlevad: savi sellega! Lõppude lõpuks olen ma nii palju näinud, teinud ja kogenud, et ma tunnen, et... et selle jaoks polegi sobivat omadussõna!. Sloveenia on mu südamesse pugenud ja nii ma siis naudin neid viimaseid päevi.

Laupäeval oli Maribori rahvaraamatukogu päev. Mina tegin hullu Metkaga taas järjehoidjaid. Eelmisel korral, bibliobusside konverentsi ajal, sattusime nii hoogu, et Metka ei tahtnudki ära lõpetada. Tegi seni, kuni vool välja lülitati. Kõige keerulisem on täiskasvanutega. Lapsed tulevad ja tahavad teha. Tahavad tembeldada ja värvida ja pärleid nööri otsa ajada. Tuleb täiskasvanu, istub maha ja tahab, et MEIE talle järjehoidja teeksime. Kuhu kaob kasvades meie loov vaim?
Raamatukoguhoidjad olid kooki küpsetanud ja kõik oli nii kodune ja armas. Direktriss tõi eelmise aasta veini ja ka selle aasta 10-päeva vanust veinihakatist. Viimane tundus kusjuures kangem kui päris vein. Minu mentor oli küll eelmisel päeval rääkinud, et vaevalt keegi tuleb, aga ta eksis.

Neljapäeval käisin Izumis, mis haldab Sloveenia raamatukogude ühendkataloogi ja kolmapäeval kiikasin Velenjes Pipi Festivali. Viimase juures olin ma vaimustunud asjaolust, et korraldusmeeskonna moodustasid enamasti teismelised.

Selline oli mu eelviimane nädal.

Taevas ja sead

Vahel saab mul Sloveeniast villand. Tõmban oma villased sokid jalga ja poen teki alla. Probleem ei ole niivõrd ilmas, mis külmemaks on läinud... vabandust, jahedamaks... Pigem tekitavad mul pidevat peavalu sloveenlased. Juba esimesel kuul panin ma tähele, et üks enimkasutatavaid sõnu on "plačilo" ("makse") või "plačati" ("maksma") oma erinevates pöördevormides. Iga kord, kui ma kuhugi reisin, siis küsitakse minult hindade kohta. Kas ma peaksin hakkama võrdlustabelit endaga kaasas kandma? Mulle ei meeldi inimesed, kes räägivad ainult rahast. Rahal pole väärtust, raha on paber. See on oluline, kuidas raha kulutatakse. Inimesed peaksid ka aru saama, et teadmine, kui palju maksab vorst Sloveenias või siis Eestis, ei anna neile midagi. Kas keegi läheb Euroopa teise otsa seda (veidi) odavamat vorsti ostma?

Kõige õudsem, justnimelt õudsem, on see, kui keegi vatrab kogu aeg sellest, kui palju midagi maksis. Tundub, et mõnele seisnebki asja ainus väärtus selle hinnas. Mis on makstud, see on läinud. Unustatud raha! Saage sellest üle! Elu läheb edasi.

Ma teadsin küll, et Mirica on hajameelne, aga see ületas kõik piirid. See oli nii ekstreermne, et ma ei suutnud naeru pidada.
Ühesõnaga: pühapäev. Olime kokku leppinud, et saame kell kolm Mariboris kokku, et teha ehteid ja siis minna Il Divo kontserdile. Kontserdi algusaeg oli kell kaheksa, nii et oleks pidanud olema piisavalt aega.
Mina muidugi valmistusin, sest see on tore, kui su sõber tuleb sulle külla. Varusin piisavalt küpsiseid ja jogurteid, puuvilja. Kell pool kolm saabus sõnum, et ta jääb veidi hiljaks. No olgu, mõtleisn ma, ootan siis kannatlikult ta ära.
Mis kell ta saabus? Kell pool seitse! Tule taevas appi! Mina arvasin oma lihtsameelsuses, et keegi on haigeks jäänud või midagi juhtus, aga ei, nad käisid ehituspoes hindadega tutvumas (hinnad on olulised!)
Otse loomulikult polnud mina kontserdi jaoks valmis, sest oletasin, et nad tulevad veidi varem. Taevale tänu, et ma nad punkrist välja pühkisin ja enda jaoks 20 minutit valmistusaega küsisin, sest Mirica olekski jäänud seisma ja lobisema. Kui ma alla auto juurde jõudsin, oli Sandi silmnähtavalt närvis. Ideaalis võtab sõit Ljubljanasse aega tunnike, aga kuna oli pühapäeva õhtu... Ojaaaa! Mul pole elu sees nii lõbus olnud. Sloveenlaste puuduseks on see, et neil ei ole irooniatunnetust. Kui me areenast kilomeetri kaugusel liiklusummikus istusime, siis oli Mirica pessimism autolaest kõrgemale juba jõudnud, nii et minu iroonia pidi otse loomulikult seda tasakaalustama. Ärge öelge, et ma olen õel! Ma tean seda isegi :). Kui ma jääksin Enrique kontserdile hiljaks, siis muretseksin ma selle pärast, et ma hiljaks jään, mitte raha pärast, mis ma piletite eest maksin. Vastasel juhul pole mõtet pileteid üldse osta: võtke raha rahakotist välja ja imetlege nii kaua kui jaksate.

Sellega see lõbus lugu veel ei lõppenud. Kas te teate, kui raske oli parkimiskohta leida? Paljud olid parkinud kahe tee vahelisele mururibale ja nii siis kontrolörid tegid seal lõikust. Samas: kuhugi mujale parkida polnud. Meiegi auto surus ennast kuhugi nurka. Tulime autost välja ja asusime kontserdipaika otsima. Lõpuks oli meid juba seitse. Seitse inimest, kes jooksid mööda erinevaid koridore, avasid ukse tühjusesse, et leida Il Divot. Nemad olid masenduses, minu iroonia hõljus juba taevastes kõrgustes. See oli lihtsalt naljakas. Tund aega peale kontserdi algust leidsime me õige koha. Jõudsime kontserdi vaheajaks kohale, seega jäi küll pool nägemata, aga poolt sai täiel rinnal nautida. Minu klaas oli pooltäis, mis sellest, et neil teistel see pooltühi oli.

Kontsert oli hea. Ma tundsin enriquelikust publikuga suhtlemisest puudust, aga sai muusika taktis tantsida siingi ning poiste vahetekstid olid meeleolukad. Kontserdil oli neid mõnusaid väikeseid lisadetaile. Nt oli üks fänn kirjutanud plakatile ingliskeelse unelaulu (tuli esitamisele) sloveeniakeelse tõlke ja nii sai laulja seda esitada ka kohalikus keeles.
Sloveenlased on kannatamatu publik. Viimase laulu ajal hakkasid paljud juba saalist välja voorima ja pooled polnud arvatavasti teadlikud, et tavaliselt tuleb esitamisel ka lisalugu. Lisaloo ajaks kolisin ülevalt tribüünilt lava ette. Poistel polnud viga midagi :).

Peale kontserti oleks pidanud olema afterparty. Bariton Carlos (hispaanlane) oli veel vaba ja vallaline, nii et ehk oleks temaga klaasi veini joonud.... aga ei, sõitsime Celjesse. Öösel magada ei saanud ja hommikul aeti juba kell kuus üles. Ljubljanas kohtusin ühe oma eriala professoriga, kes oli üks ülbe ja ennasttäis kaabakas (tühja sellest poliitilisest korrektsusest!). Oleks võinud Ljubljanasse minemata jätta, sest kõik, mida ma tahtsin näha (nt lastekirjanduse pood) valmistasid mulle pettumuse. Ilusat oli ka, aga sigatige olin ikkagi. Sigatige ja väsinud.

Aga Il Divo oli hea. See ei olnud väga hea, sest nt areena ei olnud sobilik, aga see oli hea. Mulle meeldib kuulata muusikat otseesituses.
 

Pohmeluspäev

Täna oli väga kummaline päev. Kohtusin peaasjalikult vaid meesterahvastega (v.a üks erand) ja kõigil neil oli suuremal või vähemal määral pohmelus kallal (siin erandeid ei ole). Mina olin lihtsalt unesegane.

Alustan parem algusest või kui mitte päris algusest, siis eilsest õhtust. Eile õhtul kell pool üksteist käisin ühes Maribori koolis lastele Grimmi muinajuttu rääkimas. Jah, ikka eesti keeles. Oli selline väga veider kogemus. Ei teagi, mida sellest arvata.
Täna läksin taas lõunasse. Kui ilmad külmaks lähevad, siis tuleb ikka soojematesse kohtadesse kolida. Öösel ei saanud ma alguses magada üritusejärgse mõttevoo tõttu ja hiljem nägin ma oma mentorit unes. See oli kole unenägu. Ma arvan, et me peaksime vähem aega koos veetma.

Hommikul pidin juba kell kuus ärkama, seega jäi uneaega küllalt napiks. Prevozi (jagatud transport) puhul olen ma õppinud seda, et tuleb rohkem küsida. Autojuhid on tavaliselt nõus tulema minu ühiselamu lähedale ja ma ei peagi linna teise otsa kõmpima. Hommikuse autojuhi nimi oli Damjan (nn minimaalse pohmakaga mees) ning ta oli väga sõbralik. Autos oli veel üks vabakutseline disainigraafik, kes oli (varasemas) nooruses häälega Marokosse reisinud. Kuigi küüti pakuti ametlikult Portoroži, viis autojuht mu Pirani kohale. Superluks! :)

Ma arvatavasti olen juba rääkinud, kui tore Piranis on. Külastasin raamatukoguhoidjat Markot, kes oli öö läbi pidutsenud (nn maksimaalse pohmakaga mees). Vaarus vaevaliselt ringi ja elulooma temast polnud. Küll seda edevust ja ülepaisutatud tahtejõulisust! Siiamaani arvasin ma, et Marko on Brasiiliast (ta on mu facebookis pikemat aega juba), aga ei, ta on sloveenlane... kes suudab juua nagu brasiillased. Pinnisin teda veidi ja jätsin siis sinnapaika vedelema. Piran ootas kannatamatult avastamist. Ronisin kellatorni, kiikasin siseõudesse, vaatasin kloostrisse, katsusin varbaga vett. Piran on kindlasti Sloveenia kõige ilusam rannikulinn. Istudes ranna ääres kivil ja lastes päikesel ennast paitada, kohtusin mees nr kolmega (peatselt kujunev pohmelus). Tema nimi läks mul ühest kõrvast supsti sisse ja ronis teisest ruttu välja. Oli üks ülevoolav horvaat... vabandust, õigem oleks piirduda sõnaga "horvaat", sest horvaadid pididki ülevoolavalt sõbralikud olema. Sõitis koos oma vanade koolikaaslastega kooli lõpetamise aastapäeva puhul mööda rannikut ringi. Kutsus mindki sõitma, aga ma ei läinud. Muidu saaksin teile esitada väga pika nimekirja peatselt pohmeluses meestest.
Kui välja jätta asjaolu, et tal oli raskusi silmade lahtihoidmisega, oli ta siiski huvitav persoon. Ma loodan, et tema kaaslased teda Pirani maha ei jätnud.

Piranist sõitsin bussiga Izolasse. Izolas sain ma lõpuks teha seda, mida ma pole veel teinud. Pange nüüd hästi tähele! Mina. Just-just, ikka mina, kes see teine ikka! Mina ujusin Vahemeres. Ausõna, ma ei saa aru, miks ma seda varem teinud ei ole. Vesi oli nii soolane, et lainetusest hoolimata kandis see hästi. Lained heljutasid ja loksutasid randa tagasi. Põhi oli küll kivine, aga liiga valivaks ei tasu minna. Päevitajadki olid pudenud kuhu-juhtus: jätkus neid parkidesse, betoonile, kaugetele pinkidele. Kui koht on, siis tuleb see hõivata.
Izolas ei olnud palju vaatamist, ehkki sealgi oli kitsaid käänulisi tänavaid (ma ju räägin teile, et see Piran, see Piran on ikka kõige ilusam).

Izolast sõitsin bussiga (taas) Koperisse. Täpsustuseks olgu öeldud, et Pirani, Portoroži, Izola ja Koperi (ja paari teise rannaasula) vahel on regulaarne bussiliiklus. Seal võttis mu peale algse lubatud autojuhi peigmees (taanduva pohmelusega mees).Tema nime unustasin ma ka momentaalselt ära. Ta on üks neist sloveenlastest, kes käib igapäevaselt Austrias tööl ja seetõttu oligi tal kabriolett ja tema pruudil BMW5. Ta tossas nagu korsten ja armastas elektroonilist muusikat. Kui need puudused välja arvata, oli ka tema täiesti talutav.

AGA ma olin rõõmus, kui ma punkrist leidsin istumas oma ühikakaaslase, kellel ei olnud pohmelust. Tal oli lihtsalt meelekibedus, et minul nädalavahetusel praktikat pole.

Želim...

Ja istudes ning viites aega, sest kohustused tulevad alati viimasena ja on tüütud, mõtlen ma sellest, kuidas...
...kuidas ma tahaksin oma koera Bossega jalutada,
kassi pead silitada,
metsas langevate lehtede sahinas astuda ja seeni korjata...
Õhtul kuuma kakaod juua ja Pillega sinistest särkidest ja kurbadest silmadest rääkida,
Anuga veini nautida ning eksprompt aknaid pesta,
Birgitiga krasivõje lampõ´st rääkida ja linnas kõndida,
Katuga vihmas telki kokku lappida, Käsmu rannas istuda või kooki küpsetada,
Entu maffiaga kontserdil rokkida,
oma jubevahvate kursakaaslastega ühiselt midagi kokku keerata (sest meil on savi sellega!),
Ingridiga kesköösel ilma põhjuseta naerda ja Elmo kassette kuulata,
emaga pühapäeva õhtul kriminaalseriaali vaadata või koos suurestoas (käändub: suurestuba, suurestoas, suurestuppa) sokke kududa,
isaga õnge järvevees leotada,
venda korrale kutsuda...
Võib-olla sinuga isegi pargis istuda...

Ja siis ma tunnengi, et suvi on läbi. Minu Sloveenia ring hakkab kokkupoole tõmbuma ja minu Eesti ring kutsub mind tagasi. Mitte nii pea, jah, aga Verca Tšehhist juba kirjutas, et kas ma jube ei tule ja kas ma tõesti ei jää tema juurde kolmeks nädalaks.

Mina olen veel siin. Mina veel hingan Sloveeniat. Minevik on möödas, tulevik on teadmata.

Võtan ennast lahti ja panen kokku

Tore on olnud.

Väga tore on olnud.

Nii tore on olnud, et raske on sellest kirjutada.

No olgu, võib-olla olen ma lihtsalt laisk. Pöidlaküüdiga reisija Peter, kes mõnda aega Mariboris resideerus, vastas mu küsimusele, miks ta oma reisidest raamatut ei kirjuta, et kui ta seda teeks, siis ei oleks tal enam aega reisimiseks. Minu kõige pikemad postitused pärinevad päevadest, mil ma olen istunud, lakke vaadanud ja pöidlaid keerutanud. Kui ma ei kirjuta, siis on kõik hästi. Siis ma elan. Mõtteid paberile, kas siis traditsioonilisele või elektroonilisele, pannes läheb nagunii pool algsest arusaamast uitama ja ülejäänud poolest loevad tuttavad hoopis midagi muud välja. Vahel paneb see mind mõtlema, et ma võin öelda ükskõik mida, sest tähenduse annab sellele igaüks ise. Mulle meeldis Per Pettersoni raamatust "Out stealing horses" ("Kuidas me hobusevargil käisime") lõik, kus ta kirjutas sellest, kuidas inimesed meie ümber loovad meist kujutluse, valavad meid oma mõtetes sellisesse vormi, mis neile endile meeldib... ja meie oleme n-ö "off the hook". Nii et mugavusest lasen ma inimestel arvata minust, mis neile meeldib ja pakin ise seljakoti ning lähen matkama. Las nad siis tegelevad kujutletava minuga.

Sellel nädalal sain ma kinnitust kahele lihtsale elutõele. Esiteks: maailm on palju sõbralikum paik, kui ma ette kujutasin. Teiseks: imelisi hetki ei saa planeerida, need tulevad siis, kui n-ö "planeeritud toredus" läbi kukub ja ma lihtsalt... Mis see sõna oligi? Elan?

Vikas Swarup külastas neljapäeval Maribori. Kui paljud on temast kuulnud? Kas ma näen kätemerd, kas ma näen kätemerd? Vikas Swarupi raamatust "Miljardimäng" vändati 2008. aastal film "Slumdog millionaire" ("Rentslimiljonär"). Ma oletasin, et kohale tulevad suured massid, sest, tõepoolest, raamat oli väga põnev ja mõeldud laiemale auditooriumile. Millegipärast oli kohal vaid käputäis sloveenlasi (üks eestlane ka muidugi), sest sündmust laiemalt ei reklaamitud ja nt kui Aleksandra sellest mulle kirjutas, siis ma arvasin, et ta ajab midagi sassi. Vikas Swarup ja Sloveenias?
Oli küll tema ja ta inglise keel oli nii sorav, jutt nii põnev ja mõtted nii inpireerivad, et hiljem ei tulnud öösel enam und. Mõtlesin sellele, kui ärahellitatud me oleme.

Neljapäevast laupäevani kestis rahvaraamatukogude ja bibliobusside ühendkonverents. Mina olin seal ainult reedel. Tegin Metkaga (my crazy woman :)) järjehoidjaid, piilusin bussidesse ja nautisin melu-elu. Sloveenias on kuuldavasti 12 bibliobussi, aga kohal oli neid vähem. Mina sain kokku kümme + üks buss Ungarist. Algselt oli ette nähtud ka kolm ettekannet inglise keeles, aga Itaalia härra oli ootamatult haigestunud ja Ungari külaline pidas oma ettekande oma emakeeles (st et mitte keegi saalist ei saanud aru, sest tõlk saabus hiljem). Seega oli üks ingliskeelne ettekanne Hollandi bibliobussi(de)st. Paarist loengust tegi minu praktika koordinaator Barbara lühikese kokkuvõtte.
Minu lemmikbuss oli Ajdovščinast pärit: uus ja roheline. Päike paistis silma...

 Bibliobussid on tavaliselt ehitatud veoauto alusele või siis kohandatud liinibussid... või väikekaubikud.

Eile läksin... ja läksin... ja läksin. Minemise juures on kõige olulisem tulemine. Kui minna, siis on hea tulla ja hiljem olla. Sõitsin hommikul jagatud transpordiga (tegus noorpaar, kelle kohta passib väljend "you should get a room") Velika Planina juurde. Mõtlesin, et lähen üles, aga valesti mõtlesin. Alguses läksin mööda vale rada. Siis mõtlesin, et tühja sellest rajast, ma lõikan otse üles. (Siin on naljakoht!) Otse üles minnes tuli püstloodis kaljusein vastu ja ma pidin otse alla tagasi minema. Tuli taas nentida, et ülesminek on palju kergem kui allatulek, sest gravitatsioon on väga tugev, eriti kui seljakott on seljas. Kui ma õigele rajale jõudsin, pidin siiski poolel teel alla vanduma. Millegipärast ei ole mul kahju. Kas teate miks? Siis tuli see imeline hetk, mis saabub alles siis, kui planeeritu ei õnnestu. Mulle meeldis Velika Planina poole rühkida küll, aga palju rohkem meeldis mulle Kamniku (asula ca 10 km kaugusel) poole kõndida. Mäed nägid alt, tasaselt maalt vaadatuna palju paremad välja: majesteetlikumad, rahustavamad. Olles matkanud küngastel (võib-olla tohib nende kohta juba mäed öelda?) 4 tundi, kõndisin ma 2 tundi mööda kurvilist maanteed. Keegi otsa ei sõitnud nagu te võite oletada (kes muidu seda sissekannet trükiks?) ja kui ma ära väsisin, siis hääletasin ennast Kamnikusse. Esimene auto peatus ja viis mu kohale. Mina rääkisin inglise keeles, tema sloveeni keeles. Üksteise mõistmine oli nullilähedane, aga autojuht oli sõbralik.
Get-a-room noorpaari sõbrad pidid mu Maribori õhtul ära tooma, aga kuna ma matkasin eraldi ja kuna aeg oli juba hiline, siis ma oletasin, et nad on juba Maribori poole liikuma hakanud. Minu sõnumile vastust ei tulnud.... paari tunni jooksul. Kui ma bussiga juba Kamnikust Ljubljana poole sõitsin, siis selgus, et nad olid kauemaks Velika Planinale jäänud. Nojah... eks siis elu otsustas teisiti. Põhimõtteliselt oleks saanud Kamnikust Celjesse (bussiga või hääletades) ja sealt otsemalt Maribori, aga mind tõmbas Ljubljana poole.
Ljubljanas oli ilus, ilusam kui eelmisel korral. Ljubljanas oli (jätkuvalt) vabastav. Ljubljanas räägivad kohalikud inglise keelt. Ljubljanas on ühes hoovisopis kunstipood, mille ees istub kurvasilmne retriiver. Kui mul oligi vahepeal mõni muremõte pähe tulnud, siis Ljubljanas hajus kõik, lahtus selles suurlinna õhustikus.

Siis ma tulingi tagasi... õnnelikuna. Puhanuna.

Utrujena

Septembri algus tähendab raamatukogu jaoks seda, et inimesed saabuvad puhkuselt ja riiulid täituvad taas raamatutega. Kuidas täituvad? Ahaa! Eks mina neid raamatuid hoogsalt tagasi panen. Saladuskatte all võin öelda, et eks vahel läheb mõni teos valede sõprade sekka, aga nojah... ongi huvitavam hiljem töötajal otsida. Raamatute jaotus on Sloveenias teisiti (palju rohkem UDK kasutamist) ja seega neid näpukaid ikka juhtub. Aeg-ajalt avastan üllatusega, et mul oli mõni alajaotus kahe silma vahele jäänud, aga päeva lõpuks on eksimusi juba vähem, st mõni raamat ei lähegi ula peale. Lastekirjanduse osas on järjestus palju vabam: seal muudavad mudilased enamasti paigutuse enda jaoks sobivamaks. Üks väike plikatirts kahmas minult raamatu juba enne, kui ma selle riiulisse tagasi jõudisn panna. Kes ütles, et lapsed raamatuid ei armasta?

Päeva lõpus olen väsinud ("utrujen", "utrujena" = "väsinud" sloveeni keeles) ja siis ei jõua märkmeid teha. Midagi kritseldan enda jaoks üles, aga seda lühikest sõnamäsu ei taha teistega jagada. Igal päeval võtan raamatu tööle kaasa (metsa tuleb ikka puid kaasa võtta), aga kordagi pole olnud mahti seda lugeda. Igavuse ja tegevusetuse üle kurta ei saa.

Pühapäeval sõitsin Matjažiga esimese sillani linnast väljas. See asus 8 kilomeetri kaugusel. Sõitsin Dravale võimalikult lähedal ja sain nautida kruusaseid külateid, aukus ja mudaseid heinamaateid, sisetallutud radu raudtee kõrval, mõnusaid metsateid ja tihti lihtsalt jalgratast käekõrval lükata või üle raudteerööbaste tõsta. Vat see oli alles sõit! Pahatihti ongi elus nii, et kiputakse kaugemale ja ei naudita seda, mis on siinsamas, nina ees. Jah, täpselt see. Võtke üles, pühkige tolmust puhtaks ja see ongi see kõige õigem varandus.

Arvake, mis on teine levinuim küsimus, mis minult küsitakse.

Millegipärast päritakse minult kogu aeg, kui vana ma olen. Vana, väga vana olen. Muldvana.
 

Mis toimub? Mis toimub?

Ausõna, mitte midagi ei toimu. Olles Sloveenias viibinud peaaegu kaks kuud, on kõik meeldivalt paika loksumas. Ma olen kaotamas oma eksootilisuse.

Jumal tänatud! :)

Esimene märk sellest ilmnes paar nädalat tagasi, mil Mirica ei öelnud mulle enam oma vanemate majja sisenedes, et kõnni rahulikult oma tennistega kööki, vaid ulatas sussid.

Raamatukogus ei vaadata mind nagu tulnukat Marsilt, kes tuleb kohvi ja küpsiseid täis toppida, vaid ma saan teistega võrdselt toimetada. Mulle meeldib Sloveenia kataloogsüsteem (COBIB2). See on imeline!
See tähendab ka seda, et mulle ei öelda juba kella 12 ajal, et sa võid koju minna, vaid minult küsitakse kella viie ajal õhtul, kas sa tõesti tahad juba koju minna. Riiuleid korrastades olen ma palju teada saanud tõlke- ja kodumaisest kirjandusest. Ma võin isegi oletada, millised raamatud on osa kohustuslikust kirjandusest, sest neist on rohkem eksemplare, kõik ära nätsutatud.
Ma olen leidnud ka teoseid (lasteosakonnas), mis on ka meil Eestis olemas. Nt "Oscar ja Roosamamma", mida ma sain isegi kaastöötajale soovitada. See on tõeliselt hea raamat!

Kultuuripealinna elu oli soikunud, aga nüüd tundub, et midagi... oi, midagi isegi toimub. Jalad võetakse seina pealt maha ja peomeeleolu on jälle tunda. Järgmisel nädalal on Sigur Ros´i ja Melodromi kontsert. Ei teagi, kas peaks minema või mitte.

Senini on kirgi kütnud (peale päikese) jalgpall. Kuna ma elan staadioni lähedal, siis olen ma mängudega kursis. Läbi avatud akna jõuab minuni toetajate võidurõõm ja kaotusvalu ning laulude järgi saan ma oletada, kes seekord võidutses. Teisipäeval kostus Zagrebi fännide hümn, mis tähendas, et Maribori meeskond kaotas neile teist korda. Võib öelda, et see oli väga oluline matš. Võib-olla isegi aasta mäng. Vabandust, ma olen jalgpallis täielik võhik, aga tuleb tunnistada, et enne mänge on meeleolu nii ülev, et isegi minul (st täielikult võhikul) tekib tahtmine mängule pääse osta.
Teisipäeval oli jõelaeval kirjandusõhtu ja seal esinenud Maribori kirjanik Tone Partljič tegi lühidalt, sest ta tahtis mängu alguseks kohal olla. Ta küsis interjueerijalt igale poole tunni tagant, kas on aeg juba staadioni poole jooksma hakata. Märulipolitsei võttis kohad sisse juba varahommikul, staadionini viiv tänav suleti päev varem, helikopter tiirutas linna kohal. Zagrebi fänne ei olnud näha, aga Maribori meeskonna toetajaid olid kõik kohad täis. Õnneks möödus mäng rahumeelselt ja hiljem vaarusid kõik kohvikutest koju.

Näete (loete) isegi, et mitte midagi ei toimu! Matjaž (jalgratas) ainult jonnib. Ei teagi, mis tal viga on, sest pealtnäha on kõik korras, aga sõitma hakates on tunda, et tagumine ratas ei taha liikuda. Mida ma talle teinud küll olen?

Kuidas ma veinikeldrisse elama tahtsin jääda

Nii... Nonii. Nagu näete naasin ma Ptuj´st elusa ja tervena, palavus küll nüpeldas, aga elasin üle. Kui ma peaksin lühidalt kirjeldama, mis mulle sealolekust meelde jäi, siis olid selleks triibuline võrkkiik Aleksandra vanemate suvilas, nõudlik Bela, jahe veinikelder, pohmeluses Ukraina onu, stiilses punases kleidis Maarja Kangro, luuletused veinipudelites, imekaunis raamatukogu, seljakotirändur Peter ja vaade kindlusemüürilt.
Aleksandra (minu mentor) oli tipp-topp võõrustaja: söötis-jootis, laenas jalgratast, tutvustas oma peigmeest (sobisid kokku nagu sukk ja saabas), näitas vanemaid, saatis praktikale, sundis lavale minema. Aleksandra on nii tegus, et mul on kahju, et raamatukogus talle nii vähe rakendust leitakse.

Kes viitsib pikemat teksti lugeda, siis palun väga: siin see on. Et siis kes, kellega ja kuidas.

Ptuj´sse läksin kolmapäeval 22.augustil. Kuulasin koos jutuvestjate (Kas te Grimlit mäletate?) ja rändur Peteriga (ärge muretsege, teda te ei pea mäletama) Hollandi kirjanikku ja jutuvestjat Toon Tellegeni.Mulle oli räägitud, et Toon annab loengu jutuvestmisest ja seetõttu olin ma väga üllatunud, kui Tooni hoopis intervjueeriti ja üdsegi mitte seoses jutuvestmise vaid hoopis luuleloominguga. Mis siis ikka: nõjatusin tagasi ja kuulasin huviga. Kui tihti ma ikka inglise keelt kuulen? Kohalolijatest olid enamus kirjandusinimesed (st poeedid) ja eestlased moodustasid (protsentuaalselt) väga suure osa publikust. Suisa 10%! Me kõik teame kui oluline on numbriliselt õigesti väljenduda!
Toon oli muheda olemisega vanakooli mees, kes illustreeris oma juttu lõbusate lookestega.

Järgnevalt... Vat nüüd läheb juba raskeks! Ei taha siinkohal tsiteerida oma isa: eks siis päike loojus ja tõusis, loojus ja tõusis... nii kolm korda.

Ei! Ei! Ei! Ei mingit loojumist, kui vein on joomata ja luule lugemata. Kella viie ajal kuulasin Maribori jutuvestjaid... (see poiss seal üleval on kuulus! Ta on isegi postkaardil!)

Sealt siirdusin edasi Aleksandra koju, kus mind tervitas korteri tõeline omanik. Bela! Aleksandra elab seal Bela armust. Nagu me kõik...

Korter oli stiilne ja kõik sõbralikud. St et lõpuks väsisin päris ära. Ma olen harjunud, et inimesed on õelad. Olgu, võib-olla mitte õelad, aga vähemalt iroonilised, humoorikad, segadust tekitavad. Korras ja klanitud korterid tekitavad minus ebamugavust. Ma ei oska külaline olla. Mulle meeldib rohkem olla mööduja, juhuslik sisseastuja ja peamiselt ammune sõber, kes saab oma nõud ka ise pestud ja kellega on tore vaikust nautida.
See ei tähenda, et mulle poleks seal meeldinud. Mulle väga meeldis seal ööbida. Mulle meeldis ka Aleksandra vanemate suvila linnast väljas mägedes (mõni mägi on siiski ka ilma kirikuta), kus tema isa oli teinud endale kõige alumisele korrusele isikliku baari kõige kvaliteetsema kraamiga. See mees oskab elu nautida!
Mina pikutasin triibulises võrkkiiges ja nautisin vaikust. Seal ma ütleingi, et Sloveenias võiks elada... Sloveenia hingab minuga sarnases rütmis.

Kolmapäeva õhtul oli esimene luulelugemine. Lava, teadustaja, viis luuletajat, tõlked ekraanil (tihti vaid sloveeni keeles ja tihti üldse puudu. Ma ei teagi, kas tehnikamehed lintšiti peale festivali ära või mitte). Enne ja peale lugemist oli natukene kohalikku muusikat. Veini degusteerimine toimus samal ajal. Poeesia võidutses veini üle, aga vein muutis inimesed (veel!) jutukamaks ja kuigi programm lõppes kell 11, ei mõelnud keegi veel lahkumisele. Pidu kestis edasi. Ja kuna Sloveenias on kõik tuttavad või tunnevad kedagi, kes tunneb kedagi, siis tuli kõigiga oma elust rääkida.

Mina: Sloveenias tunnevad kõik kõiki. Ja isegi kui veel ei tunne, siis tänaval võõralt nt teed küsides (väga levinud) on järgmisel korrasel see võõras juba oma, kellega saab pikemalt juttu puhuda.
Aleksandra: Päris alati nii ikka ei ole...

Peaaegu...peaaegu :). Festivalil oli ka üks Eesti poetess, kelle looming oli värskendavalt irooniline. Kas teate Maarja Kangrot? Rääkisin temaga juttu ja tutvusin ka ühe sloveenlannast tõlgiga, kes tõlkis viimase Lotte-multifilmi sloveeni keelde.
Festivalil sulandusid luuletajad publiku sekka. Eralugemistel, mis toimusid kohalike kodudes, võisid leida ennast istumas Rumeenia ja Mehhiko poeedi vahelt ning nendega mõtteid vahetamas hispaania keele oskuse üle Eesti riigis.

Nii see päike tõusis ja loojuski. Neljapäeval ja reedel olin hommikupoolikul imekaunis Ptuj raamatukogus praktikal. Vaadake siit nende ilukirjanduse saali ühte ruumi! Kas ei löö pahviks?
Toimekas Liljana rääkis mulle lugusid ja näitas lasteosakonda, Mira rääkis ajaloost...
Ja siis... siis tuli muidugi vein ja poeesia. Luuletusi võis leida isegi pudelist.

Mina tõmbasin endale kaks luuleloosi: esimesena sattus Tooni luuletus ja teine oli sloveenlanna Tina sulest ilmunud. Kahjuks (õnneks?) olid mõlemad sloveeni keeles. Ostsin ka ühe õblukese luulekogu ühelt sloveeni autorilt (Mateja Bizjak Petit - Aleksandra sõbranna Meta sõbra naine. Näete nüüd!) ja seal on luuletustel ingliskeelne tõlge.

Festivali raames toimus erinevaid sündmusi. Mina kuulasin õhtul poeesialugemist  ja käsin kahel eralugemisel. Poeesialugemistel jäi kõige enam kahe kõrva vahele Gale Burns´i luuletus "The Builder" (inglise huumor efektses ettekandes). Otse loomulikult ka Maarja Kangro (kõrv puhkas ja kõik teised maigutasid kõrval suud) ja Mehhiko poetess Valerie, kes laval seistes teatas, et ta alustab lugemisega alles siis, kui tehnikamehed suvatsevad tõlke taustale panna. Ukraina luuletaja väärib äramärkimist seoses lõbusa ettekandega, mis kuulduste kohaselt tuli sellest, et ta oli enne veini joomisega hoogu sattunud. Kuigi jalgadel veidi taarus (vabandust, ma jälgisin seda teaduslikust huvist), sai luule loetud.

Eralugemistel meeldis kõigile jahe kelder Mitra hotellis. Peremees pakkus veini ja kuna väljas oli tapvalt palav, siis ei olnud mitte kellelgi lahkumisega kiiret. Kas peaks kiirustama põrgusse naasmisega?

Ma näen, et teil vajuvad silmad juba kinni. Ei, rohkem ma ei kirjuta! Las täpsemad detailid jäävad hilisemaks ajaks. Linna ennast ei olnud eriti aega uudistada. Veidi siit ja veidi sealt... jalgratta hoo pealt.

Eile naasin koju. Tunnen.. jah, tunnen siingi sügist.


P.S Viinamarjad Piramida juures maitsevad nagu karusmarjad.

Poeesiale!

Lähen paariks päevaks Ptuj´sse sealseid raamatuid korrastama ja luulet veiniga nautima. Naasen laupäeva õhtul. Rüperaal jääb mind nukrutsema ja siia kirjutan uuesti alles tagasi tulles.

Nautigem viimaseid suvepäevi! (Alles eile õhtul jõudis mulle pärale, et suvi saabki varsti otsa..)

Velenje järved

Olles kolmapäeval pikalt puhanud, otsutasin taas oma koti pakkida ja maale Miricale külla sõita. Hommikul sõitsin ühe kiitsaka noormehega koos Celjesse. Ta oli õppinud Zürichis ja nüüd disainis ehteid ja moekaid kotte.
Celjes olin vaid paar tunnikest :kaesin sinna ja tänna, hiilisin kirikusse jahedasse ja peesitasin pargis. Enamus kultuuriasutusi on suletud. Üldiselt on väga raske suvel kultuurne olla. Sellises palavuses unistad ainult jäätisest ja jahedast mere- või järveveest. Kultuursus käigu kuradile! Kas te nt kujutate ette, kui kõrgel ja kaugel kindlused tavaliselt on? Ootan ära sügisese jaheduse.

Celjes on peale kindluse (põhiline vaatamisväärsus!), paar muuseumit ja galeriid. Pildile jäi kuulus fotograaf Josip Pelikan.

Kella kahe ajal korjas Mirica mind Celje rongijaama juurest üles ning sõitsime koos Velenjesse. Ta töötab sealses Takkos. Talle ei meeldi seal, aga mis rasketel aegadel ikka teha.
Peale kohustuslikku tutvumist tema töökaaslastega läksin järve otsima. Teel oli mul üks neist sisukaid vestlusi ühe turvamehega (astusin kogemata ühte eravaldusesse sisse), aga keelebaräärist hoolimata andis ta mulle juhiseid, kust seda järve leida.

Velenje on suuruselt viies linn Sloveenias (allikas: Wikipedia :)) ja järvi on seal kolm. Kui ma ma kaarti õigesti lugesin, siis mina käisin kahe järve ääres: Čkalski ja Velenje.
Ootused olid suured, aga elu otsustas teisiti. Taevas muutus sünkjaks, tuul tõusis ja vihm hiilis ligi. Nautisin paviljonis istudes imekaunist vihmast vaadet Velenje järvele.

Loodus muudab mind rahulikuks ja mõtlikuks.Uputad oma halvad mõtted järvepõhja või lased vihmal need minema uhtuda.

Ujumas käisin alles järgmisel päeval. Ma olin ainus veenautleja Čkalski järves, aga tundus, et see ei olegi ujumise järv, et ujumas käiakse hoopis Velenje järves. Mina nii valiv polnud ja mulle sobib iga veesilm.

Eestis võisin ma olla ujumata, aga Sloveenias on tapvalt palav ja januned vee järgi. Sloveenias tuleb... tuleb vette ronida! Ärge jääge ootama, kasutage iga võimalust!
Vesi oli soe ja kandis hästi. Põhi oli juurikane ja kivine, aga ujudes ei panda tihti jalgu maha :).

Laupäeval naasin Maribori. Selle vahele jäid õhtused pitsasöömised Mirica kodus, nende pisipojaga koos jooksmised (küll lippab kiiresti!), Tone Pavčeki  lasteluuletuste lugemised, sõnatud vestlused Mirica emaga... Toidud on Sloveenias jätkuvalt veidrad - tegid soolase pannkoogi, lõikasid selle peeneteks viilakateks (nagu nuudlid) ja sõid seda supileeme sees - aga inimesed on väga jutukad.
Uudistes küll kogu aeg räägitakse, kuidas riik aina sügavamale vajub, aga ma loodan, et ta rabeleb välja. Sloveenia, sa pead hakkama saama!

Katoliiklik püha

Täna on Maarja taevasseminemise päev ja kõik puhkavad. Küsisin eile oma mentorilt, kuidas seda päeva tähistatakse ja tema kehitas vaid õlgu. Kombekad katoliiklased käivad kirikus ja loevad oma palveid, kombetud noored naudivad vaba päeva. Kuigi katoliiklus on aja jooksul oma kombitsaid koomale tõmmanud, ei tähenda see, et kõik need usupühad (punased päevad) tuleks ära kaotada. Oh ei! Sloveenia ei ole ka Hispaania: siin ei järgne püha pühale ja puente´t ei peeta.

"Puente" (tõlkes "sild") tähendab, et kui kahe püha või püha ja nädalavahetuse vahel on üks tööpäev, siis see liidetakse sujuvalt vabade päevade hulka. Pole mingit põhjust üheks päevaks tööle tulla, et järgmisel päeval jälle pidutseda. Kui ma õigesti mäletan, siis uus valitsus kaotas puente ära ja neljapäevased/teisipäevased pühad liikusid reedele/esmaspäevale. Majanduskriis mõjub mañana-kultuurile hävitavalt.

Eile oli mu selle nädala teine ja viimane praktikapäev. Kuigi sloveenlastel pole puente´t, siis praktikant ehitab pikka ja ilusa silla :). Praktika toimus Dupleki raamatukogus, mis asub minu kodust ca 13 km kaugusel. Mentor andis juhised kohalejõudmiseks (ta on karm naine!) ja saingi jalgrattaga mööda maanteed vurada. Rattateid oli vähe, aga õnneks keegi teel otsa ei sõitnud (mõni küll möödus ohtlikult lähedalt). Raamatukogus sain uusi teavikuid sisestada, laenutada ja tagastada, reserveeringuid otsida... See oli tõeliselt mõnus päev! Mentor muidugi kogu aeg seletas, et tema kaastöötaja pole tumm ega ebaviisakas, ta on lihtsalt eestlane (mis teeb sama välja :)). Sõime ploome ja aprikoose (mentori ämma aiast korjatud. Otse loomulikult!) ning rääkisime raamatukogude tumedast tulevikust.

Täna hommikul tegin endale lõpuks polentat ja kuigi Itaalia toidud on (maailma)kuulsad (ekslikult arvasin, et tegu on mingi kohaliku ollusega), siis polenta jättis küll soovida.

Kas nüüd peaksin kirikusse minema?

Mesitaru

Käisin täna Lovrenc na Pohorju raamatukoguüritusel abiks, Peamiselt seisnes see abi söömises (kas sa rohkem ei tahagi?), tänulik olemises, savist kujukeste voolimises (tegin endale Jurčeki) ja sloveenia keele kõla kuulamisel (kohvikus lugesin hiljem sel ajal hoopis krimka lõpuni).

Sündmus toimus väikeses mesinikeühingus: unine Igor rääkis muinasjutte, lapsed meisterdasid, Ana oli leiba küpsetanud, tädid askeldasid ringi, kass näris sõrmi... Kuna Sloveenias on mesitarud veidikene teistsugused, siis jäädvustasin ühe pildile ja kuna pilt tundus tühi, siis ronisin ise ka kassiga pildile.

Taru on tõesti see värviline "mitmeperepostkast". Kollases kotis on purk kohalikku mett (kastani- ja pärnaõite mesi). Seda te lähemalt ei näe, sest minu isa ei luba võõrast mett koju tassida. Ma võin seda lusikaga läbi internetiavaruste teile ulatada.

Mind jätkuvalt hämmastab asjaolu, et kõik tunnevad kõiki ja inimesed kolivad elu jooksul väga vähe. Nad on tõesti juurdunud: kus sünnivad, sealt leiavad ka elukaaslase, panevad oma lapsed kooli ja... nii see suguselts kasvab.

Hiljem noppisin Ana vanemate maja aias endale pirne (kas sa rohkem ei tahagi?) ja proovisin pirnist tehtud schnapssi. Loge..loge..logelemine.

Logelemislaupäev

Saabusin täna öösel kell kaks Maribori ja veedan tänase päeva peamiselt voodis pikutades, unne suikudes ja norinal magades. Vahel toon kuuldavale paar segast lauset, käin köögis külmkapi kallal ja loen Rootsi kriminaalromaani (Johan Theorin "The Querry").

Ma arvan... vabandust, ma loodan, et pühapäev kujuneb sama meeleolukaks. Ljubljanas oli tore, aga hostelis ööbimise puuduseks on see, et sealsed asukad lähevad väga erinevatel aegadel magama ja hakkavad väga erinevatel aegadel hommikul suure kolistamisega oma asju pakkima. Vaikuseaeg on kella kahest kuueni hommikul.

Laadisin oma puuduvad pildid arvutis, nii et saan kõik puust ja punaselt (loe: fotodega ja värviliselt) ette teha.

Meenutuseks kunagisest ujumisest pildike Podpeško veesilmast:

Seda teed mööda minnes saab järve äärest Ljubljanasse tagasi... väga suure ringiga :).

Ma ei tea, kas ma olen seda juba maininud, kui jah, siis kordamine on tarkuse ema, aga Sloveenias ei kasvatata teravilja, siin kasvatatakse maisi. Maisijahust (mannast?) tehtud pudru nimi on polenta ja maisitõlvikuid röstitakse ning müüakse tänavatel.

 Reede hommikul otsustasin hilja tõusta, aga keegi tundmatu helistas mulle kell seitse hommikul ja rikkus mu une ära. Võtsin oma kompsud ja jätsin hüvasti Prešereni väljaku... ja Kolmiksillaga (pildil 1/3 sellest).

Tähelepanelik vaataja ehk märkas, et need pildid pole tehtud hommikul vaid hoopis õhtul (neljapäeval), aga jutu sujuvuse nimel moonutan ja silun ma tõde enda huvides. 

Oma päeva alustasin tervisliku jalutuskäiguga Ljubljana Ülikooli sotsiaalteaduskonna hooneni (ca 3 km ja täpselt neli rasket kotti). Portoroži jõudsin jagatud transpordiga kella kahe paiku. Kuna Izola lähedal asuvast hostelist oli mulle hommikul saabunud kiri, et viimane buss sinna paika läheb kell kaks päeval, siis ma loobusin üleöö jäämisest.

Vahemeri on ka Sloveenia rannikul lummavalt sinine, aga ranna asemel on betoonääred. Ma ei ole selles päris kindel (st ärge kellelegi öelge, et ma midagi sellist ütlesin), aga tõenäoliselt tuleb see sellest, et sadamad olid mõeldud kaubalaevadele. Turism on kanda kinnitanud hiljem.
Portorož oli igav: päikseküpsed turistid lebasid kuivkollasel murul nagu kaldale uhutud vaalad. Mulle meeldis jalgrada kalda ääres... mis viis linnast välja...khm..khm..

Kui Piran paistma hakkas (asub peaaegu Portoroži kõrval), läks juba huvitavamaks. Hmm... torn? :)

 Pirani poolsaarel asuv samanimeline linnake oli suuruselt pisike, aga hingelt ja ajaloolt suur. Püha Jüri kiriku poolsaare tipu poolne külg (seal, kus kunagi oli surnuaed) pakkus rändurile kauaotsitud varju ja imelist vaadet merele.

Linnatänavad olid kitsad ja käänulised. Täpselt sellised nagu mulle meeldivad! Kui pesu kuivama riputad ja enda nööril enam ruumi pole, siis peab ennast vaid välja sirutama, et kasutada vastasmaja aknal olevat nööri :). Ajahambast näritud trepid viisid üles kirku juurde või varjatud sisehoovidesse.See oli tõeline tänavate (ja võlvkäikude) labürint!

 

Minu pilk jäi pidama paatidel. Miks mitte merele minna?

Kui ma olin mööda rannikut kõmpinud, oma elu ühe halvima pitsa ära söönud (aga teenindaja oli positiivne ja naerusuine), tänavatel ekselnud, varjus merega tõtt vaadanud, suveniirimüüja siesta ära rikkunud, siis tundsin, et mul on liiga palju kompse ja tuleb minna, et kunagi taas tulla siia itaalia-sloveeni merelinna. Teine kord jälle! Ciao!

Sõitsin bussiga Koperisse (bussis oli mul jälle üks neist sisukatest kõnelustest) ning sealt rongiga Maribori. Rongisõit kestis viis tundi ja see on arvatavasti pikim ümberistumisteta rongiliin Sloveenias (lõunast põhja).
Enne ööpimeduse saabumist sai imetleda mööduvat maastikku (mäed ja metsatulekahi) ja kottpimedas tervitada noort ja kuldset kuud.
Teate, ma olen alati tahtnud pista pea rongiaknast välja ja lehvitada mahajääjatele. Vat selline imeline rong see oligi!

Planeerida, planeerida, planeerida, jah!

Kas tahate näha, kuidas see õige üle-jala-planeerimine käib?

Astuge aga julgemalt lähemale! Teil on harukordne võimalus näha, kuidas hullumeelse mõistus töötab.
Minu viimane praktikapäev oli väga tore. Ainus probleem on selles, et mulle anti nii palju infomaterjali, et see teeb mere äärde mineku raskemaks. Füüsiliselt raskemaks. Praegu on õige hetk teha häält ja hüüda, et "mina tahan seda paksu raamatut" ja "palun mulle üks raamatukogu kott ja mõni märk". Võtke julgelt!

Istun hostelis oma narivoodis. Ülemisel koikul nagu tavaliselt. Arvutiga nagu tavaliselt. Asjad kipuvad põrandale kukkuma. Olgu, see hakkab ka juba tavaliseks muutuma. Päeval otsisin oma veepudelit taga. Õhtu leidsin selle naabri voodi alt. Las ta siis veereb seal ringi. Hetk tagasi kukkus mobiiltelefon kolksatusega põrandale. Sellele ronisin küll järele. Seda läheb veel vaja. Sellega saab transporti korraldada ja hiljem kuhugi helistada.

Minu mereäärde minek näeb praegu selline välja.
Homme jagatud transpordiga Portoroži. Enne pean linna teise otsa kõndima, aga säästmise nimel tuleb ohvreid tuua (kõige enne pean oma infomaterjalid kuhugi pressima. Valleraa!)
Kohale jõudes otsin vett. Portorožis ei pidanud midagi arhitektuuriliselt ja ajalooliselt huvitavat olema, aga seal on vähemalt rannad. Ma loodan ainult, et need tasulised pole.
Portorožist kõnnin ma Pirani, mis on oluline linn.

Nii... edasi läheb asi keeruliseks. Ma vaatasin endale majutuse kuskil väga müstilises kohas. Ma tean, et sinna saab Izolast, aga Izolasse ma enne laupäeva minna ei taha. Minu Ljubljana mentor Aleš mainis mulle jalgratta laenamist (olgu, tegelikult mainis ta, et jalgratas tuleks salaja laenata..khm..khm), aga võib-olla asjad kuidagi sujuvad.

Izolast saaksin minna laupäeva õhtul Koperisse ja siis tuleks midagi Maribori jaoks kombineerida.

Te muidugi mõistate, et ma räägin seda kõike teile juhuks, kui ma kaduma lähen... No vot, tule veel Ljubljanasse!

P.S Käisin kõige muu kõrvalt ka Tivoli pargis kõndimas.

Sulps!

Võin lõpuks teatada, et sel suvel olen isegi mina ujunud. Podpeško järv oli tilluke ja mudane, aga ujuda sai seal küll. Ujusin kohe mitu korda, takkajärgi või nii.
Järv asub Ljubljanast väljas ühes väikeses külas. Sinna viib linnaliini buss number 19B ja maha tuleb minna alles lõpp-peatuses.
Järv asub loodukaunis kohas, sest ümberringi on põllud ja heinamaad ning taamal kõrguvad... ikka-ikka, ikka mäed, mis muud seal olla saab! Kõndisin mööda põlluteed ja kohtasin ühte vahvat mammit koeraga.

Tegin järvest ka klõpsu, aga kuna fotoaparaadi aku on hinge vaakumas ja laadija jäi Maribori, siis hoian seda vähest aku energiavaru mõne klõpsu jaoks homme või ülehomme. Saati kui ma lähen võib-olla reedel Sloveenia rannikut vaatama... eks tuleb siis silmadega ülesvõtteid teha.

Mitu magamata ööd

Mul ei ole Ljubljana põrgukuumuses õnnestunud oma unetuid öid järgi magada. Enamgi veel: unisus on võtnud suuremad mõõtmed. Ühel päeval ma lihtsalt jään raamatukogus kogu seda tarka juttu kuulates magama. Ma ei viitsi isegi enam märkmeid teha. Ma magaksin parema meelega, aga kuumus kleepub ihu vastu ja lömastab mu keha.Õeh....

Kõige selle raamatukogutuuri kõrval olen kõndinud mööda kaldapealset ja teinud paar klõpsu (märkus: jäätist olen ma samavõrd palju söönud kui pilte teinud). Esmaspäeval läksin üles kindlusesse (asub mäe otsas nagu kord ja kohus), kus õhtuti näidatakse erinevaid filme. Kas te Tartuffi teate? Festival "Film pod zvezdani" (film tähtede all) on midagi sarnast: ainult tasuline, pikema kestvusega ja ühe filmiga päevas/õhtus. Esmaspäeva õhtul näidati "Elupuud": ilus kunstiline film, ainult minu staadiumis unimütside maitse jaoks liiga pikk.

Kõige rohkem meeldib mulle Ljubljanica kaldapealne: väikesed hubased kohvikud, isikupärased nurgapoed (lõõtsutavate koerte ja mänguhimuliste kassipoegadega), aiasaaduste turg. Veel muidugi kitsad tänavad, jutukad tuvid, jalgratturid, Kolmiksild; Prešeni väljak, kus õhtuti esinevad moosekandid ja see tänav rahvusraamatukogu juures, kus valgetele puupinkidele on kirjutatud Sloveenia kuulsate inimeste nimed ja sünniaastad ning iga pingi kõrval on käru muruga...
Kirikud mind enam ei huvita, aga ehk õnnestub mul põigata Tivoli parki (kuuldavasti müüakse seal linna parimat jäätist) ja homme sõita järve äärde. Hosteli administraator on tõeline ingel: lubas minu jaoks bussiajad järele vaadata. Loodan ainult, et selleks ajaks veel kogu vesi pole ära aurustunud... Sellises palavuses... No teate! Enamus inimesi tuleb tänavatele kesköösel ja isegi siis on veel palav.

Mis ma siin ikka kirjutan, lisan veidikene ka silmailu.

Selle silla nime arvasin ma paugupealt ära. Eks see Draakonite sild (Zmajski most) ole! Üks tiivuline on armsam kui teine. Kluti-pluti!

Iga kord, kui ma kõnnin üle Kongressi väljaku, poeb sügis hinge. Huvitav küll miks? :)

Tavaliselt teen ma pilti jõest...Jah, kindluse torn on ka pildile trüginud.

99 juhul sajast säilitan lustakad kaadrid oma mälus, aga vahel harva teen ka mõne kohmaka ülesvõtte. Maakad linnas, juhhei!

Tänan tähelepanu eest! Loodetavasti paranen pealtselt unisusest ja kuumarabandusest...

Nii kuum on tunne...

... ja juuksed võtavad juba tuld.

Nädalavahetus oli imeliselt väsitav. Laupäeval külastasin taaskord linnatorni, et heita sealt pilk linnale. Hiljem käisime kindluses, kus tehti superlahe tuur. Kui tavaliselt on mul tunne, et giididel on kiire ja nad loevad minuteid ringkäigu lõpuni, siis see noormees jagas meiega oma põhjalikke teadmisi (Mariborist üldse) ja tal oli kahju, et ta kõigest rääkida ei jõudnud. Kindluse külastamine ja ringkäik giidiga on kusjuures tasuta.
Keskpäeva leitsaku ajal istusime kohvikus ja sõime jäätist ning hiljem kõndisime linnapargis (Mestni park) ning ütlesime möödujatele "Dober dan!". Minu ootamatu uue tuttavaga oli üsna meeldiv aega veeta.

Laupäeva õhtul sõitsin rongiga (taaskord) Celjesse, sest Sandi kodukohas toimus järgmisel päeval katoliiklik mass ja selleks puhuks pandi liiklus seisma (st pühapäeva hommikul tulles oleksingi ma jäänud rongijaama konutama).
Miricaga on iga kord aina toredam aega veeta. Kusjuures ta andis mulle pidulikult üle sünnipäevakingituse. See oli küll liiast, sest temaga veedetud aeg on olnud juba piisav kingitus (enamgi veel).
Pühapäevane mass oli midagi uudset, aga samas minusuguse pagana jaoks lahja ja igavapoolne. Sandi rääkis hiljem, et varem, headel aegadel, oli kutsutud muusikuid esinema ja pidu ning pillerkaar kestis hiliste õhtutundideni. Nüüd oli alles veel mass ja väikene laat.
Nii palju kui ma aru sain, siis sel päeval käiakse ka sugulaste haual ja Sandi ema teeb sel päeval sugulastele lõunasöögi. See oli esimene kord, kui ma kuulsin lõunasöögipalvet. Mina olin juba lusikatäie jõudnud võtta, aga mitteusklikuna olin ma hinges tänulik Sandi emale, kes selle toidu valmis vaaritas. Teisi ma ei täna.
Sandi ema töötab koolisööklas kokana ja võib-olla sellepärast on ta harjunud palju ja paljudele süüa tegema. Minul puudus aastatepikkune praktika (meil on kodus kolme käigu asemel üks) ja seetõttu olin ma magustoidu järel üsna omadega läbi.

Pühapäeval jõudsin (taaskord) hilja õhtul tagasi Maribori ja pidin (taaskord) oma nädalaaruande valmis kirjutama. Unisena jätsin ma pooled asjad kaasa pakkimata ja kindlasti jäi ühiselamus ka veel midagi tegemata.
Järgmisel hommikul (täna) ärkasin juba kell kuus hommikul, sest kell pool seitse sain ühe tüdruku autoga Ljubljanasse (jagatud transport: soodne ja moodne :)).
Köögis samavõrd unise punkrikaaslasega kohtudes oli mul üks neist sisukatest mõttevahetustest.

Mina: Ma ei taha Ljubljanasse minna! Las saadavad kellegi teise! Oh, kuidas tahaks magada!
Tema: Hmm... Mis sellest ikka ei oleks, kui ma täna praktikale ei läheks? Pealegi... see on ju esmaspäevast reedeni. Üks päev siia-sinna... Nad ei paneks seda tähelegi.

Ma loodan, et tema minemisotsus oli sama õige kui minu oma. Ljubljanas on põnev. See on hoopis teistmoodi linn kui Maribor ja selle salajased sopid ootavad läbiuurimist.


Ja raamatukogu oli neil väga ilus ja ruumikas! (ma ei ütle seda (ainult) sellepärast, et nad mulle koti andsid)

Asjal on jumet

Ma ei teadnudki varem, et üksiku naisterahva elu võib nii kummaliseks muuta. Ma arvasin, et üksikud naisterahvad istuvad kodus nurgas ja nutavad oma printsi taga.

Tühjagi!
Õhtuti tuleb, kindlasti tuleb, istuda väikeses sisehoovis ja kuulata imelise kitarristi (Karl Ritter) improviseerimist (kitarri saab mängida mitmel erineval moel). Hiljem kuuvalguses kõndimiseks tuleb valida selline noormees, kes teab, et sinu ja tema vahel ei pea olema 100 meetrit tühjust ja et mu käed vajavad soojendamist.

No vot, väga lahedate inimestega võib vahel kohtuda. Aga seda, millal ühest plaanikindlast inimesest sai preili Hajameelsus, ma küll ei mäleta.

Vigade parandus

Olen teile vahepeal valetanud. Tegin seda täiesti tahtmatult.

1. Mariboris ikkagi niidetakse muru. Tegi kurvaks küll, sest nii ilusale ristikuväljale oleks võinud juba lehmad sööma lasta (need beežid jõujuurikad Pohorjest, kellel seal küngastel midagi eriti närida pole). Ühel päeval läksin parki ja sain aru, et midagi on valesti. Heinast oli saanud muru.

2. Minu köögikaaslane siiski vatrab nagu turunaine. Ta alustab kell kümme õhtul ja ketrab kella üheni öösel. Ma arvan, et tal on teistsugune sisemine kell kui minul.

Lisan veel kaks olulist infokildu.

1. Maribori ei tasu oma pensionipõlve veetma tulla. Miks? Ühel päeval peate te ikka poodi minema ja teel reguleeritud ülekäigurada kasutama. Kui mina jõuan alles poolele teele kui juba tuli punaseks läheb (ma kõnnin isegi keskmisest kiiremini), siis kui kaugele vana mina jõuaks?

2. Kas te teadsite, et Sloveenia riik on kanakujuline? Atlastes on Sloveenia alati olnud nii väikselt, et pigem on tegu laialivalgunud tindiga kui mingi kujuga, aga kui suuremalt vaadata... vat, siis on aru saada küll :)

Andestust...andestust

Miks on hea jagada korterit noormehega?

Peale selle, et ta ei vatra päevad (ja ööd) otsa ning tal kulub hommikul vannitoas suhteliselt vähe aega, on neid plusse veelgi.


Deeejan..Deejan! hüüdsin ma.
Dejan pistis pea oma toast välja ja leidis mu köögis toolil seismas ja laelambiga tõtt vaatamas.
Dejan, see ei tööta. Kas sa oskad sellega midagi peale hakata? osutasin ma näpuga lambile.
Ja Dejan tõi valguse tagasi maailma... või vähemalt kööki. Naksudega laelambiga saan hakkama, aga see kruvidega nõudis juba professionaalsemat kätt.
Dejan võttis vana pirni välja ja viskas prügikasti.
Kas siin lähedal on mõni pood veel lahti?küsis ta.
Raputasin pead. Mariboris pannakse poed kell seitse kinni (mõne (kaugelasuva) erandiga).

Dejan võttis siis oma toas ühel lambil pirni ära ja pani kööki (ta käis eile Batmani uut filmi vaatamas. Kohe näha, et mõjus). Loodetavasti tema toa eelmine elanik luges vähe.

Aga nüüd ma võin selle roosa käterätti suhtes silma kinni pigistada. Huvitav ainult, millal tema pruut läbi astub? (no olge nüüd! Tal oli kaks südametega tassi!!!!)

-----------------
Pidasin täna oma pikima vestluse sloveeni keeles. Oleks võinud pidamata jätta, sest tundub, et ma tõmban ligi väga veidraid inimesi. Mõni neist veidratest inimestest küsib nt mu kodust aadressi. Üks isa mul juba on olemas, rohkem pole vaja.
Kui öelda, et ma olen siin üksi, siis ei tähenda see, et ma olen kogu aeg üksi ja see, kui keegi on vallaline, ei tähenda veel, et ta on vaba.

Järgmisel korral vastan eesti keeles.

Uustulnuk

Uskumatu, aga tõsi! Minu kõrvalkambrisse (loe:punkrisse) kolis uus asunik sisse. Tulin raamatukogust koju (hoogsa sammuga, sest tore päev oli), keerasin ukse lukust lahti (jätsin taaskord võtmed ette, sest vanainimese pea on selline) ja leidsin laua pealt kirja. Kirja all oli nimi "Dejan". Riiulile oli tekkinud lisapott. Nagis oli pruun meestetagi. Kraanikausi ääres rätikul oli kaks südametega tassi. Kapiservas olid hommikuhelbed (vähendatud kalorsusega variant), biorosinad ja pakk karamellkomme.

Istusin ja mõtlesin. On mu uus korterikaaslane siis mees või naine. Avasin vannitoaukse ja leidsin väga erksavärvilise käterätiku.
NAINE! mõtlesin ma ja tegin talle kappides ruumi. Peigmehega, arvasin ma vaadates seda meestetagi.
Sloveenlane! järeldasin ma, sest kapis oli purk omatehtud mahla ja moosi. No kes neid väljamaalt ikka kaasa tassib? 
Pagan, olin hakanud juba oma üksiolemisega ära harjuma.

Käisin vahepeal jalutamas ja tagasi tulles oli uustulnuk saabunud. Ootasin kapriisset sloveenlannat, kes hakkab draamat tegema, vatrab päevad otsa oma peigmehest ja suitseb nagu korsten (kusjuures ma olen sellise inimesega koos elanud. Hispaanias). Kelle ma eest leidsin?

Hah!

Serblase, kes tuli Maribori haiglasse praktikale. MEHE! Säh, sulle, Sherlock Holmes, mõtlesid, et mängid detektiivi! :)

Nojah, mulle meeldibki meestega koos elada. Palju rahulikum ja saan oma asjadega laiutada (seda on näidanud praktika).

Tema oli näinud korterisse tulles minu roosasid ketse ja rutanud administraatori juurde küsima, kas siin on mingi eksitus... et talle tundub, et kõrvaltoas elab, vabandage väga, seal elab tüdruk! Administraator oli öelnud, et jah, elab küll, mis siis sellest.

Ma tunnen ennast palju paremini. Võib-olla olen ma elus liiga palju edevaid ja võimukaid naisi näinud, et ma meeste üle heameelt tunnen.

Kriips-kriips

Märgin ära, et olen tänase seisuga juba kuu aega välismaal elanud. See olgu niisama suusoojaks öeldud.

Kas hakkan kohanema? 
 Jah, aegamisi. Keel on jätkuvalt keeruline (see ei ole vene keele moodi, ehkki kõik mulle seda kinnitavad. Võib-olla ainult hästi-hästi natukene). Õunte asemel söön virsikuid ja nektariine, aga hommikul mugin salaja kaerahelbeputru. Linnatänavad on tuttavad ja tuttavaid võib kohata tänaval (raamatukogus töötab palju inimesi). Kuumus tümitab, aga panen vastu.
Kas ma Eestist ka unistan?
Kui ma olen kusagil olnud, siis ma võtan selle koha oma mälupiltides kaasa. Piisab ainult meenutada... ja ma ei olegi enam Sloveenias, vaid istun kodukandi metsas ja söön mustikaid.
Kas ma tunnen teist puudust?
Mis küsimus see selline on! Teiega ja teiste teiega on lihtsalt selline lugu, et elu on teid mööda ilma laiali pillutanud ja ükskõik, kus ma olen, alati on keegi oluline puudu. Kannan teidki oma mõtetes kaasas. Küll tuleb see taaskohtumisaeg.

Palju huvitavaid mõtteid.

Ronimisreede

Täna ärkasin vara... Pool kuus on vara? Hil... Ei-ei, pool kuus on tõepoolest vara. Sõin oma hommikupudru ära, lükkasin seljakotti nipet-näpet ja hakkasin Pohorje poole astuma. Tagasi jõudsin sealt kell kolm päeval, nii et pikka juttu ei tee. Tahan hoopis oma väsinud jalad seinale toetada ja veel ühe klaasi külma mahla ära juua.

Pohorje on need "künkad" linnast väljas. Need on salakavalad künkad, sest kui ühe otsa jõuad, siis ootab sind juba järgmine. Kogu aeg on tunne, et see on viimane, et rohkem neid pole. Aga vat.. on küll! Kahe künka vahel on paar sammu lamedat maad ja seetõttu polegi alt jalamilt aru saada, et künka asemel ootab ronijaid mitu-mitu küngast.
Kuna ma olen halb turist, siis ma alustasin ülesminekut valest kohast, aga õnneks oli keegi varem samasse kohta jõudnud ja mulle algelise raja heina valmis tallanud. Teise künka juures silmasin juba kaaskannatajaid. Ma imetlen seda väikest valget puudlit, kes peale esimest küngast maha istus ja edasi keeldus minemast. Tark koer, kes haistis raskusi ja viletsust.
Kõige väsitavam oligi ülesminek, sest siis olin ma lauspäikese käes. Lõpuks avastasin, et arukamad künkalkõndijad on metsa peitunud ja liiguvad seal ülespoole.

Ma tean, et Pohorjes on olemas spetsiaalsed loodusrajad, aga, nagu te arvatagi võite, läksin mina otse. Natukene aega liikusin isegi ametlikul rajal, aga siis kaotasin õige tee, lõin käega ja läksin sobivas suunas. Mulle tundub, et nn "otseteed" olidki kõige paremad: kuigi/sest põldmarjapuhmad kriimustasid mu jalgu, tuli lehmade elektriaedade alt läbi pugeda (ühel korral ma unustasin, et kõik pealtnäha tavalised nöörid pole päris ohutud), sain ma mööda künkanõlva imelisel metsateel keeruga alla kõmpida (too tee oli jalgratturitele) ja siis lihtsalt läbi metsa alla tulla. Päris lõpus oli küll eee-kas-ma-olen-eksinud-tunne, aga Pohorjes ei saa ära eksida. Maastik annab ära, kust suunast sa tulid ja kuhupoole lähed.

Pohorjest on väga raske pilti teha, sest puud jäävad ette, aga ma katsetasin. Selline ta siis ongi.

Metsaaaluse olid natukene igavad, aga lehmad on sealkandis tugevad (ronivad küngastest üles-alla).

Gre

Ma tänan sind, suur vend, sest härra Gnoom on oma kahe raske kohvriga minuni jõudnud. Postiga on siin naljakad lood. Kui ma üürilepingut sõlmisin, siis öeldi mulle, et nad panevad jooksvalt informatsiooni saabuva posti kohta iga maja kuulutustestendile. Ootasin... ootasin... ja ootasin. Täna küsisin kolmanda maja administraatorilt (teisel majal ei ole administraatorit) nii möödaminnes, et kuhu post lõpuks välja jõuab... ja, nojah, eks ta nüüd ole.  Selgus, et postisahtlid on administraatori juures ja tuleb lihtsalt küsimas käia. Minu küsimuse peale, kas ma peaksin siis hiromant olema ja alati teadma, kui keegi mulle kirja saadab, tundis ta isegi kerget piinlikkust (uskumatu!) ja lubas mu nime meelde jätta (jah, ega mina ka seda ei usu). Ma lihtsalt ei mõista, et kui neil midagi teha pole (ma ju näen, et nad lööberdavad hoovis ringi ja räägivad sõpradega juttu), miks nad siis midagi ei tee?!

Kolmanda nädala lõpus jõudis mu mõte Sloveeniasse kohale. Kui pühapäeval rongiga Maribori tagasi jõudsin, tundsin, et see on justkui teistkordne tulemine. Sama jaam, mis mind juuni lõpupäevalgi tervitas, aga linn oli teistsugune. Linn oli juba palju rohkem oma.

Reede õhtul käisin Ptuj´s (alles nüüd ma tajun, kui veider selle linna nimi minu keeleruumis on). Ptuj on Sloveenia vanim linn, hingega linn, kus igal majal on oma lugu.
Mentor oli andnud mulle Sloveenia muusikat kuulamiseks ja kollektiiv Melodrom oli eriliselt hea. Käisingi koos rõõmurull Jasna ja Aleksandraga nende laule kuulamas. Aleksandra elab ise Ptuj´s, seega istusime alguses tema lemmikkohvikus ja jõime veini, siis kõndisime veidi mööda vanu tänavaid kuni muusikud otsustasid lavale tulla. Tuul hakkas küll kimbutama, aga kuulasime lõpuni. Minu lemmiklaul "September" oli repertuaaris. Nagu loodud sellise õhustiku jaoks.

Hiljem arutasime, kuhu me Ptuj´s toimuvatel Veini ja Poeesia päevadel läheme (mul on see praktikas ette nähtud). Oi, see oli mõnus õhtu! Miljööväärtuslik.

Pühapäeval sõitsin Mirica perega Bledi ja Bohinj´i järve äärde. Bled oli kaunis koht, aga seoses turistide rohkusega oli armas paik saanud kalliks paigaks (ja me kõik teame, mis mõttes "kalliks"). Paganana võin öelda, et kirikute üks plusse peale jaheduse on see, et Jumal ei küsi parkimise eest raha.

Mirica küll kurvastas, et ta ei saagi osta mulle pääset Bledi järve saarele ja me ei saagi näha Sloveenia kõrgeimat juga (ka tasuline), aga ausalt öeldes, ei olnud sellest midagi. Nendega oli lihtsalt tore aega veeta. Kõige meeldivam oli istuda Miricaga Bohinj´i järve äärsel kail ja jalgu kõlgutades rääkida elust ja soovidest. Me nägime ka ideaalset piknikukohta. See asus küll järve teisel kaldal, aga küll me üle ujume.

Lõppude lõpuks meeldibki mulle Sloveenias kõige rohkem loodus. Neid kindluselobudikke olen ma juba piisavalt näinud ja nüüdseks juba tean, et kõige hinnalisem on aeg, mis on veedetud kallite inimeste seltsis, kuskil ilusas kohas maailma äärel.

Kapriisne Matjaž ja tuba tornis

Kuigi teisipäeva õhtul oli väga (väga-väga-väga...) tore mööda Drava kaldaäärt oma uue vana jalgratta Matjažiga sõita, on meie suhtlus osutunud ootamatult keeruliseks. Nojah, ikkagi eri rahvusest ja nii...
Täna hommikul sõitsin Nova vas´i raamatukoguni (selgitus: asub teisel kaldal). Kõik oli korras, läbisaamine rahuldav. Lõpetasin kell kaks oma praktikapäeva ja hakkasin jalgrattaga kodu poole sõitma ja siis... vat, siis ta alles maksis mulle kätte selle eest, et ma ta päikese kätte olin jätnud. Viskas keti maha ja teatas, et tema ei sõida. Edaspidi peab mul kotis peale lusika (vajalik jogurti söömiseks) olema alati paar töökindaid ning igaks juhuks mutrivõti, kruvikeeraja...hmm... jalgrattapump? (esikumm on tühjapoolne).

Tehnika ja mina ei ole kõige parem kombinatsioon. Seni on mul probleeme olnud peamiselt pesumasinatega, mis ei taha oma tööd õigel ajal ära lõpetada ja muudkui keerutavad ülihelikiirusel pesu trumlites. Nüüd siis norib jalgratas ka juba tüli. Kes oleks võinud seda arvata?!

Kui kokkupuude õelate joogiautomaatidega (raha võtavad, aga jooki ei anna) ja elutu ühiselamupersonaliga välja arvata, on kõik hästi. Teisipäeval rääkisin Niinaga kataloogimisest ja koduloo andmebaasist ja eile tegi ülevoolavalt jutukas Marinka Maribori linnas väikese tuuri. Palju jääb veel endal avastada, aga küll jõuab.

Ah, et miks "tuba tornis"? Selgus, et Maribori katedraali tornis olid (linna)valvuri eluruumid. Üles-alla minemine võis küll võhmale võtta, aga vähemalt oli vaade ilus.