Ma olen hommikuinimene...
isegi kui öösel ei saa magada. Ikka olen hommikuinimene.
Hommikul on lihtsalt nii
ilus ja jahe. Ilusalt jahe. Istusin rannapromenaadil ja lastes soojal hommikupäikesel ennast paitada lugesin El Pais´i (Hispaania ajaleht).
Ema küsis minult hiljem naljatamisi, kas ma selleks Hispaaniasse läksingi,et Hispaania ajalehti lugeda. Miks ka mitte? :) Hommikud (ja ka ööd) olid ilmselgelt kõige talutavam aeg päevast ja istuda puupingil, vaadata helehelesinist vett, nautida kohvi ja sirvida lehte, mille sa oled just-just ühest tänavakioskist naeratavalt müüjalt ostnud (lisaks võib osta ka saia, mille ajalehe sisse keerata. Siis on veel stiilsem)... Ilus hetk, viibi veel!
Hiljem läks saunaks. Mulle meenus, et ma talun hästi palavust... varjust. Varjust vaadates polnud ilmal hädagi, ainult see vari kippus kogu aeg minema hiilima. Ta oli nagu toimekas turist, kes ringi ruttab ja kõigest pilti teeb. Oli hetk siin ja juba ta läinud ongi.
Lonkisin mööda tänavaid. Täpsemalt: harjutasin lonkimist, sest hispaanlaste tempo saavutasin ma alles reisi lõpuks. Kui ajalehe lugemine petab kohalikud ära, siis minu kõndimiskiirus annab mu alati ära.
Olles Alicantega põgusalt juba kohtunud, võisin ma seekord vabalt võtta (mis sellest et eelmisel korral ma peaasjalikult Alicantes ainult magasin).
Juba esmapilgust piisas mõistmaks, et kindluse juurde ronimine (lauspäikeses!) on võrdne vabasurma minekuga. Kindlus näeb augustikuul kõige kenam välja kaugelt vaadates. Nt istudes ranna ääres ja lastes värskendaval meretuulel juukseid sasida. Kaunis, kas pole?
Kindluse juures (künka jalamil) on kõige vahvam kuulata tsikaatide hääl küpressides. Ma ei ole kindel, kas need olid ikka tsikaadid ega ka selles, kas puudeks olid ikka küpressid, aga kirjanduslik tõde võibki olla veidi painutatud. Tol hetkel mulle meenus lihtsalt hiljuti loetud Delibes´i "Küpressil on pikk vari". Loetu ja tegelikkus põimusid ühtseks tervikuks.
Hispaania on maa, kus (peaaegu) igas linnas on kindlus ja katedraal. Kui ma 2010. aasta sügisel tegin tšehhitarist sõbraga kiirtutvuse Hispaaniaga, siis teekonna lõpus olime juba muutunud kindluste ja katedraalide suhtes allergiliseks. Samamoodi võib alguses vaimustuda Rooma-aegsetest varemetest, aga kui Hispaanias kauem olla, siis saate aru, et neid varemeid on terve Hispaania täis. Maa ajalugu on pikk ja kultuurimälestiste nimekiri veel pikem. Neid jagub igale poole.
Nagu aru võib saada, siis kindlused mind ei köida. Muuseumid? Nende kohta leidsin ma ühest vanast kausitikust sellise märke: "kui kunst raamidesse suruda ja seda eksponeerida, siis see lihtsalt enam ei ole huvitav." Tehislikkuse maik on juures ja muuseumisse minnes peab olema vastav meeleolu. Mulle meeldib ootamatu ilu. Nt bussijaama kõrvalhooneid ääristavad azulejodega pingid köitsid mu pilku.
Probleem oli suuresti aga selles, et.... suvi oli!
Päike... ja palavus... ja veel päikest... ja veel palavust. Ma siiski põikan alati osadesse kohtadesse. Mind millegipärast köidavad bussijaamad, turuhooned, rahvapeod... Seal on elu. Alicante turuhoone oli nagu sumisev mesitaru. Kõik oli värske ja kalasaadustega kauplejaid oli nii palju. Kõik hõikusid midagi ja püüdsid möödujate tähelepanu köita. Üks lustakas vanamees puhastas krevette ja samal ajal käis suu kogu aeg. Hispaanlane, see ei vaiki isegi magades :).
Teisel päeval ma mõistsin, et ma olen liiga kaua ära olnud. Ma olin hakanud unustama. Näiteks olin ma unustanud, et Hispaanias müüakse jogurteid, mis on 0%-lise rasvasisaldusega ja maitsevad arvatavasti nagu tapeediliim (arvatavasti sellepärast, et ma pole kunagi tapeediliimi proovinud). Lisaks on naturaalne jogurt alati suhruga maitsestatud, mis tähendab, et see tegelikult pole naturaalne. Hispaania toidupoe valikutest võib pikalt kirjutada (loe: pikalt võib kirjutada, miks mul midagi süüa pole), aga ma arvan, et nemadki on Eestis poes sama nõutu näoga nagu mina Hispaanias. Kohuke? Mis see veel on?
Olin ka unustanud, et Hispaanias vilistatakse... järele. Kui ma esimest korda Hispaanias käisin (2008. aasta septembris), siis ma olin alguses ausalt öeldes kergelt solvunud. Barcelona lennujaamas ei ihaldanudki keegi mu räsitud seljakotti (aga kõik ometi foorumil hoiatasid taskuvaraste eest!) ja tänaval ka keegi järele ei vilistanud. Ja siis ühel päeval jalutasin ma Barcelonast välja... ja, noh, teate küll, üksik neiu, kes kindlasti ei tea, kuhu minna :). Ausalt öeldes ei ole ma siiamaani aru saanud, millal hispaanlased järgi vilistama hakkavad. Näiteks Alicantes: päev otsa oli vaikus, aga piisas sellest, et ma oma raske matkakoti selga venitasin ja ähkides-higistades bussijaama poole sammuma hakkasin (alguses vales suunas, sest Google map ei olegi nii tark, kui arvata võiks), kui hakkas tulema. Mida kaunist võib olla higises naisterahvas, kes veab seljas rasket kotti lämbel pärastlõunal? Mina ka ei tea, aga kui see oli kui doomino-efekt. Üks noormees tegi otsa lahti, teetöölised jätkasid ja lõpuks tahtsid juba kaks jõnglast minuga juttu alustada. Bussijaamas istusin ma aknalauale, sirutasin varbaid ja mõtlesin, et küll siin on hea. Siin on meid, välismaalasi, kindlasti rohkem :). Sõit Almeríasse võis alata
*parim paik maa peal
Hispaania on maa, kus (peaaegu) igas linnas on kindlus ja katedraal. Kui ma 2010. aasta sügisel tegin tšehhitarist sõbraga kiirtutvuse Hispaaniaga, siis teekonna lõpus olime juba muutunud kindluste ja katedraalide suhtes allergiliseks. Samamoodi võib alguses vaimustuda Rooma-aegsetest varemetest, aga kui Hispaanias kauem olla, siis saate aru, et neid varemeid on terve Hispaania täis. Maa ajalugu on pikk ja kultuurimälestiste nimekiri veel pikem. Neid jagub igale poole.
Nagu aru võib saada, siis kindlused mind ei köida. Muuseumid? Nende kohta leidsin ma ühest vanast kausitikust sellise märke: "kui kunst raamidesse suruda ja seda eksponeerida, siis see lihtsalt enam ei ole huvitav." Tehislikkuse maik on juures ja muuseumisse minnes peab olema vastav meeleolu. Mulle meeldib ootamatu ilu. Nt bussijaama kõrvalhooneid ääristavad azulejodega pingid köitsid mu pilku.
Probleem oli suuresti aga selles, et.... suvi oli!
Päike... ja palavus... ja veel päikest... ja veel palavust. Ma siiski põikan alati osadesse kohtadesse. Mind millegipärast köidavad bussijaamad, turuhooned, rahvapeod... Seal on elu. Alicante turuhoone oli nagu sumisev mesitaru. Kõik oli värske ja kalasaadustega kauplejaid oli nii palju. Kõik hõikusid midagi ja püüdsid möödujate tähelepanu köita. Üks lustakas vanamees puhastas krevette ja samal ajal käis suu kogu aeg. Hispaanlane, see ei vaiki isegi magades :).
Teisel päeval ma mõistsin, et ma olen liiga kaua ära olnud. Ma olin hakanud unustama. Näiteks olin ma unustanud, et Hispaanias müüakse jogurteid, mis on 0%-lise rasvasisaldusega ja maitsevad arvatavasti nagu tapeediliim (arvatavasti sellepärast, et ma pole kunagi tapeediliimi proovinud). Lisaks on naturaalne jogurt alati suhruga maitsestatud, mis tähendab, et see tegelikult pole naturaalne. Hispaania toidupoe valikutest võib pikalt kirjutada (loe: pikalt võib kirjutada, miks mul midagi süüa pole), aga ma arvan, et nemadki on Eestis poes sama nõutu näoga nagu mina Hispaanias. Kohuke? Mis see veel on?
Olin ka unustanud, et Hispaanias vilistatakse... järele. Kui ma esimest korda Hispaanias käisin (2008. aasta septembris), siis ma olin alguses ausalt öeldes kergelt solvunud. Barcelona lennujaamas ei ihaldanudki keegi mu räsitud seljakotti (aga kõik ometi foorumil hoiatasid taskuvaraste eest!) ja tänaval ka keegi järele ei vilistanud. Ja siis ühel päeval jalutasin ma Barcelonast välja... ja, noh, teate küll, üksik neiu, kes kindlasti ei tea, kuhu minna :). Ausalt öeldes ei ole ma siiamaani aru saanud, millal hispaanlased järgi vilistama hakkavad. Näiteks Alicantes: päev otsa oli vaikus, aga piisas sellest, et ma oma raske matkakoti selga venitasin ja ähkides-higistades bussijaama poole sammuma hakkasin (alguses vales suunas, sest Google map ei olegi nii tark, kui arvata võiks), kui hakkas tulema. Mida kaunist võib olla higises naisterahvas, kes veab seljas rasket kotti lämbel pärastlõunal? Mina ka ei tea, aga kui see oli kui doomino-efekt. Üks noormees tegi otsa lahti, teetöölised jätkasid ja lõpuks tahtsid juba kaks jõnglast minuga juttu alustada. Bussijaamas istusin ma aknalauale, sirutasin varbaid ja mõtlesin, et küll siin on hea. Siin on meid, välismaalasi, kindlasti rohkem :). Sõit Almeríasse võis alata
*parim paik maa peal
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar