Pohmeluspäev

Täna oli väga kummaline päev. Kohtusin peaasjalikult vaid meesterahvastega (v.a üks erand) ja kõigil neil oli suuremal või vähemal määral pohmelus kallal (siin erandeid ei ole). Mina olin lihtsalt unesegane.

Alustan parem algusest või kui mitte päris algusest, siis eilsest õhtust. Eile õhtul kell pool üksteist käisin ühes Maribori koolis lastele Grimmi muinajuttu rääkimas. Jah, ikka eesti keeles. Oli selline väga veider kogemus. Ei teagi, mida sellest arvata.
Täna läksin taas lõunasse. Kui ilmad külmaks lähevad, siis tuleb ikka soojematesse kohtadesse kolida. Öösel ei saanud ma alguses magada üritusejärgse mõttevoo tõttu ja hiljem nägin ma oma mentorit unes. See oli kole unenägu. Ma arvan, et me peaksime vähem aega koos veetma.

Hommikul pidin juba kell kuus ärkama, seega jäi uneaega küllalt napiks. Prevozi (jagatud transport) puhul olen ma õppinud seda, et tuleb rohkem küsida. Autojuhid on tavaliselt nõus tulema minu ühiselamu lähedale ja ma ei peagi linna teise otsa kõmpima. Hommikuse autojuhi nimi oli Damjan (nn minimaalse pohmakaga mees) ning ta oli väga sõbralik. Autos oli veel üks vabakutseline disainigraafik, kes oli (varasemas) nooruses häälega Marokosse reisinud. Kuigi küüti pakuti ametlikult Portoroži, viis autojuht mu Pirani kohale. Superluks! :)

Ma arvatavasti olen juba rääkinud, kui tore Piranis on. Külastasin raamatukoguhoidjat Markot, kes oli öö läbi pidutsenud (nn maksimaalse pohmakaga mees). Vaarus vaevaliselt ringi ja elulooma temast polnud. Küll seda edevust ja ülepaisutatud tahtejõulisust! Siiamaani arvasin ma, et Marko on Brasiiliast (ta on mu facebookis pikemat aega juba), aga ei, ta on sloveenlane... kes suudab juua nagu brasiillased. Pinnisin teda veidi ja jätsin siis sinnapaika vedelema. Piran ootas kannatamatult avastamist. Ronisin kellatorni, kiikasin siseõudesse, vaatasin kloostrisse, katsusin varbaga vett. Piran on kindlasti Sloveenia kõige ilusam rannikulinn. Istudes ranna ääres kivil ja lastes päikesel ennast paitada, kohtusin mees nr kolmega (peatselt kujunev pohmelus). Tema nimi läks mul ühest kõrvast supsti sisse ja ronis teisest ruttu välja. Oli üks ülevoolav horvaat... vabandust, õigem oleks piirduda sõnaga "horvaat", sest horvaadid pididki ülevoolavalt sõbralikud olema. Sõitis koos oma vanade koolikaaslastega kooli lõpetamise aastapäeva puhul mööda rannikut ringi. Kutsus mindki sõitma, aga ma ei läinud. Muidu saaksin teile esitada väga pika nimekirja peatselt pohmeluses meestest.
Kui välja jätta asjaolu, et tal oli raskusi silmade lahtihoidmisega, oli ta siiski huvitav persoon. Ma loodan, et tema kaaslased teda Pirani maha ei jätnud.

Piranist sõitsin bussiga Izolasse. Izolas sain ma lõpuks teha seda, mida ma pole veel teinud. Pange nüüd hästi tähele! Mina. Just-just, ikka mina, kes see teine ikka! Mina ujusin Vahemeres. Ausõna, ma ei saa aru, miks ma seda varem teinud ei ole. Vesi oli nii soolane, et lainetusest hoolimata kandis see hästi. Lained heljutasid ja loksutasid randa tagasi. Põhi oli küll kivine, aga liiga valivaks ei tasu minna. Päevitajadki olid pudenud kuhu-juhtus: jätkus neid parkidesse, betoonile, kaugetele pinkidele. Kui koht on, siis tuleb see hõivata.
Izolas ei olnud palju vaatamist, ehkki sealgi oli kitsaid käänulisi tänavaid (ma ju räägin teile, et see Piran, see Piran on ikka kõige ilusam).

Izolast sõitsin bussiga (taas) Koperisse. Täpsustuseks olgu öeldud, et Pirani, Portoroži, Izola ja Koperi (ja paari teise rannaasula) vahel on regulaarne bussiliiklus. Seal võttis mu peale algse lubatud autojuhi peigmees (taanduva pohmelusega mees).Tema nime unustasin ma ka momentaalselt ära. Ta on üks neist sloveenlastest, kes käib igapäevaselt Austrias tööl ja seetõttu oligi tal kabriolett ja tema pruudil BMW5. Ta tossas nagu korsten ja armastas elektroonilist muusikat. Kui need puudused välja arvata, oli ka tema täiesti talutav.

AGA ma olin rõõmus, kui ma punkrist leidsin istumas oma ühikakaaslase, kellel ei olnud pohmelust. Tal oli lihtsalt meelekibedus, et minul nädalavahetusel praktikat pole.