Vahel saab mul Sloveeniast villand. Tõmban oma villased sokid jalga ja poen teki alla. Probleem ei ole niivõrd ilmas, mis külmemaks on läinud... vabandust, jahedamaks... Pigem tekitavad mul pidevat peavalu sloveenlased. Juba esimesel kuul panin ma tähele, et üks enimkasutatavaid sõnu on "plačilo" ("makse") või "plačati" ("maksma") oma erinevates pöördevormides. Iga kord, kui ma kuhugi reisin, siis küsitakse minult hindade kohta. Kas ma peaksin hakkama võrdlustabelit endaga kaasas kandma? Mulle ei meeldi inimesed, kes räägivad ainult rahast. Rahal pole väärtust, raha on paber. See on oluline, kuidas raha kulutatakse. Inimesed peaksid ka aru saama, et teadmine, kui palju maksab vorst Sloveenias või siis Eestis, ei anna neile midagi. Kas keegi läheb Euroopa teise otsa seda (veidi) odavamat vorsti ostma?
Kõige õudsem, justnimelt õudsem, on see, kui keegi vatrab kogu aeg sellest, kui palju midagi maksis. Tundub, et mõnele seisnebki asja ainus väärtus selle hinnas. Mis on makstud, see on läinud. Unustatud raha! Saage sellest üle! Elu läheb edasi.
Ma teadsin küll, et Mirica on hajameelne, aga see ületas kõik piirid. See oli nii ekstreermne, et ma ei suutnud naeru pidada.
Ühesõnaga: pühapäev. Olime kokku leppinud, et saame kell kolm Mariboris kokku, et teha ehteid ja siis minna Il Divo kontserdile. Kontserdi algusaeg oli kell kaheksa, nii et oleks pidanud olema piisavalt aega.
Mina muidugi valmistusin, sest see on tore, kui su sõber tuleb sulle külla. Varusin piisavalt küpsiseid ja jogurteid, puuvilja. Kell pool kolm saabus sõnum, et ta jääb veidi hiljaks. No olgu, mõtleisn ma, ootan siis kannatlikult ta ära.
Mis kell ta saabus? Kell pool seitse! Tule taevas appi! Mina arvasin oma lihtsameelsuses, et keegi on haigeks jäänud või midagi juhtus, aga ei, nad käisid ehituspoes hindadega tutvumas (hinnad on olulised!)
Otse loomulikult polnud mina kontserdi jaoks valmis, sest oletasin, et nad tulevad veidi varem. Taevale tänu, et ma nad punkrist välja pühkisin ja enda jaoks 20 minutit valmistusaega küsisin, sest Mirica olekski jäänud seisma ja lobisema. Kui ma alla auto juurde jõudsin, oli Sandi silmnähtavalt närvis. Ideaalis võtab sõit Ljubljanasse aega tunnike, aga kuna oli pühapäeva õhtu... Ojaaaa! Mul pole elu sees nii lõbus olnud. Sloveenlaste puuduseks on see, et neil ei ole irooniatunnetust. Kui me areenast kilomeetri kaugusel liiklusummikus istusime, siis oli Mirica pessimism autolaest kõrgemale juba jõudnud, nii et minu iroonia pidi otse loomulikult seda tasakaalustama. Ärge öelge, et ma olen õel! Ma tean seda isegi :). Kui ma jääksin Enrique kontserdile hiljaks, siis muretseksin ma selle pärast, et ma hiljaks jään, mitte raha pärast, mis ma piletite eest maksin. Vastasel juhul pole mõtet pileteid üldse osta: võtke raha rahakotist välja ja imetlege nii kaua kui jaksate.
Sellega see lõbus lugu veel ei lõppenud. Kas te teate, kui raske oli parkimiskohta leida? Paljud olid parkinud kahe tee vahelisele mururibale ja nii siis kontrolörid tegid seal lõikust. Samas: kuhugi mujale parkida polnud. Meiegi auto surus ennast kuhugi nurka. Tulime autost välja ja asusime kontserdipaika otsima. Lõpuks oli meid juba seitse. Seitse inimest, kes jooksid mööda erinevaid koridore, avasid ukse tühjusesse, et leida Il Divot. Nemad olid masenduses, minu iroonia hõljus juba taevastes kõrgustes. See oli lihtsalt naljakas. Tund aega peale kontserdi algust leidsime me õige koha. Jõudsime kontserdi vaheajaks kohale, seega jäi küll pool nägemata, aga poolt sai täiel rinnal nautida. Minu klaas oli pooltäis, mis sellest, et neil teistel see pooltühi oli.
Kontsert oli hea. Ma tundsin enriquelikust publikuga suhtlemisest puudust, aga sai muusika taktis tantsida siingi ning poiste vahetekstid olid meeleolukad. Kontserdil oli neid mõnusaid väikeseid lisadetaile. Nt oli üks fänn kirjutanud plakatile ingliskeelse unelaulu (tuli esitamisele) sloveeniakeelse tõlke ja nii sai laulja seda esitada ka kohalikus keeles.
Sloveenlased on kannatamatu publik. Viimase laulu ajal hakkasid paljud juba saalist välja voorima ja pooled polnud arvatavasti teadlikud, et tavaliselt tuleb esitamisel ka lisalugu. Lisaloo ajaks kolisin ülevalt tribüünilt lava ette. Poistel polnud viga midagi :).
Peale kontserti oleks pidanud olema afterparty. Bariton Carlos (hispaanlane) oli veel vaba ja vallaline, nii et ehk oleks temaga klaasi veini joonud.... aga ei, sõitsime Celjesse. Öösel magada ei saanud ja hommikul aeti juba kell kuus üles. Ljubljanas kohtusin ühe oma eriala professoriga, kes oli üks ülbe ja ennasttäis kaabakas (tühja sellest poliitilisest korrektsusest!). Oleks võinud Ljubljanasse minemata jätta, sest kõik, mida ma tahtsin näha (nt lastekirjanduse pood) valmistasid mulle pettumuse. Ilusat oli ka, aga sigatige olin ikkagi. Sigatige ja väsinud.
Aga Il Divo oli hea. See ei olnud väga hea, sest nt areena ei olnud sobilik, aga see oli hea. Mulle meeldib kuulata muusikat otseesituses.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar