Selgus, et esmakordselt anti see teos välja 1990. aastal. Vabanduseks võin öelda, et siis olin ma veel liiga väike, et isegi teada, mis lift on, saati siis temalt raamatusoovitusi saada. Võib-olla oligi nii parem, sest minu väikesed pontsakad käed oleksid eesti rahvajuttudest kindlasti midagi voltinud, neid kokku käkardanud või/ja mitu erilist illustratsiooni lisanud.
Alguses oli lugemine vaevaline. Kuigi rahvajutud on mulle küllaltki tuttavad, puudusid mu sõnavarast hispaaniakeelsed vasted sõnadele "kutsar", "mõisnik", "rehepapp"... Siis ma avastasin, et koduses raamaturiiulis seisab täpselt seesama raamat, ainult eesti keeles. Kui nüüd lugemine vaevaliseks läks ja sõna tähendus segaseks jäi, uurisin emakeelsest variandist järele, mida see või too meie keeles tähendada võiks.
Kuna tegu ei ole tõlke vaid mugandusega, siis olid jutud küll sisult samad, aga kirjutamisviisilt erinevalt. Mahlakas rahvakeel läks muganduses kaduma ja ühes jutus oli seast saanud hoopis lammas (oveja). Sellest hoolimata ei olnud jutud oma vahvust kaotanud ning ma sain mitu-mitu toredat hispaaniakeelset väljendit teada.
Lisaks juttudele, mida oli tore uuesti lugeda ja meenutada, meeldis mulle Talveti põhjalik sissejuhatus. Mitte et mulle oleks vaja Eesti kirjanduslugu meenutada, seda (veel) mitte, aga siiamaani ma ei teadnud, kuidas teatud kirjanduslikke mõisteid hispaania keelde panna (nt Despertar Nacional (Ärkamisaeg)). Teate küll, keeletundides õpetatakse rääkima oma perekonnast, aga eesti kirjanduse ajaloost ei räägi keegi.
Lõpetuseks lisan oma lemmiklausumine ühest jutust, mis eesti keeles algab "Jookse poega, jõua poega...", aga hispaania keeles kõlab hoopis nõndaviisi:
Vete prisa, hijo. ¡Vuela!
Piensa que por un engaño
tuya será la mozuela.
Recoge de casa el paño:
trae...
