¡Anda!

Kuigi...

Kuigi mul oli plaanis Hispaanias olles regulaarselt blogisse kirjutada, siis ei tulnud sellest, nagu isegi näete, mitte midagi välja. Põhjuseid oli kaks. Esiteks ei olnud mul internetti või, kui nüüd täpne olla, siis Wifi oli küll olemas, aga arvutit ei olnud. Igas ööbimiskohas pakuti Wifi jaoks parooli, aga kuna ma rüperaali kaasa ei võtnud, siis ei olnud mul midagi sellega teha. Tänasin sellegipoolest. Teine põhjus on veidram. Kui ma Sevillas hostelis olles saingi lõpuks arvutisse, sirutasin sõrmi, et, jah, nüüd lõpuks midagi kirjutada, siis selgus, et Blogger ei lase mind kontosse sisse, sest Hispaaniast sisselogija peaks küll hoopis mingi häkker olema. Nii palju siis sellest.

Kuigi...

Kuigi ma mõtlesin paberile märkmeid teha, siis tulid need üsna lünklikud, sest... teate küll: tappev palavus, siesta ja nii palju, mida teha ja näha. See ei mõjunud kirjutamisele eriti soodsalt.

Seega: kuigi mul jäi toona pool kirjutamata, siis on mul võimalus kõik järgi kirjutada. Mõtted hakkavad ka juba settima ja virvarris hakkab moodustuma kord. Sirutan sõrmi ja hakkan pihta. Aegade algusest peale, nagu Hispaani lastekirjanduse tuntud tegelane Manolito Gafotas tavatseb öelda.

Alguses oli "Vanad ja noored" Vargamäel ja õhtune kojusõit Albust. Siis tuli viimane tööpäev...

Viimased hüvastijätud (Vihkan, vihkan neid!). Viimased viisakused ja olengi tööst vaba. Mul on tunne nagu ma läheksin igaveseks. Magamatuse tunne on lihtsalt. Sellest see kõik.

Magasin lennueelsel ööl rahuldavalt. Läksin lennujaama. Kohtusin seal Katiga, kes oli tulnud mind ära saatma ( ta lendas Hispaaniasse järgmisel päeval). Haarasin Rahva raamatukogust ühe hispaaniakeelse lasteraamatu ja... ja siis ma läksingi.