Blogi pidamise juures on hea see, et sa saad kirjutada, oma mõtted üles märkida. Halb on tõik, et kõike kirjutada ei viitsi, jõua või pole sobilik. Kuigi minu ülikooliaegsele sõbrale Gretale meeldis mu kirjutamisstiil, kus ma hüppasin hopsti ühelt teemalt teisele ja võisin sujuvalt kuldse sügise kirjeldamiselt üle minna hüljatud meestekingadele või ühiskonnakriitikale, meeldib mulle endale kord. Mulle meeldib, kui mu mõtted on ennast nagu sõduripoisid üles rivistanud mitte ei tungle nagu lasteaialapsed kasvataja ümber nõudes pidevat tähelepanu.
See teeb mind vahel kurvaks... Minu represseeritud uitmõtted tõstavad mässu. Miks ma ei kirjuta neist? Miks ma ei kirjuta sellest vahvast oravast, kes ühiselamu juures uitab ja mahavisatud plastiktopsidest kohvi lakub? Miks ma ei rääkinud sellest väikesest siilipoisist, kes öösel pargis lehepurus müdistas ja kelle pärast ma ühele sündmusele hiljaks jäin? Taevake, ja taevast pole ma võib-olla üldse kirjutanud. Neist õhtustest värvidest, unne suikuvast linnast, vaikselt voolavast hallitooni emake Dravast. Või sellest, kuidas ma, olles juba tüdinud sellest, et poemüüjad inglise keelt ei oska, proovisin sloveeni keeles lauseid moodustada, et siis teada saada, et, pagan, väga hästi oskas see müüja inglise keelt. Ma pole poole sõnagagi maininud "Jane Eyre"´i, mille ma haige olles läbi lugesin. Ma peaksin istuma ja päevad läbi kirjutama.
Kõik need väljaütlemata sõnad, jäädvustamata seigad, rääkimata lood. Kui keegi läheb välismaale, siis oodatakse ikka pikantseid ja eksootilisi detaile. Kui ma Pirani tänavatel jalutasin, siis möödusin kahest Vene naisest, kes nunnutasid päikese käes põõnutavat kassi (märkus: Piran on kasside paradiis). Tuli Vene mees ja hakkas pragama, et mis te sellest kassist vaatate, kas Venemaal kasse vähe on :).
Inimesed märkavad ka võõrsil olles seda, mis on neile tuttav. Olles olnud (peaaegu) kolm kuud Mariboris võis mu elu elu võtta kokku juba Justin Petrone kommentaariga küsimusele, kas suures ja väikses linnas elada on erinev: lõpuks taandub su igapäevane ring ikkagi kodule, töökohale ja lähimale toidupoele. Minu nn töökoht oli lihtsalt liikuva loomusega ja poes käisin ma vähe.
Seoses otste kokkutõmbamisega hakkab elu jälle tuure üles võtma. Käisin eile Mirica pisipoja Kristjani sünnipäeval ja autoga tagasi tulles piinas ta ennast sellega, et luges üles kõik need asjad, mida me planeerisime, aga siiski tegemata jätsime. Nagu mu kursusekaaslased ütlevad: savi sellega! Lõppude lõpuks olen ma nii palju näinud, teinud ja kogenud, et ma tunnen, et... et selle jaoks polegi sobivat omadussõna!. Sloveenia on mu südamesse pugenud ja nii ma siis naudin neid viimaseid päevi.
Laupäeval oli Maribori rahvaraamatukogu päev. Mina tegin hullu Metkaga taas järjehoidjaid. Eelmisel korral, bibliobusside konverentsi ajal, sattusime nii hoogu, et Metka ei tahtnudki ära lõpetada. Tegi seni, kuni vool välja lülitati. Kõige keerulisem on täiskasvanutega. Lapsed tulevad ja tahavad teha. Tahavad tembeldada ja värvida ja pärleid nööri otsa ajada. Tuleb täiskasvanu, istub maha ja tahab, et MEIE talle järjehoidja teeksime. Kuhu kaob kasvades meie loov vaim?
Raamatukoguhoidjad olid kooki küpsetanud ja kõik oli nii kodune ja armas. Direktriss tõi eelmise aasta veini ja ka selle aasta 10-päeva vanust veinihakatist. Viimane tundus kusjuures kangem kui päris vein. Minu mentor oli küll eelmisel päeval rääkinud, et vaevalt keegi tuleb, aga ta eksis.
Neljapäeval käisin Izumis, mis haldab Sloveenia raamatukogude ühendkataloogi ja kolmapäeval kiikasin Velenjes Pipi Festivali. Viimase juures olin ma vaimustunud asjaolust, et korraldusmeeskonna moodustasid enamasti teismelised.
Selline oli mu eelviimane nädal.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar