Mis toimub? Mis toimub?

Ausõna, mitte midagi ei toimu. Olles Sloveenias viibinud peaaegu kaks kuud, on kõik meeldivalt paika loksumas. Ma olen kaotamas oma eksootilisuse.

Jumal tänatud! :)

Esimene märk sellest ilmnes paar nädalat tagasi, mil Mirica ei öelnud mulle enam oma vanemate majja sisenedes, et kõnni rahulikult oma tennistega kööki, vaid ulatas sussid.

Raamatukogus ei vaadata mind nagu tulnukat Marsilt, kes tuleb kohvi ja küpsiseid täis toppida, vaid ma saan teistega võrdselt toimetada. Mulle meeldib Sloveenia kataloogsüsteem (COBIB2). See on imeline!
See tähendab ka seda, et mulle ei öelda juba kella 12 ajal, et sa võid koju minna, vaid minult küsitakse kella viie ajal õhtul, kas sa tõesti tahad juba koju minna. Riiuleid korrastades olen ma palju teada saanud tõlke- ja kodumaisest kirjandusest. Ma võin isegi oletada, millised raamatud on osa kohustuslikust kirjandusest, sest neist on rohkem eksemplare, kõik ära nätsutatud.
Ma olen leidnud ka teoseid (lasteosakonnas), mis on ka meil Eestis olemas. Nt "Oscar ja Roosamamma", mida ma sain isegi kaastöötajale soovitada. See on tõeliselt hea raamat!

Kultuuripealinna elu oli soikunud, aga nüüd tundub, et midagi... oi, midagi isegi toimub. Jalad võetakse seina pealt maha ja peomeeleolu on jälle tunda. Järgmisel nädalal on Sigur Ros´i ja Melodromi kontsert. Ei teagi, kas peaks minema või mitte.

Senini on kirgi kütnud (peale päikese) jalgpall. Kuna ma elan staadioni lähedal, siis olen ma mängudega kursis. Läbi avatud akna jõuab minuni toetajate võidurõõm ja kaotusvalu ning laulude järgi saan ma oletada, kes seekord võidutses. Teisipäeval kostus Zagrebi fännide hümn, mis tähendas, et Maribori meeskond kaotas neile teist korda. Võib öelda, et see oli väga oluline matš. Võib-olla isegi aasta mäng. Vabandust, ma olen jalgpallis täielik võhik, aga tuleb tunnistada, et enne mänge on meeleolu nii ülev, et isegi minul (st täielikult võhikul) tekib tahtmine mängule pääse osta.
Teisipäeval oli jõelaeval kirjandusõhtu ja seal esinenud Maribori kirjanik Tone Partljič tegi lühidalt, sest ta tahtis mängu alguseks kohal olla. Ta küsis interjueerijalt igale poole tunni tagant, kas on aeg juba staadioni poole jooksma hakata. Märulipolitsei võttis kohad sisse juba varahommikul, staadionini viiv tänav suleti päev varem, helikopter tiirutas linna kohal. Zagrebi fänne ei olnud näha, aga Maribori meeskonna toetajaid olid kõik kohad täis. Õnneks möödus mäng rahumeelselt ja hiljem vaarusid kõik kohvikutest koju.

Näete (loete) isegi, et mitte midagi ei toimu! Matjaž (jalgratas) ainult jonnib. Ei teagi, mis tal viga on, sest pealtnäha on kõik korras, aga sõitma hakates on tunda, et tagumine ratas ei taha liikuda. Mida ma talle teinud küll olen?

Kuidas ma veinikeldrisse elama tahtsin jääda

Nii... Nonii. Nagu näete naasin ma Ptuj´st elusa ja tervena, palavus küll nüpeldas, aga elasin üle. Kui ma peaksin lühidalt kirjeldama, mis mulle sealolekust meelde jäi, siis olid selleks triibuline võrkkiik Aleksandra vanemate suvilas, nõudlik Bela, jahe veinikelder, pohmeluses Ukraina onu, stiilses punases kleidis Maarja Kangro, luuletused veinipudelites, imekaunis raamatukogu, seljakotirändur Peter ja vaade kindlusemüürilt.
Aleksandra (minu mentor) oli tipp-topp võõrustaja: söötis-jootis, laenas jalgratast, tutvustas oma peigmeest (sobisid kokku nagu sukk ja saabas), näitas vanemaid, saatis praktikale, sundis lavale minema. Aleksandra on nii tegus, et mul on kahju, et raamatukogus talle nii vähe rakendust leitakse.

Kes viitsib pikemat teksti lugeda, siis palun väga: siin see on. Et siis kes, kellega ja kuidas.

Ptuj´sse läksin kolmapäeval 22.augustil. Kuulasin koos jutuvestjate (Kas te Grimlit mäletate?) ja rändur Peteriga (ärge muretsege, teda te ei pea mäletama) Hollandi kirjanikku ja jutuvestjat Toon Tellegeni.Mulle oli räägitud, et Toon annab loengu jutuvestmisest ja seetõttu olin ma väga üllatunud, kui Tooni hoopis intervjueeriti ja üdsegi mitte seoses jutuvestmise vaid hoopis luuleloominguga. Mis siis ikka: nõjatusin tagasi ja kuulasin huviga. Kui tihti ma ikka inglise keelt kuulen? Kohalolijatest olid enamus kirjandusinimesed (st poeedid) ja eestlased moodustasid (protsentuaalselt) väga suure osa publikust. Suisa 10%! Me kõik teame kui oluline on numbriliselt õigesti väljenduda!
Toon oli muheda olemisega vanakooli mees, kes illustreeris oma juttu lõbusate lookestega.

Järgnevalt... Vat nüüd läheb juba raskeks! Ei taha siinkohal tsiteerida oma isa: eks siis päike loojus ja tõusis, loojus ja tõusis... nii kolm korda.

Ei! Ei! Ei! Ei mingit loojumist, kui vein on joomata ja luule lugemata. Kella viie ajal kuulasin Maribori jutuvestjaid... (see poiss seal üleval on kuulus! Ta on isegi postkaardil!)

Sealt siirdusin edasi Aleksandra koju, kus mind tervitas korteri tõeline omanik. Bela! Aleksandra elab seal Bela armust. Nagu me kõik...

Korter oli stiilne ja kõik sõbralikud. St et lõpuks väsisin päris ära. Ma olen harjunud, et inimesed on õelad. Olgu, võib-olla mitte õelad, aga vähemalt iroonilised, humoorikad, segadust tekitavad. Korras ja klanitud korterid tekitavad minus ebamugavust. Ma ei oska külaline olla. Mulle meeldib rohkem olla mööduja, juhuslik sisseastuja ja peamiselt ammune sõber, kes saab oma nõud ka ise pestud ja kellega on tore vaikust nautida.
See ei tähenda, et mulle poleks seal meeldinud. Mulle väga meeldis seal ööbida. Mulle meeldis ka Aleksandra vanemate suvila linnast väljas mägedes (mõni mägi on siiski ka ilma kirikuta), kus tema isa oli teinud endale kõige alumisele korrusele isikliku baari kõige kvaliteetsema kraamiga. See mees oskab elu nautida!
Mina pikutasin triibulises võrkkiiges ja nautisin vaikust. Seal ma ütleingi, et Sloveenias võiks elada... Sloveenia hingab minuga sarnases rütmis.

Kolmapäeva õhtul oli esimene luulelugemine. Lava, teadustaja, viis luuletajat, tõlked ekraanil (tihti vaid sloveeni keeles ja tihti üldse puudu. Ma ei teagi, kas tehnikamehed lintšiti peale festivali ära või mitte). Enne ja peale lugemist oli natukene kohalikku muusikat. Veini degusteerimine toimus samal ajal. Poeesia võidutses veini üle, aga vein muutis inimesed (veel!) jutukamaks ja kuigi programm lõppes kell 11, ei mõelnud keegi veel lahkumisele. Pidu kestis edasi. Ja kuna Sloveenias on kõik tuttavad või tunnevad kedagi, kes tunneb kedagi, siis tuli kõigiga oma elust rääkida.

Mina: Sloveenias tunnevad kõik kõiki. Ja isegi kui veel ei tunne, siis tänaval võõralt nt teed küsides (väga levinud) on järgmisel korrasel see võõras juba oma, kellega saab pikemalt juttu puhuda.
Aleksandra: Päris alati nii ikka ei ole...

Peaaegu...peaaegu :). Festivalil oli ka üks Eesti poetess, kelle looming oli värskendavalt irooniline. Kas teate Maarja Kangrot? Rääkisin temaga juttu ja tutvusin ka ühe sloveenlannast tõlgiga, kes tõlkis viimase Lotte-multifilmi sloveeni keelde.
Festivalil sulandusid luuletajad publiku sekka. Eralugemistel, mis toimusid kohalike kodudes, võisid leida ennast istumas Rumeenia ja Mehhiko poeedi vahelt ning nendega mõtteid vahetamas hispaania keele oskuse üle Eesti riigis.

Nii see päike tõusis ja loojuski. Neljapäeval ja reedel olin hommikupoolikul imekaunis Ptuj raamatukogus praktikal. Vaadake siit nende ilukirjanduse saali ühte ruumi! Kas ei löö pahviks?
Toimekas Liljana rääkis mulle lugusid ja näitas lasteosakonda, Mira rääkis ajaloost...
Ja siis... siis tuli muidugi vein ja poeesia. Luuletusi võis leida isegi pudelist.

Mina tõmbasin endale kaks luuleloosi: esimesena sattus Tooni luuletus ja teine oli sloveenlanna Tina sulest ilmunud. Kahjuks (õnneks?) olid mõlemad sloveeni keeles. Ostsin ka ühe õblukese luulekogu ühelt sloveeni autorilt (Mateja Bizjak Petit - Aleksandra sõbranna Meta sõbra naine. Näete nüüd!) ja seal on luuletustel ingliskeelne tõlge.

Festivali raames toimus erinevaid sündmusi. Mina kuulasin õhtul poeesialugemist  ja käsin kahel eralugemisel. Poeesialugemistel jäi kõige enam kahe kõrva vahele Gale Burns´i luuletus "The Builder" (inglise huumor efektses ettekandes). Otse loomulikult ka Maarja Kangro (kõrv puhkas ja kõik teised maigutasid kõrval suud) ja Mehhiko poetess Valerie, kes laval seistes teatas, et ta alustab lugemisega alles siis, kui tehnikamehed suvatsevad tõlke taustale panna. Ukraina luuletaja väärib äramärkimist seoses lõbusa ettekandega, mis kuulduste kohaselt tuli sellest, et ta oli enne veini joomisega hoogu sattunud. Kuigi jalgadel veidi taarus (vabandust, ma jälgisin seda teaduslikust huvist), sai luule loetud.

Eralugemistel meeldis kõigile jahe kelder Mitra hotellis. Peremees pakkus veini ja kuna väljas oli tapvalt palav, siis ei olnud mitte kellelgi lahkumisega kiiret. Kas peaks kiirustama põrgusse naasmisega?

Ma näen, et teil vajuvad silmad juba kinni. Ei, rohkem ma ei kirjuta! Las täpsemad detailid jäävad hilisemaks ajaks. Linna ennast ei olnud eriti aega uudistada. Veidi siit ja veidi sealt... jalgratta hoo pealt.

Eile naasin koju. Tunnen.. jah, tunnen siingi sügist.


P.S Viinamarjad Piramida juures maitsevad nagu karusmarjad.

Poeesiale!

Lähen paariks päevaks Ptuj´sse sealseid raamatuid korrastama ja luulet veiniga nautima. Naasen laupäeva õhtul. Rüperaal jääb mind nukrutsema ja siia kirjutan uuesti alles tagasi tulles.

Nautigem viimaseid suvepäevi! (Alles eile õhtul jõudis mulle pärale, et suvi saabki varsti otsa..)

Velenje järved

Olles kolmapäeval pikalt puhanud, otsutasin taas oma koti pakkida ja maale Miricale külla sõita. Hommikul sõitsin ühe kiitsaka noormehega koos Celjesse. Ta oli õppinud Zürichis ja nüüd disainis ehteid ja moekaid kotte.
Celjes olin vaid paar tunnikest :kaesin sinna ja tänna, hiilisin kirikusse jahedasse ja peesitasin pargis. Enamus kultuuriasutusi on suletud. Üldiselt on väga raske suvel kultuurne olla. Sellises palavuses unistad ainult jäätisest ja jahedast mere- või järveveest. Kultuursus käigu kuradile! Kas te nt kujutate ette, kui kõrgel ja kaugel kindlused tavaliselt on? Ootan ära sügisese jaheduse.

Celjes on peale kindluse (põhiline vaatamisväärsus!), paar muuseumit ja galeriid. Pildile jäi kuulus fotograaf Josip Pelikan.

Kella kahe ajal korjas Mirica mind Celje rongijaama juurest üles ning sõitsime koos Velenjesse. Ta töötab sealses Takkos. Talle ei meeldi seal, aga mis rasketel aegadel ikka teha.
Peale kohustuslikku tutvumist tema töökaaslastega läksin järve otsima. Teel oli mul üks neist sisukaid vestlusi ühe turvamehega (astusin kogemata ühte eravaldusesse sisse), aga keelebaräärist hoolimata andis ta mulle juhiseid, kust seda järve leida.

Velenje on suuruselt viies linn Sloveenias (allikas: Wikipedia :)) ja järvi on seal kolm. Kui ma ma kaarti õigesti lugesin, siis mina käisin kahe järve ääres: Čkalski ja Velenje.
Ootused olid suured, aga elu otsustas teisiti. Taevas muutus sünkjaks, tuul tõusis ja vihm hiilis ligi. Nautisin paviljonis istudes imekaunist vihmast vaadet Velenje järvele.

Loodus muudab mind rahulikuks ja mõtlikuks.Uputad oma halvad mõtted järvepõhja või lased vihmal need minema uhtuda.

Ujumas käisin alles järgmisel päeval. Ma olin ainus veenautleja Čkalski järves, aga tundus, et see ei olegi ujumise järv, et ujumas käiakse hoopis Velenje järves. Mina nii valiv polnud ja mulle sobib iga veesilm.

Eestis võisin ma olla ujumata, aga Sloveenias on tapvalt palav ja januned vee järgi. Sloveenias tuleb... tuleb vette ronida! Ärge jääge ootama, kasutage iga võimalust!
Vesi oli soe ja kandis hästi. Põhi oli juurikane ja kivine, aga ujudes ei panda tihti jalgu maha :).

Laupäeval naasin Maribori. Selle vahele jäid õhtused pitsasöömised Mirica kodus, nende pisipojaga koos jooksmised (küll lippab kiiresti!), Tone Pavčeki  lasteluuletuste lugemised, sõnatud vestlused Mirica emaga... Toidud on Sloveenias jätkuvalt veidrad - tegid soolase pannkoogi, lõikasid selle peeneteks viilakateks (nagu nuudlid) ja sõid seda supileeme sees - aga inimesed on väga jutukad.
Uudistes küll kogu aeg räägitakse, kuidas riik aina sügavamale vajub, aga ma loodan, et ta rabeleb välja. Sloveenia, sa pead hakkama saama!

Katoliiklik püha

Täna on Maarja taevasseminemise päev ja kõik puhkavad. Küsisin eile oma mentorilt, kuidas seda päeva tähistatakse ja tema kehitas vaid õlgu. Kombekad katoliiklased käivad kirikus ja loevad oma palveid, kombetud noored naudivad vaba päeva. Kuigi katoliiklus on aja jooksul oma kombitsaid koomale tõmmanud, ei tähenda see, et kõik need usupühad (punased päevad) tuleks ära kaotada. Oh ei! Sloveenia ei ole ka Hispaania: siin ei järgne püha pühale ja puente´t ei peeta.

"Puente" (tõlkes "sild") tähendab, et kui kahe püha või püha ja nädalavahetuse vahel on üks tööpäev, siis see liidetakse sujuvalt vabade päevade hulka. Pole mingit põhjust üheks päevaks tööle tulla, et järgmisel päeval jälle pidutseda. Kui ma õigesti mäletan, siis uus valitsus kaotas puente ära ja neljapäevased/teisipäevased pühad liikusid reedele/esmaspäevale. Majanduskriis mõjub mañana-kultuurile hävitavalt.

Eile oli mu selle nädala teine ja viimane praktikapäev. Kuigi sloveenlastel pole puente´t, siis praktikant ehitab pikka ja ilusa silla :). Praktika toimus Dupleki raamatukogus, mis asub minu kodust ca 13 km kaugusel. Mentor andis juhised kohalejõudmiseks (ta on karm naine!) ja saingi jalgrattaga mööda maanteed vurada. Rattateid oli vähe, aga õnneks keegi teel otsa ei sõitnud (mõni küll möödus ohtlikult lähedalt). Raamatukogus sain uusi teavikuid sisestada, laenutada ja tagastada, reserveeringuid otsida... See oli tõeliselt mõnus päev! Mentor muidugi kogu aeg seletas, et tema kaastöötaja pole tumm ega ebaviisakas, ta on lihtsalt eestlane (mis teeb sama välja :)). Sõime ploome ja aprikoose (mentori ämma aiast korjatud. Otse loomulikult!) ning rääkisime raamatukogude tumedast tulevikust.

Täna hommikul tegin endale lõpuks polentat ja kuigi Itaalia toidud on (maailma)kuulsad (ekslikult arvasin, et tegu on mingi kohaliku ollusega), siis polenta jättis küll soovida.

Kas nüüd peaksin kirikusse minema?

Mesitaru

Käisin täna Lovrenc na Pohorju raamatukoguüritusel abiks, Peamiselt seisnes see abi söömises (kas sa rohkem ei tahagi?), tänulik olemises, savist kujukeste voolimises (tegin endale Jurčeki) ja sloveenia keele kõla kuulamisel (kohvikus lugesin hiljem sel ajal hoopis krimka lõpuni).

Sündmus toimus väikeses mesinikeühingus: unine Igor rääkis muinasjutte, lapsed meisterdasid, Ana oli leiba küpsetanud, tädid askeldasid ringi, kass näris sõrmi... Kuna Sloveenias on mesitarud veidikene teistsugused, siis jäädvustasin ühe pildile ja kuna pilt tundus tühi, siis ronisin ise ka kassiga pildile.

Taru on tõesti see värviline "mitmeperepostkast". Kollases kotis on purk kohalikku mett (kastani- ja pärnaõite mesi). Seda te lähemalt ei näe, sest minu isa ei luba võõrast mett koju tassida. Ma võin seda lusikaga läbi internetiavaruste teile ulatada.

Mind jätkuvalt hämmastab asjaolu, et kõik tunnevad kõiki ja inimesed kolivad elu jooksul väga vähe. Nad on tõesti juurdunud: kus sünnivad, sealt leiavad ka elukaaslase, panevad oma lapsed kooli ja... nii see suguselts kasvab.

Hiljem noppisin Ana vanemate maja aias endale pirne (kas sa rohkem ei tahagi?) ja proovisin pirnist tehtud schnapssi. Loge..loge..logelemine.

Logelemislaupäev

Saabusin täna öösel kell kaks Maribori ja veedan tänase päeva peamiselt voodis pikutades, unne suikudes ja norinal magades. Vahel toon kuuldavale paar segast lauset, käin köögis külmkapi kallal ja loen Rootsi kriminaalromaani (Johan Theorin "The Querry").

Ma arvan... vabandust, ma loodan, et pühapäev kujuneb sama meeleolukaks. Ljubljanas oli tore, aga hostelis ööbimise puuduseks on see, et sealsed asukad lähevad väga erinevatel aegadel magama ja hakkavad väga erinevatel aegadel hommikul suure kolistamisega oma asju pakkima. Vaikuseaeg on kella kahest kuueni hommikul.

Laadisin oma puuduvad pildid arvutis, nii et saan kõik puust ja punaselt (loe: fotodega ja värviliselt) ette teha.

Meenutuseks kunagisest ujumisest pildike Podpeško veesilmast:

Seda teed mööda minnes saab järve äärest Ljubljanasse tagasi... väga suure ringiga :).

Ma ei tea, kas ma olen seda juba maininud, kui jah, siis kordamine on tarkuse ema, aga Sloveenias ei kasvatata teravilja, siin kasvatatakse maisi. Maisijahust (mannast?) tehtud pudru nimi on polenta ja maisitõlvikuid röstitakse ning müüakse tänavatel.

 Reede hommikul otsustasin hilja tõusta, aga keegi tundmatu helistas mulle kell seitse hommikul ja rikkus mu une ära. Võtsin oma kompsud ja jätsin hüvasti Prešereni väljaku... ja Kolmiksillaga (pildil 1/3 sellest).

Tähelepanelik vaataja ehk märkas, et need pildid pole tehtud hommikul vaid hoopis õhtul (neljapäeval), aga jutu sujuvuse nimel moonutan ja silun ma tõde enda huvides. 

Oma päeva alustasin tervisliku jalutuskäiguga Ljubljana Ülikooli sotsiaalteaduskonna hooneni (ca 3 km ja täpselt neli rasket kotti). Portoroži jõudsin jagatud transpordiga kella kahe paiku. Kuna Izola lähedal asuvast hostelist oli mulle hommikul saabunud kiri, et viimane buss sinna paika läheb kell kaks päeval, siis ma loobusin üleöö jäämisest.

Vahemeri on ka Sloveenia rannikul lummavalt sinine, aga ranna asemel on betoonääred. Ma ei ole selles päris kindel (st ärge kellelegi öelge, et ma midagi sellist ütlesin), aga tõenäoliselt tuleb see sellest, et sadamad olid mõeldud kaubalaevadele. Turism on kanda kinnitanud hiljem.
Portorož oli igav: päikseküpsed turistid lebasid kuivkollasel murul nagu kaldale uhutud vaalad. Mulle meeldis jalgrada kalda ääres... mis viis linnast välja...khm..khm..

Kui Piran paistma hakkas (asub peaaegu Portoroži kõrval), läks juba huvitavamaks. Hmm... torn? :)

 Pirani poolsaarel asuv samanimeline linnake oli suuruselt pisike, aga hingelt ja ajaloolt suur. Püha Jüri kiriku poolsaare tipu poolne külg (seal, kus kunagi oli surnuaed) pakkus rändurile kauaotsitud varju ja imelist vaadet merele.

Linnatänavad olid kitsad ja käänulised. Täpselt sellised nagu mulle meeldivad! Kui pesu kuivama riputad ja enda nööril enam ruumi pole, siis peab ennast vaid välja sirutama, et kasutada vastasmaja aknal olevat nööri :). Ajahambast näritud trepid viisid üles kirku juurde või varjatud sisehoovidesse.See oli tõeline tänavate (ja võlvkäikude) labürint!

 

Minu pilk jäi pidama paatidel. Miks mitte merele minna?

Kui ma olin mööda rannikut kõmpinud, oma elu ühe halvima pitsa ära söönud (aga teenindaja oli positiivne ja naerusuine), tänavatel ekselnud, varjus merega tõtt vaadanud, suveniirimüüja siesta ära rikkunud, siis tundsin, et mul on liiga palju kompse ja tuleb minna, et kunagi taas tulla siia itaalia-sloveeni merelinna. Teine kord jälle! Ciao!

Sõitsin bussiga Koperisse (bussis oli mul jälle üks neist sisukatest kõnelustest) ning sealt rongiga Maribori. Rongisõit kestis viis tundi ja see on arvatavasti pikim ümberistumisteta rongiliin Sloveenias (lõunast põhja).
Enne ööpimeduse saabumist sai imetleda mööduvat maastikku (mäed ja metsatulekahi) ja kottpimedas tervitada noort ja kuldset kuud.
Teate, ma olen alati tahtnud pista pea rongiaknast välja ja lehvitada mahajääjatele. Vat selline imeline rong see oligi!

Planeerida, planeerida, planeerida, jah!

Kas tahate näha, kuidas see õige üle-jala-planeerimine käib?

Astuge aga julgemalt lähemale! Teil on harukordne võimalus näha, kuidas hullumeelse mõistus töötab.
Minu viimane praktikapäev oli väga tore. Ainus probleem on selles, et mulle anti nii palju infomaterjali, et see teeb mere äärde mineku raskemaks. Füüsiliselt raskemaks. Praegu on õige hetk teha häält ja hüüda, et "mina tahan seda paksu raamatut" ja "palun mulle üks raamatukogu kott ja mõni märk". Võtke julgelt!

Istun hostelis oma narivoodis. Ülemisel koikul nagu tavaliselt. Arvutiga nagu tavaliselt. Asjad kipuvad põrandale kukkuma. Olgu, see hakkab ka juba tavaliseks muutuma. Päeval otsisin oma veepudelit taga. Õhtu leidsin selle naabri voodi alt. Las ta siis veereb seal ringi. Hetk tagasi kukkus mobiiltelefon kolksatusega põrandale. Sellele ronisin küll järele. Seda läheb veel vaja. Sellega saab transporti korraldada ja hiljem kuhugi helistada.

Minu mereäärde minek näeb praegu selline välja.
Homme jagatud transpordiga Portoroži. Enne pean linna teise otsa kõndima, aga säästmise nimel tuleb ohvreid tuua (kõige enne pean oma infomaterjalid kuhugi pressima. Valleraa!)
Kohale jõudes otsin vett. Portorožis ei pidanud midagi arhitektuuriliselt ja ajalooliselt huvitavat olema, aga seal on vähemalt rannad. Ma loodan ainult, et need tasulised pole.
Portorožist kõnnin ma Pirani, mis on oluline linn.

Nii... edasi läheb asi keeruliseks. Ma vaatasin endale majutuse kuskil väga müstilises kohas. Ma tean, et sinna saab Izolast, aga Izolasse ma enne laupäeva minna ei taha. Minu Ljubljana mentor Aleš mainis mulle jalgratta laenamist (olgu, tegelikult mainis ta, et jalgratas tuleks salaja laenata..khm..khm), aga võib-olla asjad kuidagi sujuvad.

Izolast saaksin minna laupäeva õhtul Koperisse ja siis tuleks midagi Maribori jaoks kombineerida.

Te muidugi mõistate, et ma räägin seda kõike teile juhuks, kui ma kaduma lähen... No vot, tule veel Ljubljanasse!

P.S Käisin kõige muu kõrvalt ka Tivoli pargis kõndimas.

Sulps!

Võin lõpuks teatada, et sel suvel olen isegi mina ujunud. Podpeško järv oli tilluke ja mudane, aga ujuda sai seal küll. Ujusin kohe mitu korda, takkajärgi või nii.
Järv asub Ljubljanast väljas ühes väikeses külas. Sinna viib linnaliini buss number 19B ja maha tuleb minna alles lõpp-peatuses.
Järv asub loodukaunis kohas, sest ümberringi on põllud ja heinamaad ning taamal kõrguvad... ikka-ikka, ikka mäed, mis muud seal olla saab! Kõndisin mööda põlluteed ja kohtasin ühte vahvat mammit koeraga.

Tegin järvest ka klõpsu, aga kuna fotoaparaadi aku on hinge vaakumas ja laadija jäi Maribori, siis hoian seda vähest aku energiavaru mõne klõpsu jaoks homme või ülehomme. Saati kui ma lähen võib-olla reedel Sloveenia rannikut vaatama... eks tuleb siis silmadega ülesvõtteid teha.

Mitu magamata ööd

Mul ei ole Ljubljana põrgukuumuses õnnestunud oma unetuid öid järgi magada. Enamgi veel: unisus on võtnud suuremad mõõtmed. Ühel päeval ma lihtsalt jään raamatukogus kogu seda tarka juttu kuulates magama. Ma ei viitsi isegi enam märkmeid teha. Ma magaksin parema meelega, aga kuumus kleepub ihu vastu ja lömastab mu keha.Õeh....

Kõige selle raamatukogutuuri kõrval olen kõndinud mööda kaldapealset ja teinud paar klõpsu (märkus: jäätist olen ma samavõrd palju söönud kui pilte teinud). Esmaspäeval läksin üles kindlusesse (asub mäe otsas nagu kord ja kohus), kus õhtuti näidatakse erinevaid filme. Kas te Tartuffi teate? Festival "Film pod zvezdani" (film tähtede all) on midagi sarnast: ainult tasuline, pikema kestvusega ja ühe filmiga päevas/õhtus. Esmaspäeva õhtul näidati "Elupuud": ilus kunstiline film, ainult minu staadiumis unimütside maitse jaoks liiga pikk.

Kõige rohkem meeldib mulle Ljubljanica kaldapealne: väikesed hubased kohvikud, isikupärased nurgapoed (lõõtsutavate koerte ja mänguhimuliste kassipoegadega), aiasaaduste turg. Veel muidugi kitsad tänavad, jutukad tuvid, jalgratturid, Kolmiksild; Prešeni väljak, kus õhtuti esinevad moosekandid ja see tänav rahvusraamatukogu juures, kus valgetele puupinkidele on kirjutatud Sloveenia kuulsate inimeste nimed ja sünniaastad ning iga pingi kõrval on käru muruga...
Kirikud mind enam ei huvita, aga ehk õnnestub mul põigata Tivoli parki (kuuldavasti müüakse seal linna parimat jäätist) ja homme sõita järve äärde. Hosteli administraator on tõeline ingel: lubas minu jaoks bussiajad järele vaadata. Loodan ainult, et selleks ajaks veel kogu vesi pole ära aurustunud... Sellises palavuses... No teate! Enamus inimesi tuleb tänavatele kesköösel ja isegi siis on veel palav.

Mis ma siin ikka kirjutan, lisan veidikene ka silmailu.

Selle silla nime arvasin ma paugupealt ära. Eks see Draakonite sild (Zmajski most) ole! Üks tiivuline on armsam kui teine. Kluti-pluti!

Iga kord, kui ma kõnnin üle Kongressi väljaku, poeb sügis hinge. Huvitav küll miks? :)

Tavaliselt teen ma pilti jõest...Jah, kindluse torn on ka pildile trüginud.

99 juhul sajast säilitan lustakad kaadrid oma mälus, aga vahel harva teen ka mõne kohmaka ülesvõtte. Maakad linnas, juhhei!

Tänan tähelepanu eest! Loodetavasti paranen pealtselt unisusest ja kuumarabandusest...

Nii kuum on tunne...

... ja juuksed võtavad juba tuld.

Nädalavahetus oli imeliselt väsitav. Laupäeval külastasin taaskord linnatorni, et heita sealt pilk linnale. Hiljem käisime kindluses, kus tehti superlahe tuur. Kui tavaliselt on mul tunne, et giididel on kiire ja nad loevad minuteid ringkäigu lõpuni, siis see noormees jagas meiega oma põhjalikke teadmisi (Mariborist üldse) ja tal oli kahju, et ta kõigest rääkida ei jõudnud. Kindluse külastamine ja ringkäik giidiga on kusjuures tasuta.
Keskpäeva leitsaku ajal istusime kohvikus ja sõime jäätist ning hiljem kõndisime linnapargis (Mestni park) ning ütlesime möödujatele "Dober dan!". Minu ootamatu uue tuttavaga oli üsna meeldiv aega veeta.

Laupäeva õhtul sõitsin rongiga (taaskord) Celjesse, sest Sandi kodukohas toimus järgmisel päeval katoliiklik mass ja selleks puhuks pandi liiklus seisma (st pühapäeva hommikul tulles oleksingi ma jäänud rongijaama konutama).
Miricaga on iga kord aina toredam aega veeta. Kusjuures ta andis mulle pidulikult üle sünnipäevakingituse. See oli küll liiast, sest temaga veedetud aeg on olnud juba piisav kingitus (enamgi veel).
Pühapäevane mass oli midagi uudset, aga samas minusuguse pagana jaoks lahja ja igavapoolne. Sandi rääkis hiljem, et varem, headel aegadel, oli kutsutud muusikuid esinema ja pidu ning pillerkaar kestis hiliste õhtutundideni. Nüüd oli alles veel mass ja väikene laat.
Nii palju kui ma aru sain, siis sel päeval käiakse ka sugulaste haual ja Sandi ema teeb sel päeval sugulastele lõunasöögi. See oli esimene kord, kui ma kuulsin lõunasöögipalvet. Mina olin juba lusikatäie jõudnud võtta, aga mitteusklikuna olin ma hinges tänulik Sandi emale, kes selle toidu valmis vaaritas. Teisi ma ei täna.
Sandi ema töötab koolisööklas kokana ja võib-olla sellepärast on ta harjunud palju ja paljudele süüa tegema. Minul puudus aastatepikkune praktika (meil on kodus kolme käigu asemel üks) ja seetõttu olin ma magustoidu järel üsna omadega läbi.

Pühapäeval jõudsin (taaskord) hilja õhtul tagasi Maribori ja pidin (taaskord) oma nädalaaruande valmis kirjutama. Unisena jätsin ma pooled asjad kaasa pakkimata ja kindlasti jäi ühiselamus ka veel midagi tegemata.
Järgmisel hommikul (täna) ärkasin juba kell kuus hommikul, sest kell pool seitse sain ühe tüdruku autoga Ljubljanasse (jagatud transport: soodne ja moodne :)).
Köögis samavõrd unise punkrikaaslasega kohtudes oli mul üks neist sisukatest mõttevahetustest.

Mina: Ma ei taha Ljubljanasse minna! Las saadavad kellegi teise! Oh, kuidas tahaks magada!
Tema: Hmm... Mis sellest ikka ei oleks, kui ma täna praktikale ei läheks? Pealegi... see on ju esmaspäevast reedeni. Üks päev siia-sinna... Nad ei paneks seda tähelegi.

Ma loodan, et tema minemisotsus oli sama õige kui minu oma. Ljubljanas on põnev. See on hoopis teistmoodi linn kui Maribor ja selle salajased sopid ootavad läbiuurimist.


Ja raamatukogu oli neil väga ilus ja ruumikas! (ma ei ütle seda (ainult) sellepärast, et nad mulle koti andsid)

Asjal on jumet

Ma ei teadnudki varem, et üksiku naisterahva elu võib nii kummaliseks muuta. Ma arvasin, et üksikud naisterahvad istuvad kodus nurgas ja nutavad oma printsi taga.

Tühjagi!
Õhtuti tuleb, kindlasti tuleb, istuda väikeses sisehoovis ja kuulata imelise kitarristi (Karl Ritter) improviseerimist (kitarri saab mängida mitmel erineval moel). Hiljem kuuvalguses kõndimiseks tuleb valida selline noormees, kes teab, et sinu ja tema vahel ei pea olema 100 meetrit tühjust ja et mu käed vajavad soojendamist.

No vot, väga lahedate inimestega võib vahel kohtuda. Aga seda, millal ühest plaanikindlast inimesest sai preili Hajameelsus, ma küll ei mäleta.

Vigade parandus

Olen teile vahepeal valetanud. Tegin seda täiesti tahtmatult.

1. Mariboris ikkagi niidetakse muru. Tegi kurvaks küll, sest nii ilusale ristikuväljale oleks võinud juba lehmad sööma lasta (need beežid jõujuurikad Pohorjest, kellel seal küngastel midagi eriti närida pole). Ühel päeval läksin parki ja sain aru, et midagi on valesti. Heinast oli saanud muru.

2. Minu köögikaaslane siiski vatrab nagu turunaine. Ta alustab kell kümme õhtul ja ketrab kella üheni öösel. Ma arvan, et tal on teistsugune sisemine kell kui minul.

Lisan veel kaks olulist infokildu.

1. Maribori ei tasu oma pensionipõlve veetma tulla. Miks? Ühel päeval peate te ikka poodi minema ja teel reguleeritud ülekäigurada kasutama. Kui mina jõuan alles poolele teele kui juba tuli punaseks läheb (ma kõnnin isegi keskmisest kiiremini), siis kui kaugele vana mina jõuaks?

2. Kas te teadsite, et Sloveenia riik on kanakujuline? Atlastes on Sloveenia alati olnud nii väikselt, et pigem on tegu laialivalgunud tindiga kui mingi kujuga, aga kui suuremalt vaadata... vat, siis on aru saada küll :)

Andestust...andestust

Miks on hea jagada korterit noormehega?

Peale selle, et ta ei vatra päevad (ja ööd) otsa ning tal kulub hommikul vannitoas suhteliselt vähe aega, on neid plusse veelgi.


Deeejan..Deejan! hüüdsin ma.
Dejan pistis pea oma toast välja ja leidis mu köögis toolil seismas ja laelambiga tõtt vaatamas.
Dejan, see ei tööta. Kas sa oskad sellega midagi peale hakata? osutasin ma näpuga lambile.
Ja Dejan tõi valguse tagasi maailma... või vähemalt kööki. Naksudega laelambiga saan hakkama, aga see kruvidega nõudis juba professionaalsemat kätt.
Dejan võttis vana pirni välja ja viskas prügikasti.
Kas siin lähedal on mõni pood veel lahti?küsis ta.
Raputasin pead. Mariboris pannakse poed kell seitse kinni (mõne (kaugelasuva) erandiga).

Dejan võttis siis oma toas ühel lambil pirni ära ja pani kööki (ta käis eile Batmani uut filmi vaatamas. Kohe näha, et mõjus). Loodetavasti tema toa eelmine elanik luges vähe.

Aga nüüd ma võin selle roosa käterätti suhtes silma kinni pigistada. Huvitav ainult, millal tema pruut läbi astub? (no olge nüüd! Tal oli kaks südametega tassi!!!!)

-----------------
Pidasin täna oma pikima vestluse sloveeni keeles. Oleks võinud pidamata jätta, sest tundub, et ma tõmban ligi väga veidraid inimesi. Mõni neist veidratest inimestest küsib nt mu kodust aadressi. Üks isa mul juba on olemas, rohkem pole vaja.
Kui öelda, et ma olen siin üksi, siis ei tähenda see, et ma olen kogu aeg üksi ja see, kui keegi on vallaline, ei tähenda veel, et ta on vaba.

Järgmisel korral vastan eesti keeles.