Davidi juuksur*

Mulle meeldib bussiga sõita.

Kas see kõlas nüüd kohatult? Mulle meeldib bussiaknast välja kiigata. Olin küll unustanud, kui pikad on bussisõidud Hispaanias, kus vahemaad on... lihtsalt ON. Kuna ventilatsioon toimus laitmatult ja teeääri palistasid armsad mäemuhud, siis tühja sellest teekonna pikkusest. Bussijuht karjus igas peatuses "Fuera!" (välja!), misjärel kõik reisijad vaatasid segadusse sattunult ümbrust, et selgeks teha kas see "välja" oli lõpuks neile mõeldud või mitte. Oh, ja need pooletunnised kohvipausid, mida Eestis kunagi pole - olin ka selle bussisõidu võlu ära unustanud. Kõik kupatakse kuskil kiirtee äärses kohvikus bussist välja ja juht läheb naudib kohvi ja suitsu. Kiiret pole kuhugi...
Tualetis (kohvikus) oli huvitav maksesüsteem: koristaja istus laua taga ja kõik võisid anda tasu vastavalt oma südametunnistusele. Võisid ka andmata jätta, aga tundus hoopis, et andsid rohkem kui tavaliselt ja sundkorras.

Almerías mulle meeldis.

Miks?

See on nüüd küll kohatu küsimus. Võiksin öelda, et seal oli nii hea majutus (sh vannitoal olid kollased seinad ja rand oli Kalevipoja kiviviske kaugusel), aga see ei oleks aus vastus. Tegelikult olin ma juba varem ära otsustanud, et Amería mulle meeldib, aga pärast seada, kui ma olin Vahemeres ujumas käinud ja linnas uudistanud, tundus see mulle paigana, kuhu võib veel ja veel tulla. Suvel on seal muidugi vaikne, aga kevadel või sügisel... siis oleks just sobiv ilm matkama minekuks (see jäigi mul seekord tegemata, sest eestlasena ei kujutanud ma ette, et ilm võib ka nii palav olla!).

 

Need asjad, mis öös on, on tegelikult kassid, kes mängivad rannakaljudel omavahel (kasse peate ette kujutama, sest nemad pildile ei jäänud. Piisab teile kaljudest)

* Almerías olles jäi silma silt "peluquería Bisbal" (Bisbali juuksuriäri) ja kuna tuntud Hispaania laulja David Bisbal on sellest linnast pärit, siis võib loota, et just seal juuksuriäris keeratakse neid vallatuid lokke, mis Davidil on (temal küll loomulikud)ja võttes arvesse, et maailm on väike ja Almería veel väiksem, siis võis see juuksuriäri tõepoolest kuuluda Davidi vanematele, vanavanematele, onule või täditütrele.
David on Almeríast isegi laulnud:

 

Alicante - La millor terra del món (?)*

Ma olen hommikuinimene... isegi kui öösel ei saa magada. Ikka olen hommikuinimene.

Hommikul on lihtsalt nii ilus ja jahe. Ilusalt jahe. Istusin rannapromenaadil ja lastes soojal hommikupäikesel ennast paitada lugesin El Pais´i (Hispaania ajaleht).

 

Ema küsis minult hiljem naljatamisi, kas ma selleks Hispaaniasse läksingi,et Hispaania ajalehti lugeda. Miks ka mitte? :) Hommikud (ja ka ööd) olid ilmselgelt kõige talutavam aeg päevast ja istuda puupingil, vaadata helehelesinist vett, nautida kohvi ja sirvida lehte, mille sa oled just-just ühest tänavakioskist naeratavalt müüjalt ostnud (lisaks võib osta ka saia, mille ajalehe sisse keerata. Siis on veel stiilsem)... Ilus hetk, viibi veel! 

Hiljem läks saunaks. Mulle meenus, et ma talun hästi palavust... varjust. Varjust vaadates polnud ilmal hädagi, ainult see vari kippus kogu aeg minema hiilima. Ta oli nagu toimekas turist, kes ringi ruttab ja kõigest pilti teeb. Oli hetk siin ja juba ta läinud ongi. 

Lonkisin mööda tänavaid. Täpsemalt: harjutasin lonkimist, sest hispaanlaste tempo saavutasin ma alles reisi lõpuks. Kui ajalehe lugemine petab kohalikud ära, siis minu kõndimiskiirus annab mu alati ära.

Olles Alicantega põgusalt juba kohtunud, võisin ma seekord vabalt võtta (mis sellest et eelmisel korral ma peaasjalikult Alicantes ainult magasin). 

Juba esmapilgust piisas mõistmaks, et kindluse juurde ronimine (lauspäikeses!) on võrdne vabasurma minekuga. Kindlus näeb augustikuul kõige kenam välja kaugelt vaadates. Nt istudes ranna ääres ja lastes värskendaval meretuulel juukseid sasida. Kaunis, kas pole?

 Kindluse juures (künka jalamil) on kõige vahvam kuulata tsikaatide hääl küpressides. Ma ei ole kindel, kas need olid ikka tsikaadid ega ka selles, kas puudeks olid ikka küpressid, aga kirjanduslik tõde võibki olla veidi painutatud. Tol hetkel mulle meenus lihtsalt hiljuti loetud Delibes´i "Küpressil on pikk vari". Loetu ja tegelikkus põimusid ühtseks tervikuks.

Hispaania on maa, kus (peaaegu) igas linnas on kindlus ja katedraal. Kui ma 2010. aasta sügisel tegin tšehhitarist sõbraga kiirtutvuse Hispaaniaga, siis teekonna lõpus olime juba muutunud kindluste ja katedraalide suhtes allergiliseks. Samamoodi võib alguses vaimustuda Rooma-aegsetest varemetest, aga kui Hispaanias kauem olla, siis saate aru, et neid varemeid on terve Hispaania täis. Maa ajalugu on pikk ja kultuurimälestiste nimekiri veel pikem. Neid jagub igale poole.

Nagu aru võib saada, siis kindlused mind ei köida. Muuseumid? Nende kohta leidsin ma ühest vanast kausitikust sellise märke: "kui kunst raamidesse suruda ja seda eksponeerida, siis see lihtsalt enam ei ole huvitav."  Tehislikkuse maik on juures ja muuseumisse minnes peab olema vastav meeleolu. Mulle meeldib ootamatu ilu. Nt bussijaama kõrvalhooneid ääristavad azulejodega pingid köitsid mu pilku.

Probleem oli suuresti aga selles, et.... suvi oli!

Päike... ja palavus... ja veel päikest... ja veel palavust. Ma siiski põikan alati osadesse kohtadesse. Mind millegipärast köidavad bussijaamad, turuhooned, rahvapeod... Seal on elu. Alicante turuhoone oli nagu sumisev mesitaru. Kõik oli värske ja kalasaadustega kauplejaid oli nii palju. Kõik hõikusid midagi ja püüdsid möödujate tähelepanu köita. Üks lustakas vanamees puhastas krevette ja samal ajal käis suu kogu aeg. Hispaanlane, see ei vaiki isegi magades :).

Teisel päeval ma mõistsin, et ma olen liiga kaua ära olnud. Ma olin hakanud unustama. Näiteks olin ma unustanud, et Hispaanias müüakse jogurteid, mis on 0%-lise rasvasisaldusega ja maitsevad arvatavasti nagu tapeediliim (arvatavasti sellepärast, et ma pole kunagi tapeediliimi proovinud). Lisaks on naturaalne jogurt alati suhruga maitsestatud, mis tähendab, et see tegelikult pole naturaalne. Hispaania toidupoe valikutest võib pikalt kirjutada (loe: pikalt võib kirjutada, miks mul midagi süüa pole), aga ma arvan, et nemadki on Eestis poes sama nõutu näoga nagu mina Hispaanias. Kohuke? Mis see veel on?

Olin ka unustanud, et Hispaanias vilistatakse... järele. Kui ma esimest korda Hispaanias käisin (2008. aasta septembris), siis ma olin alguses ausalt öeldes kergelt solvunud. Barcelona lennujaamas ei ihaldanudki keegi mu räsitud seljakotti (aga kõik ometi foorumil hoiatasid taskuvaraste eest!) ja tänaval ka keegi järele ei vilistanud. Ja siis ühel päeval jalutasin ma Barcelonast välja... ja, noh, teate küll, üksik neiu, kes kindlasti ei tea, kuhu minna :). Ausalt öeldes ei ole ma siiamaani aru saanud, millal hispaanlased järgi vilistama hakkavad. Näiteks Alicantes: päev otsa oli vaikus, aga piisas sellest, et ma oma raske matkakoti selga venitasin ja ähkides-higistades bussijaama poole sammuma hakkasin (alguses vales suunas, sest Google map ei olegi nii tark, kui arvata võiks), kui hakkas tulema. Mida kaunist võib olla higises naisterahvas, kes veab seljas rasket kotti lämbel pärastlõunal? Mina ka ei tea, aga kui see oli kui doomino-efekt. Üks noormees tegi otsa lahti, teetöölised jätkasid ja lõpuks tahtsid juba kaks jõnglast minuga juttu alustada. Bussijaamas istusin ma aknalauale, sirutasin varbaid ja mõtlesin, et küll siin on hea. Siin on meid, välismaalasi, kindlasti rohkem :). Sõit Almeríasse võis alata



*parim paik maa peal

Dormirse sobre los laureles

Kuna loorberitele ei tohi puhkama jääda (märkus: seda tähendab ka selle postituse pealkiri) ja ma olen juba iseloomu poolest rahmeldav ja korraldav inimene, siis jäi reisimärkmete jagamine soiku. Kleepisin hoopis raamatukogus kohaviitasid ja laenutasin kaalukaid teoseid (kaalukaid ka sõna otseses mõttes).

Midagi hakkas riiulite vahel askeldades hinges kripeldama. Asi ei ole niivõrd selle, et Hispaania hinges näriks (Hispaania on juba ammusest ajast mu hinge suure augu närinud ja jätkab järamist), vaid selles, et midagi jäi poolikuks. Alustasin, aga ei lõpetanud. Kuidas nii küll võib? Minu südametunnistus punastas iga kord, kui sellele mõtlesin. Hakkasin Hispaania poole lendama, aga, näedsa, tundub, et ei jõudnudki kohale. Ei-ei, jõudsin küll.

Maandusin. Üles-alla hüpetega ja läbiloksutamisega nagu Ryanairi lendudele kohane, aga vähemalt olin kindlalt maapinnal. Minu esmakohtumine Hispaaniaga oli 2009. aasta sügisel ja hilisemad taaskohtumised on jäänud tagasihoidlikuks. Noogutame teineteisele tervituseks pead ja juba ma sulandungi rahvamassi. Siiski võib minu 2009. aasta märkmetes olevat lauset lisada ka siia, sest see tunne on arvatavasti aegumatu.

Tulin lennukist välja ja... lämbu kasvõi ära.

Ma tean, et Hispaanias on soe kliima, aga ma kipun pahatihti unustama, kui palav see õigupoolest olla võib.

Lennujaamabussiga sõitsin ma otse loomulikult õigest peatusest mööda ja kuigi mul ei olnud oidu järgmises maha minna (ma ei teadnudki, milline järgmine on,  sest pime oli, bussis peatusi ei öeldud ja üldse tuli peatamiseks nuppu vajutada), oli mul oidu pahuralt bussijuhilt küsida (nii viis peatust hiljem), et...”Eeee...La puerta del mar...Donde esta?”. Me mõlemad teadsime, et La puerta del mar´i peatuse magasin ma lihtsalt maha. Siis oli mul veel oidu tagasi kõmpides kaarti vaadata (bussijaamades vahel ikka on) ja selgus, et mul polegi mõtet päris tagasi kõndida, sest siis peaksin ma uuesti tagasi tulema.

Kuigi oma (meeleolukatest) linnasekslemistest võiksin ma juba eraldi raamatu välja anda ja neid leidus ka sellel reisil (etteruttavalt võib öelda, et probleem ei olnud kaardilugemisoskuses vaid kaardis, mida me lugesime), siis Alicantes jõudsin ma hostelisse üsnagi otse minnes. Väljas oli pime, kell oli palju, aga tänavad kihasid elust.  Hostel oli poolpeidetud ja seda pidas üks veider Hispaania vanamees oma koeraga, aga voodid olid seal olemas. Selleks ajaks olin ma juba nii väsinud ja higist läbiligunenud, et vajusin nagu kott voodisse. Uni...magus uni ja läbi selle kumamas läbi see tunne: Hispaanias. Pole ometi võimalik!