Ainus põhjus, miks ma praegu seda postitust kirjutan on see, et ma olen haige. Täna juba natukene vähem kui eile ja kohe palju vähem kui üleeile. Haige olles saad alles siis oma haigust adekvaatselt hinnata, kui see mööduma hakkab. Millega siis haiged inimesed aega veedavad? Püüavad palju magada, mis sellest, et selles palavuses ei taha see hästi õnnestuda. Küpsetavad perekonnale puupliidis (st pliidi sees) täisterajahust küpsiseid, mis sellest, et esimesed lähevad traditsioone järgides aia taha. Kõssitavad hoovist minema uudishimulikke kanu, mis sellest, et need nn baski terroristid (nende hari on voltis ja meenutab baretti) viie minuti pärast naasevad. Isegi see ei aita, et ma neile kalosse ja kummikuid järgi viskan (vahel isegi liiga suure innuga...). Heegeldavad linikut, mis sellest, et iirisniit ootamatult otsa saab ja töö tuleb katki jätta. Teevad õmbustööd, mis sellest, et õmblused eriti sirged ei tule. Seelik tuli lõpuks ikkagi vahva. Planeerivad teekonda Marbella kesklinnast Cantera de Malaga juurde (Enrique esineb seal), mis sellest, et kuigi selleks kulub iga päev vähemalt tund, on tulemus alati nullilähedane ja Google maps saadab mu hoopis vahepeal Ameerikat avastama (võib-olla on tal minust juba villand?). Pakivad mõttes seljakotti, mis sellest, et seljakott ja kolmveerand asjadest on hoopis Tallinnas. Ja võtavad antibiootikume, mis sellest, et need kibedad on. Vähemalt tundub, et aitavad.
Esimestel päevadel oli mul tunne, et ma lähen hulluks, aga puhkamisega ongi nii, et kui praktikat pole, siis alguses ei oska. Lõpuks oskan võib-olla juba liiga hästi.
*Pole halba asja, mis sada aastat kestaks
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar