Caminaré...Aunque mis zapatos se me gasten..

Ja me ei laotu ainult ajas. Ka ruumis ulatume kaugelt üle selle, mis silmaga nähtav. Kui lahkume kusagilt, jätame enast midagi maha, me jääme sinna, kuigi sõidame ära./.../

("Öine rong Lissaboni")

Lugesin seda raamatut praegu. Detsembris.

 (Täiesti kõrvaline märkus: teel olles lugesin ka kusjuures raamatut. Ühte Rahva Raamatukogust leitud hispaaniakeelset lasteraamatut, mille ma naastes viisakalt riiulisse tagasi panin). 

Olen vahepeal mõttes naasnud oma Hispaania reisile ja mitte ainult sellele reisile, vaid ka kõikidele eelmistele. Olen varahommikul astunud Leoni katedraali ja imetlenud, kuidas hommikupäike läbi vitraažakende tungib ja hämaruse värvikirevaks võlub. Olen öösel kõndinud üle tuledesäras San Marcose väljaku. Olen vaadanud, kuidas hispaanlased lausvihmas jalgpalli mängivad. Jah, olen küll ning mitte ainult. Hispaania tungib ka siia. Iga aastaga on teda rohkem ja rohkem tunda. Vahepeal olen mõistnud, et Hispaaniat ei saa ära kirjutada. Hispaania on minu kehas nagu vähk, mis jätkab kasvamist. Aeglaselt, aga sihikindlalt. Võib tunduda, et teda pole, et ma olen tervenenud, aga piisab, kui kuulen tänaval kõndides hispaaniakeelset sõna, kui mind haarab tohutu rõõm. España - nagu raamatu "Öine rong Lissaboni" peategelase jaoks oli maagiline sõna "português", on minul selleks "español".

Seega naastes mõttes selle aasta suve lõppu, võib minu 17. augusti kiirmärkmetest lugeda:

Eilne päev oli sisukas. Esiteks hommik: hommik oli raske. Ärkasin telefonihelina peale ja mõtlesin edasi magada (magus-magus uni!) kuni mulle meenus, et ma pean taaskord bussi peale minema. Adiós Almería! Voy a regresar un buen día!

Sõit oli imekaunis. Tee lookles mööda rannaäärt ja millised vaated. MILLISED HUNNITUD VAATED!

Valisin juba välja, kus ma elada tahan. Nüüd on vaja ainult "tocar el gordo" ja ma saangi endale rannamaja osta. Lihtne, kas pole?

Málagas eksisin natukene ära (läksin ringiga)...

Tegelikult eksisin ma palju ära ja läksin mitme ringiga. Ma ei oska natukene ära eksida. Kui juba, siis juba! Osad tänavad olid teetööde tõttu suletud, päike lõi momentaalselt nokauti ja ehk sellest ka see auringide tegemine :)

...aga jõudsin ilusasti hostelisse ja kohtusin Katiga (st Kati tuli minu hostelisse ja señora alt karjus: "Dianaaaa!")

Siinkohal tuleks selguse huvides ära tuua lõik Hispaania tähtsaima teose "Manolito Gafotas"  eestikeelsest tõlkest:

/.../ ...festivali kannab üle Carabancheli raadio. See on meie kohalik raadiojaam ja kuna neil mikrofonide jaoks eriti raha ei jätku, siis - nagu vanaisa ütleb - teevad nad saateid vana indiaani süsteemi järgi: avavad aknad ja karjuvad sealt välja.

See vana indiaani süsteem on rakendatav ka tavasuhtlusesse :).

Ja Kati? Kati on üks minu paremaid sõpru. Sarnaselt pioneeride ja kotlettidega on ta alati valmis. Valmis tulema. Sellised sõbrad on tõeline õnnistus. Kati saatis mind pool teekonda. Tema oli Málagasse jõudnud juba paar päeva varem.

Ma ei mäleta enam täpselt, mida ja millal me Málagas tegime. Maitsesime paellat, kummutasime sangriat ja tinto de verano´t (viimane oli parem kui esimene), käisime ujumas (laine ujutas). Öösel sõime rannas pitsat ja kuulasime Vanessa Martíni kontserti (sest feria-aeg oli!). 17. augustil käisime turul ka:

Seda mäletan ma küll, mida me Katiga 16. augusti pärastlõuna ja öö vahepeal tegime. Siis me käisime kiirkorras Marbellas. Planeeritud oli kohtumine Enrique fännidega. Meie jaoks kujunes see küll hola-adiós-tüüpi sündmuseks, aga kokkuvõtvalt oli see paganama põnev. Kohalejõudmine Marbellasse oli lihtne, aga siis... seiklus algas. Google maps ei ole ilmselgelt Marbella tänavavõrgustikuga tuttav ja tänu sellele saime me kohalikelt teed küsida. Kohe mitu korda. Lõpuks oli mul tunne, et me võime kutselisteks teeküsijateks hakata. Mulle meenus, et kunagi üks hispaanlanna seletas, et Hispaanias tulebki teed küsida: alguses küsid ühelt, järgmisel tänavanurgal teiselt ja nii sa lõpuks kohale jõuad. Marbellalased olid väga toredad: kui fotopoe pidaja ise polnud restorani asukohas kindel (seal pidi toimuma õhtusöök... kindlasti toimus ka, aga palju hiljem), siis hüüdis ta tänavalt tuttavat. Kui me olime juba alla andmas ( restorani teised fännid veel jõudnud ei olnud, aega bussini oli vähe), siis möödusime nende hotellist... ja astusime sisse. Viis minutit tervitamist (põsemusid ja uurivad pilgud) ja siis pidime kahjuks minema. Kui me oleksime olnud hispaanlased oleksime ehk aimanud, et meie oma bussi peale (st viimase bussi peale Malagasse ei mahu) ja oleksime palju kauemaks jäänud. Istusime siis bussijaamas koos teiste mahajäänutega ja lagistasime naerda. Mis siis ikka: kui ühele bussile ei mahu, siis organiseeritakse mingi teine buss (sellised asjad juhtuvad vist küll ainult Hispaanias, kus busse liinidele lisatakse omasuvajärgi). Sinna me juba mahtusime :)

Kahju ainult, et lisatud buss ei olnud selline:

Davidi juuksur*

Mulle meeldib bussiga sõita.

Kas see kõlas nüüd kohatult? Mulle meeldib bussiaknast välja kiigata. Olin küll unustanud, kui pikad on bussisõidud Hispaanias, kus vahemaad on... lihtsalt ON. Kuna ventilatsioon toimus laitmatult ja teeääri palistasid armsad mäemuhud, siis tühja sellest teekonna pikkusest. Bussijuht karjus igas peatuses "Fuera!" (välja!), misjärel kõik reisijad vaatasid segadusse sattunult ümbrust, et selgeks teha kas see "välja" oli lõpuks neile mõeldud või mitte. Oh, ja need pooletunnised kohvipausid, mida Eestis kunagi pole - olin ka selle bussisõidu võlu ära unustanud. Kõik kupatakse kuskil kiirtee äärses kohvikus bussist välja ja juht läheb naudib kohvi ja suitsu. Kiiret pole kuhugi...
Tualetis (kohvikus) oli huvitav maksesüsteem: koristaja istus laua taga ja kõik võisid anda tasu vastavalt oma südametunnistusele. Võisid ka andmata jätta, aga tundus hoopis, et andsid rohkem kui tavaliselt ja sundkorras.

Almerías mulle meeldis.

Miks?

See on nüüd küll kohatu küsimus. Võiksin öelda, et seal oli nii hea majutus (sh vannitoal olid kollased seinad ja rand oli Kalevipoja kiviviske kaugusel), aga see ei oleks aus vastus. Tegelikult olin ma juba varem ära otsustanud, et Amería mulle meeldib, aga pärast seada, kui ma olin Vahemeres ujumas käinud ja linnas uudistanud, tundus see mulle paigana, kuhu võib veel ja veel tulla. Suvel on seal muidugi vaikne, aga kevadel või sügisel... siis oleks just sobiv ilm matkama minekuks (see jäigi mul seekord tegemata, sest eestlasena ei kujutanud ma ette, et ilm võib ka nii palav olla!).

 

Need asjad, mis öös on, on tegelikult kassid, kes mängivad rannakaljudel omavahel (kasse peate ette kujutama, sest nemad pildile ei jäänud. Piisab teile kaljudest)

* Almerías olles jäi silma silt "peluquería Bisbal" (Bisbali juuksuriäri) ja kuna tuntud Hispaania laulja David Bisbal on sellest linnast pärit, siis võib loota, et just seal juuksuriäris keeratakse neid vallatuid lokke, mis Davidil on (temal küll loomulikud)ja võttes arvesse, et maailm on väike ja Almería veel väiksem, siis võis see juuksuriäri tõepoolest kuuluda Davidi vanematele, vanavanematele, onule või täditütrele.
David on Almeríast isegi laulnud:

 

Alicante - La millor terra del món (?)*

Ma olen hommikuinimene... isegi kui öösel ei saa magada. Ikka olen hommikuinimene.

Hommikul on lihtsalt nii ilus ja jahe. Ilusalt jahe. Istusin rannapromenaadil ja lastes soojal hommikupäikesel ennast paitada lugesin El Pais´i (Hispaania ajaleht).

 

Ema küsis minult hiljem naljatamisi, kas ma selleks Hispaaniasse läksingi,et Hispaania ajalehti lugeda. Miks ka mitte? :) Hommikud (ja ka ööd) olid ilmselgelt kõige talutavam aeg päevast ja istuda puupingil, vaadata helehelesinist vett, nautida kohvi ja sirvida lehte, mille sa oled just-just ühest tänavakioskist naeratavalt müüjalt ostnud (lisaks võib osta ka saia, mille ajalehe sisse keerata. Siis on veel stiilsem)... Ilus hetk, viibi veel! 

Hiljem läks saunaks. Mulle meenus, et ma talun hästi palavust... varjust. Varjust vaadates polnud ilmal hädagi, ainult see vari kippus kogu aeg minema hiilima. Ta oli nagu toimekas turist, kes ringi ruttab ja kõigest pilti teeb. Oli hetk siin ja juba ta läinud ongi. 

Lonkisin mööda tänavaid. Täpsemalt: harjutasin lonkimist, sest hispaanlaste tempo saavutasin ma alles reisi lõpuks. Kui ajalehe lugemine petab kohalikud ära, siis minu kõndimiskiirus annab mu alati ära.

Olles Alicantega põgusalt juba kohtunud, võisin ma seekord vabalt võtta (mis sellest et eelmisel korral ma peaasjalikult Alicantes ainult magasin). 

Juba esmapilgust piisas mõistmaks, et kindluse juurde ronimine (lauspäikeses!) on võrdne vabasurma minekuga. Kindlus näeb augustikuul kõige kenam välja kaugelt vaadates. Nt istudes ranna ääres ja lastes värskendaval meretuulel juukseid sasida. Kaunis, kas pole?

 Kindluse juures (künka jalamil) on kõige vahvam kuulata tsikaatide hääl küpressides. Ma ei ole kindel, kas need olid ikka tsikaadid ega ka selles, kas puudeks olid ikka küpressid, aga kirjanduslik tõde võibki olla veidi painutatud. Tol hetkel mulle meenus lihtsalt hiljuti loetud Delibes´i "Küpressil on pikk vari". Loetu ja tegelikkus põimusid ühtseks tervikuks.

Hispaania on maa, kus (peaaegu) igas linnas on kindlus ja katedraal. Kui ma 2010. aasta sügisel tegin tšehhitarist sõbraga kiirtutvuse Hispaaniaga, siis teekonna lõpus olime juba muutunud kindluste ja katedraalide suhtes allergiliseks. Samamoodi võib alguses vaimustuda Rooma-aegsetest varemetest, aga kui Hispaanias kauem olla, siis saate aru, et neid varemeid on terve Hispaania täis. Maa ajalugu on pikk ja kultuurimälestiste nimekiri veel pikem. Neid jagub igale poole.

Nagu aru võib saada, siis kindlused mind ei köida. Muuseumid? Nende kohta leidsin ma ühest vanast kausitikust sellise märke: "kui kunst raamidesse suruda ja seda eksponeerida, siis see lihtsalt enam ei ole huvitav."  Tehislikkuse maik on juures ja muuseumisse minnes peab olema vastav meeleolu. Mulle meeldib ootamatu ilu. Nt bussijaama kõrvalhooneid ääristavad azulejodega pingid köitsid mu pilku.

Probleem oli suuresti aga selles, et.... suvi oli!

Päike... ja palavus... ja veel päikest... ja veel palavust. Ma siiski põikan alati osadesse kohtadesse. Mind millegipärast köidavad bussijaamad, turuhooned, rahvapeod... Seal on elu. Alicante turuhoone oli nagu sumisev mesitaru. Kõik oli värske ja kalasaadustega kauplejaid oli nii palju. Kõik hõikusid midagi ja püüdsid möödujate tähelepanu köita. Üks lustakas vanamees puhastas krevette ja samal ajal käis suu kogu aeg. Hispaanlane, see ei vaiki isegi magades :).

Teisel päeval ma mõistsin, et ma olen liiga kaua ära olnud. Ma olin hakanud unustama. Näiteks olin ma unustanud, et Hispaanias müüakse jogurteid, mis on 0%-lise rasvasisaldusega ja maitsevad arvatavasti nagu tapeediliim (arvatavasti sellepärast, et ma pole kunagi tapeediliimi proovinud). Lisaks on naturaalne jogurt alati suhruga maitsestatud, mis tähendab, et see tegelikult pole naturaalne. Hispaania toidupoe valikutest võib pikalt kirjutada (loe: pikalt võib kirjutada, miks mul midagi süüa pole), aga ma arvan, et nemadki on Eestis poes sama nõutu näoga nagu mina Hispaanias. Kohuke? Mis see veel on?

Olin ka unustanud, et Hispaanias vilistatakse... järele. Kui ma esimest korda Hispaanias käisin (2008. aasta septembris), siis ma olin alguses ausalt öeldes kergelt solvunud. Barcelona lennujaamas ei ihaldanudki keegi mu räsitud seljakotti (aga kõik ometi foorumil hoiatasid taskuvaraste eest!) ja tänaval ka keegi järele ei vilistanud. Ja siis ühel päeval jalutasin ma Barcelonast välja... ja, noh, teate küll, üksik neiu, kes kindlasti ei tea, kuhu minna :). Ausalt öeldes ei ole ma siiamaani aru saanud, millal hispaanlased järgi vilistama hakkavad. Näiteks Alicantes: päev otsa oli vaikus, aga piisas sellest, et ma oma raske matkakoti selga venitasin ja ähkides-higistades bussijaama poole sammuma hakkasin (alguses vales suunas, sest Google map ei olegi nii tark, kui arvata võiks), kui hakkas tulema. Mida kaunist võib olla higises naisterahvas, kes veab seljas rasket kotti lämbel pärastlõunal? Mina ka ei tea, aga kui see oli kui doomino-efekt. Üks noormees tegi otsa lahti, teetöölised jätkasid ja lõpuks tahtsid juba kaks jõnglast minuga juttu alustada. Bussijaamas istusin ma aknalauale, sirutasin varbaid ja mõtlesin, et küll siin on hea. Siin on meid, välismaalasi, kindlasti rohkem :). Sõit Almeríasse võis alata



*parim paik maa peal

Dormirse sobre los laureles

Kuna loorberitele ei tohi puhkama jääda (märkus: seda tähendab ka selle postituse pealkiri) ja ma olen juba iseloomu poolest rahmeldav ja korraldav inimene, siis jäi reisimärkmete jagamine soiku. Kleepisin hoopis raamatukogus kohaviitasid ja laenutasin kaalukaid teoseid (kaalukaid ka sõna otseses mõttes).

Midagi hakkas riiulite vahel askeldades hinges kripeldama. Asi ei ole niivõrd selle, et Hispaania hinges näriks (Hispaania on juba ammusest ajast mu hinge suure augu närinud ja jätkab järamist), vaid selles, et midagi jäi poolikuks. Alustasin, aga ei lõpetanud. Kuidas nii küll võib? Minu südametunnistus punastas iga kord, kui sellele mõtlesin. Hakkasin Hispaania poole lendama, aga, näedsa, tundub, et ei jõudnudki kohale. Ei-ei, jõudsin küll.

Maandusin. Üles-alla hüpetega ja läbiloksutamisega nagu Ryanairi lendudele kohane, aga vähemalt olin kindlalt maapinnal. Minu esmakohtumine Hispaaniaga oli 2009. aasta sügisel ja hilisemad taaskohtumised on jäänud tagasihoidlikuks. Noogutame teineteisele tervituseks pead ja juba ma sulandungi rahvamassi. Siiski võib minu 2009. aasta märkmetes olevat lauset lisada ka siia, sest see tunne on arvatavasti aegumatu.

Tulin lennukist välja ja... lämbu kasvõi ära.

Ma tean, et Hispaanias on soe kliima, aga ma kipun pahatihti unustama, kui palav see õigupoolest olla võib.

Lennujaamabussiga sõitsin ma otse loomulikult õigest peatusest mööda ja kuigi mul ei olnud oidu järgmises maha minna (ma ei teadnudki, milline järgmine on,  sest pime oli, bussis peatusi ei öeldud ja üldse tuli peatamiseks nuppu vajutada), oli mul oidu pahuralt bussijuhilt küsida (nii viis peatust hiljem), et...”Eeee...La puerta del mar...Donde esta?”. Me mõlemad teadsime, et La puerta del mar´i peatuse magasin ma lihtsalt maha. Siis oli mul veel oidu tagasi kõmpides kaarti vaadata (bussijaamades vahel ikka on) ja selgus, et mul polegi mõtet päris tagasi kõndida, sest siis peaksin ma uuesti tagasi tulema.

Kuigi oma (meeleolukatest) linnasekslemistest võiksin ma juba eraldi raamatu välja anda ja neid leidus ka sellel reisil (etteruttavalt võib öelda, et probleem ei olnud kaardilugemisoskuses vaid kaardis, mida me lugesime), siis Alicantes jõudsin ma hostelisse üsnagi otse minnes. Väljas oli pime, kell oli palju, aga tänavad kihasid elust.  Hostel oli poolpeidetud ja seda pidas üks veider Hispaania vanamees oma koeraga, aga voodid olid seal olemas. Selleks ajaks olin ma juba nii väsinud ja higist läbiligunenud, et vajusin nagu kott voodisse. Uni...magus uni ja läbi selle kumamas läbi see tunne: Hispaanias. Pole ometi võimalik!

¡Vamos!

Kas see näeb välja nagu Hispaania?


Ei, minu arvates ka mitte. Liiga korralik ja klanitud.
Asi ei ole minu puudulikus orienteerumisvõimes (nii hull (veel) asi pole, et ma kogemata Hispaania asemel kuhugi teise riiki jõuaksin), vaid asjaolus, et Eestist otse Hispaaniasse ei saa. Alicantesse lendamiseks pidin enne sõitma Ryanairiga Bremenisse Saksamaal ja kuna mul oli kuus tundi vaba aega....miks mitte minna linna avastama?

Bremen oli pisike ja korralik, armas jalgratturite paradiis. Raamatud olid poes nii hea trükikvaliteedi ja kujundusega, et ma oleks mõne ostnud puhtalt seetõttu, et väline külg oli väga ligitõmbav.
Bremeni linna moosekantide kuju oli häbiväärselt väike, aga selle tõlgendus linnaraamatukogu juures oli tore.

Ausalt öeldes ei saagi ma siiamaani aru, miks kõik originaali juures pilti tahtsid teha, sest too oli üsna mannetu. See kuju seal raamatukogu juures, no vat see oli juba midagi. Sellest tegin uhke klõpsu ära.

  
Raamatukogu ise? Oeh, see oli ääretult hästi planeeritud (palju avatud ruumi). Eriti meeldis mulle sisehoov kohvikuga.

Sõit punase metrooga, pagaripoed, vaated sillalt - igas Saksa linnas on midagi tuttavlikku (meenutas mulle Kölni), aga samas ka tükike erilisust.
 Siis hakkas vihma tibutama, kuni see läks üle hoogsaks kallamiseks ja ma põgenesin. Etteruttavalt olgu öeldud, et kaks järgmist nädalat ma unistasin vihmast. Inimene pole kunagi rahul :).

Pressisin ennast uuesti lennukisse ja asusin (nüüd lõpuks) Alicante poole teele.

Oh, väga veidraid asju juhtub. Ryanairi lennul kuulsin ma näiteks pilooti ütlemas, et nüüd suundub lennuk Milaano poole ja mul vajus süda saapasäärde. Khm... Milaano? Miks me Itaaliasse lähme? Selgus, et Alicantesse suunduv lennuk sõidabki oma teel Milaanost läbi. Ryanairil lihtsalt on sellised imelikud lennumarsruudid.

¡Anda!

Kuigi...

Kuigi mul oli plaanis Hispaanias olles regulaarselt blogisse kirjutada, siis ei tulnud sellest, nagu isegi näete, mitte midagi välja. Põhjuseid oli kaks. Esiteks ei olnud mul internetti või, kui nüüd täpne olla, siis Wifi oli küll olemas, aga arvutit ei olnud. Igas ööbimiskohas pakuti Wifi jaoks parooli, aga kuna ma rüperaali kaasa ei võtnud, siis ei olnud mul midagi sellega teha. Tänasin sellegipoolest. Teine põhjus on veidram. Kui ma Sevillas hostelis olles saingi lõpuks arvutisse, sirutasin sõrmi, et, jah, nüüd lõpuks midagi kirjutada, siis selgus, et Blogger ei lase mind kontosse sisse, sest Hispaaniast sisselogija peaks küll hoopis mingi häkker olema. Nii palju siis sellest.

Kuigi...

Kuigi ma mõtlesin paberile märkmeid teha, siis tulid need üsna lünklikud, sest... teate küll: tappev palavus, siesta ja nii palju, mida teha ja näha. See ei mõjunud kirjutamisele eriti soodsalt.

Seega: kuigi mul jäi toona pool kirjutamata, siis on mul võimalus kõik järgi kirjutada. Mõtted hakkavad ka juba settima ja virvarris hakkab moodustuma kord. Sirutan sõrmi ja hakkan pihta. Aegade algusest peale, nagu Hispaani lastekirjanduse tuntud tegelane Manolito Gafotas tavatseb öelda.

Alguses oli "Vanad ja noored" Vargamäel ja õhtune kojusõit Albust. Siis tuli viimane tööpäev...

Viimased hüvastijätud (Vihkan, vihkan neid!). Viimased viisakused ja olengi tööst vaba. Mul on tunne nagu ma läheksin igaveseks. Magamatuse tunne on lihtsalt. Sellest see kõik.

Magasin lennueelsel ööl rahuldavalt. Läksin lennujaama. Kohtusin seal Katiga, kes oli tulnud mind ära saatma ( ta lendas Hispaaniasse järgmisel päeval). Haarasin Rahva raamatukogust ühe hispaaniakeelse lasteraamatu ja... ja siis ma läksingi. 

Los milagros sí pasan

Kirjutasin eile ühele Hispaania bussifirmale, et teada saada, kas Vilanova i La Geltrú (sadamalinn Barcelona lähedal) ja Barcelona vahel sõidab öine buss, millega ma saaksin Chambao kontserdilt tagasi Barcelonasse. Te võite ette kujutada mu suurt üllatust, kui ma avastasin järgmisel hommikul oma postkastist vastuse ja lähemal uurimisel selgus, et vastamiseks kulus vaid mõni tund.

Väike vaheselgitus neile, kes ei saa aru, millise suure imega tegu on: Hispaania on maa, kus on küll olemas arvutid ja internet, aga enamasti neid infopäringute jaoks ei kasutata. Hispaanias helistatakse. Siiamaani on olnud veel nii, et inglise keeles kirjutatades saan ma 99% juhtudest vastuse hispaania keeles (1% ülejäänud juhtudest on vastajaks arvatavasti mittehispaanlane) või ma ei saa seda üldse. Tihti ei saa ma seda üldse, sest "mäh, mingi kiri ja veel inglise keeles!". Hispaania keeles kirjutades... noh, alguses on siesta, siis fiesta, siis ehk puente ja üleüldse on sellega aega mañana´ni ja "oeh, ootame parem, millal see tüdruk meile helistab". Tulemused on küll tublisti paremad kui inglise keeles kirjutades.

Kujutage siis ette mu suurt rõõmu: ainult mõni tund ja juba vastati. Lugesin kirja läbi. Lugesin veelkord läbi. Misasja? Sitges? Mis paganama Sitges? Ma tahan hoopis Vilanovast Barcelonasse saada :).
Nojah, vähemalt olid seletused Sitgesi puhul abiks ka Vilanova bussigraafiku leidmisel. Ja nüüd ma tean, et mañana asemel on võimalik kasutada ka lihtsat kopeeri-kleebi tehnikat.


*imesid juhtub

Cuando el calor me mata...*

Eile öösel ma ei maganud. Lämbus kleepus nahale. Õhk oli otsakorral. Aknad olid lahti. Asjatult. Kirjutasin siis rahustuseks riime (seda nimetatakse biblioteraapiaks). Ikka oma Sevilla auks.

Kitsastes varjudes
palavus sumbe.
Majades varjunult.
Ööni hulk tunde.

Ärid kõik suletud,
tiempo de siesta.
Tänaval piinatud
turist vaid kesk lõõska.

Vaiksetes parkides
vulises vesi.
Purskkaevu külgede
azulejosid pesi.

Mälestus hommikust
hõljumas õhus.
Churrod kuid kohvikust
ammu on kõhus.


Hispaanias on palju kõrgemad temperatuurid kui Eestis.


* Kui kuumus tapab mind...

No hay mal que cien años dure*

Ainus põhjus, miks ma praegu seda postitust kirjutan on see, et ma olen haige. Täna juba natukene vähem kui eile ja kohe palju vähem kui üleeile. Haige olles saad alles siis oma haigust adekvaatselt hinnata, kui see mööduma hakkab. Millega siis haiged inimesed aega veedavad? Püüavad palju magada, mis sellest, et selles palavuses ei taha see hästi õnnestuda. Küpsetavad perekonnale puupliidis (st pliidi sees) täisterajahust küpsiseid, mis sellest, et esimesed lähevad traditsioone järgides aia taha. Kõssitavad hoovist minema uudishimulikke kanu, mis sellest, et need nn baski terroristid (nende hari on voltis ja meenutab baretti) viie minuti pärast naasevad. Isegi see ei aita, et ma neile kalosse ja kummikuid järgi viskan (vahel isegi liiga suure innuga...). Heegeldavad linikut, mis sellest, et iirisniit ootamatult otsa saab ja töö tuleb katki jätta. Teevad õmbustööd, mis sellest, et õmblused eriti sirged ei tule. Seelik tuli lõpuks ikkagi vahva. Planeerivad teekonda Marbella kesklinnast Cantera de Malaga juurde (Enrique esineb seal), mis sellest, et kuigi selleks kulub iga päev vähemalt tund, on tulemus alati nullilähedane ja Google maps saadab mu hoopis vahepeal Ameerikat avastama (võib-olla on tal minust juba villand?). Pakivad mõttes seljakotti, mis sellest, et seljakott ja kolmveerand asjadest on hoopis Tallinnas. Ja võtavad antibiootikume, mis sellest, et need kibedad on. Vähemalt tundub, et aitavad.

Esimestel päevadel oli mul tunne, et ma lähen hulluks, aga puhkamisega ongi nii, et kui praktikat pole, siis alguses ei oska. Lõpuks oskan võib-olla juba liiga hästi.


*Pole halba asja, mis sada aastat kestaks

Pöial sügeleb kui hull...

Kuigi auväärt William Shakespeare´i maailmakuulsad teosed panevad mind vaid õlgu kehitama, pean ma teda alati hea sõnaga meeles, sest tnäidendist "Macbeth" pärinev repliik "pöial sügeleb kui hull, vist on kuri tulekul" on andnud pealkirja kahe suurepärase kirjaniku teosele: Agataha Christie "Pöial sügeleb kui hull" ja Ray Bradbury "Vist on kuri tulekul". Lisaks hakkab see repliik minu peas ketrama, kui on aeg...


Kas teile ei tundu, et on aeg? On aeg, mil Tallinna tänavatel kõndides tunnen ma ninasõõrmetes peale kuuma asfaldi ja tolmu seda lõhna.See  vaevuaimatav mälestustehõng kusagilt teisest linnast ja teiselt maalt muutub sügise lähenedes aina tugevamaks mattes kõik muu. Seisatan korraks ja hetkeks, küll ainult hetkeks, kõnnin ma kusagil mujal, ühel teisel tänaval ühes teises riigis. Suve lõhna on segatud kõikide eelnevate suvede hõng. See on lootuste ja unistuste segu, mis paratamatult ajab pea sassi.

Ja rongiga sõites, kui ma silman raudteeäärse maja hoovis lopsakaid kõrvitsataimi, meenub mulle üks lai väli, kus peesitasid sügisepäikeses kollased pontsakad kõrvitsad, ootamas, et nende seemnetest õli tehtaks. Seal kusagil, kus igal mäel... vabandust, igal KÜNKAL on kirik ja kus viinamäe otsast saab näha unustamatut päikeseloojangut.

Ma lähen jälle. Lähen väga lühikeseks ajaks. Tagasi, aga mitte Sloveeniasse. Lähen Hispaaniasse hingelisele rännakule. Ma olen küll kõikidele oma tuttavatel kirjeldanud oma reisi motiive erinevalt - mõnede arvates lähen ma Enriquet vaatama (mis on ka tõsi), osade arvates Hispaania-aegu meenutama (mis on ka tõsi) ja valdava enamuse arvates olen ma lihtsalt hull, sest ükski normaalne inimene ei läheks üksi kuhugi Hispaaniasse (tunnistan, et sellelgi võib tõepõhi all olla). Tegelikult on tõsi veel see, et ma armastan Hispaaniat ja ei suuda kaua eemal olla. Hispaania on mu salaarmuke. Kuna see vastus kõlab aga kõige ebaratsionaalsemalt, siis ma lasen inimestel ise endale sobivaid põhjendusi välja mõelda.

Lähen kolmeteistkümneks päevaks, et näha oma kallist Vahemerd (kuidas tal küll läheb?) ja kõndida mägedes, vaadata Sevillas flamenkot (võimalusel ka ise tantsida) ja laulda Marbellas koos Enriquega, ujuda ühel kaunil saarel (loodetavasti siiski mitte saarele) ja lugeda Carlos Ruiz Zafoni "Ingli mängu" selleks kõige õigemas kohas - Barcelona lummavas Gooti kvartalis. Võimalik, et ma ei tee kõike seda. Nagu ütles üks mu töökaaslane: kui ma räägiksin Jumalale oma plaanidest, siis ta ainult naeraks nende üle. Kõike ei saa planeerida, aga see ei takista meid proovimast.

Siis tulen ma tagasi, et minna Bulgaariasse. Pean häbiga tunnistama, et Bulgaariast ei tea ma mittekuimidagi. Istusime emaga köögis ja arutasime, mida me Bulgaariast oleme kuulnud. See oli väga lühike jutuajamine :). Minule tuli vein meelde, aga see oli huupi pakkumine, sest Balkanimaades tavaliselt juuakse ja valmistatakse veini. Temal oli trump varuks: tema oli söönud väiksena Bulgaaria maasikamoosi. Ja siis Sofia (millest me ei teadnud ka eriti midagi) ja mäed. Rila klooster ja Rooside Org tulid välja kiire Google´i otsingu käigus. Kuna olen Bulgaarias 7 päeva ja Birgitiga, siis teeme arvatavasti kiriku keset küla: 4-5 päeva ringi reisimiseks ja 2-3 päeva kuurortis (kuna reisi ma võitsin, siis ongi see kirjade järgi kuurordireis). Pool ja pool  ning mõlemad peaksid rahul ja rõõmsad olema. Ma kujutan ette, kuidas Birgit juba väriseb. Ega sa mingi mömm pole! :) Kõige parema päevituse saab nagunii Pärnu rannast ja Bulgaarias olles tulekski ringi vaadata.

Mulle meeldib, kui on, mida oodata. Mu paberimajandus hakkab küll võtma juba kolossaalseid mõõtmeid, külmetushaigus tahab veel välja ravimist ja osad asjad on veel nii lahtised... aga ootusärevus on sees. By the pricking of my thumbs... 13. augustil algab suvi. Minu suvi!