Väga tore on olnud.
Nii tore on olnud, et raske on sellest kirjutada.
No olgu, võib-olla olen ma lihtsalt laisk. Pöidlaküüdiga reisija Peter, kes mõnda aega Mariboris resideerus, vastas mu küsimusele, miks ta oma reisidest raamatut ei kirjuta, et kui ta seda teeks, siis ei oleks tal enam aega reisimiseks. Minu kõige pikemad postitused pärinevad päevadest, mil ma olen istunud, lakke vaadanud ja pöidlaid keerutanud. Kui ma ei kirjuta, siis on kõik hästi. Siis ma elan. Mõtteid paberile, kas siis traditsioonilisele või elektroonilisele, pannes läheb nagunii pool algsest arusaamast uitama ja ülejäänud poolest loevad tuttavad hoopis midagi muud välja. Vahel paneb see mind mõtlema, et ma võin öelda ükskõik mida, sest tähenduse annab sellele igaüks ise. Mulle meeldis Per Pettersoni raamatust "Out stealing horses" ("Kuidas me hobusevargil käisime") lõik, kus ta kirjutas sellest, kuidas inimesed meie ümber loovad meist kujutluse, valavad meid oma mõtetes sellisesse vormi, mis neile endile meeldib... ja meie oleme n-ö "off the hook". Nii et mugavusest lasen ma inimestel arvata minust, mis neile meeldib ja pakin ise seljakoti ning lähen matkama. Las nad siis tegelevad kujutletava minuga.
Sellel nädalal sain ma kinnitust kahele lihtsale elutõele. Esiteks: maailm on palju sõbralikum paik, kui ma ette kujutasin. Teiseks: imelisi hetki ei saa planeerida, need tulevad siis, kui n-ö "planeeritud toredus" läbi kukub ja ma lihtsalt... Mis see sõna oligi? Elan?
Vikas Swarup külastas neljapäeval Maribori. Kui paljud on temast kuulnud? Kas ma näen kätemerd, kas ma näen kätemerd? Vikas Swarupi raamatust "Miljardimäng" vändati 2008. aastal film "Slumdog millionaire" ("Rentslimiljonär"). Ma oletasin, et kohale tulevad suured massid, sest, tõepoolest, raamat oli väga põnev ja mõeldud laiemale auditooriumile. Millegipärast oli kohal vaid käputäis sloveenlasi (üks eestlane ka muidugi), sest sündmust laiemalt ei reklaamitud ja nt kui Aleksandra sellest mulle kirjutas, siis ma arvasin, et ta ajab midagi sassi. Vikas Swarup ja Sloveenias?
Oli küll tema ja ta inglise keel oli nii sorav, jutt nii põnev ja mõtted nii inpireerivad, et hiljem ei tulnud öösel enam und. Mõtlesin sellele, kui ärahellitatud me oleme.
Neljapäevast laupäevani kestis rahvaraamatukogude ja bibliobusside ühendkonverents. Mina olin seal ainult reedel. Tegin Metkaga (my crazy woman :)) järjehoidjaid, piilusin bussidesse ja nautisin melu-elu. Sloveenias on kuuldavasti 12 bibliobussi, aga kohal oli neid vähem. Mina sain kokku kümme + üks buss Ungarist. Algselt oli ette nähtud ka kolm ettekannet inglise keeles, aga Itaalia härra oli ootamatult haigestunud ja Ungari külaline pidas oma ettekande oma emakeeles (st et mitte keegi saalist ei saanud aru, sest tõlk saabus hiljem). Seega oli üks ingliskeelne ettekanne Hollandi bibliobussi(de)st. Paarist loengust tegi minu praktika koordinaator Barbara lühikese kokkuvõtte.
Minu lemmikbuss oli Ajdovščinast pärit: uus ja roheline. Päike paistis silma...
Eile läksin... ja läksin... ja läksin. Minemise juures on kõige olulisem tulemine. Kui minna, siis on hea tulla ja hiljem olla. Sõitsin hommikul jagatud transpordiga (tegus noorpaar, kelle kohta passib väljend "you should get a room") Velika Planina juurde. Mõtlesin, et lähen üles, aga valesti mõtlesin. Alguses läksin mööda vale rada. Siis mõtlesin, et tühja sellest rajast, ma lõikan otse üles. (Siin on naljakoht!) Otse üles minnes tuli püstloodis kaljusein vastu ja ma pidin otse alla tagasi minema. Tuli taas nentida, et ülesminek on palju kergem kui allatulek, sest gravitatsioon on väga tugev, eriti kui seljakott on seljas. Kui ma õigele rajale jõudsin, pidin siiski poolel teel alla vanduma. Millegipärast ei ole mul kahju. Kas teate miks? Siis tuli see imeline hetk, mis saabub alles siis, kui planeeritu ei õnnestu. Mulle meeldis Velika Planina poole rühkida küll, aga palju rohkem meeldis mulle Kamniku (asula ca 10 km kaugusel) poole kõndida. Mäed nägid alt, tasaselt maalt vaadatuna palju paremad välja: majesteetlikumad, rahustavamad. Olles matkanud küngastel (võib-olla tohib nende kohta juba mäed öelda?) 4 tundi, kõndisin ma 2 tundi mööda kurvilist maanteed. Keegi otsa ei sõitnud nagu te võite oletada (kes muidu seda sissekannet trükiks?) ja kui ma ära väsisin, siis hääletasin ennast Kamnikusse. Esimene auto peatus ja viis mu kohale. Mina rääkisin inglise keeles, tema sloveeni keeles. Üksteise mõistmine oli nullilähedane, aga autojuht oli sõbralik.
Get-a-room noorpaari sõbrad pidid mu Maribori õhtul ära tooma, aga kuna ma matkasin eraldi ja kuna aeg oli juba hiline, siis ma oletasin, et nad on juba Maribori poole liikuma hakanud. Minu sõnumile vastust ei tulnud.... paari tunni jooksul. Kui ma bussiga juba Kamnikust Ljubljana poole sõitsin, siis selgus, et nad olid kauemaks Velika Planinale jäänud. Nojah... eks siis elu otsustas teisiti. Põhimõtteliselt oleks saanud Kamnikust Celjesse (bussiga või hääletades) ja sealt otsemalt Maribori, aga mind tõmbas Ljubljana poole.
Ljubljanas oli ilus, ilusam kui eelmisel korral. Ljubljanas oli (jätkuvalt) vabastav. Ljubljanas räägivad kohalikud inglise keelt. Ljubljanas on ühes hoovisopis kunstipood, mille ees istub kurvasilmne retriiver. Kui mul oligi vahepeal mõni muremõte pähe tulnud, siis Ljubljanas hajus kõik, lahtus selles suurlinna õhustikus.
Siis ma tulingi tagasi... õnnelikuna. Puhanuna.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar