Kuigi auväärt William Shakespeare´i maailmakuulsad teosed panevad mind vaid õlgu kehitama, pean ma teda alati hea sõnaga meeles, sest tnäidendist "Macbeth" pärinev repliik "pöial sügeleb kui hull, vist on kuri tulekul" on andnud pealkirja kahe suurepärase kirjaniku teosele: Agataha Christie "Pöial sügeleb kui hull" ja Ray Bradbury "Vist on kuri tulekul". Lisaks hakkab see repliik minu peas ketrama, kui on aeg...
Kas teile ei tundu, et on aeg? On aeg, mil Tallinna tänavatel kõndides tunnen ma ninasõõrmetes peale kuuma asfaldi ja tolmu seda lõhna.See vaevuaimatav mälestustehõng kusagilt teisest linnast ja teiselt maalt muutub sügise lähenedes aina tugevamaks mattes kõik muu. Seisatan korraks ja hetkeks, küll ainult hetkeks, kõnnin ma kusagil mujal, ühel teisel tänaval ühes teises riigis. Suve lõhna on segatud kõikide eelnevate suvede hõng. See on lootuste ja unistuste segu, mis paratamatult ajab pea sassi.
Ja rongiga sõites, kui ma silman raudteeäärse maja hoovis lopsakaid kõrvitsataimi, meenub mulle üks lai väli, kus peesitasid sügisepäikeses kollased pontsakad kõrvitsad, ootamas, et nende seemnetest õli tehtaks. Seal kusagil, kus igal mäel... vabandust, igal KÜNKAL on kirik ja kus viinamäe otsast saab näha unustamatut päikeseloojangut.
Ma lähen jälle. Lähen väga lühikeseks ajaks. Tagasi, aga mitte Sloveeniasse. Lähen Hispaaniasse hingelisele rännakule. Ma olen küll kõikidele oma tuttavatel kirjeldanud oma reisi motiive erinevalt - mõnede arvates lähen ma Enriquet vaatama (mis on ka tõsi), osade arvates Hispaania-aegu meenutama (mis on ka tõsi) ja valdava enamuse arvates olen ma lihtsalt hull, sest ükski normaalne inimene ei läheks üksi kuhugi Hispaaniasse (tunnistan, et sellelgi võib tõepõhi all olla). Tegelikult on tõsi veel see, et ma armastan Hispaaniat ja ei suuda kaua eemal olla. Hispaania on mu salaarmuke. Kuna see vastus kõlab aga kõige ebaratsionaalsemalt, siis ma lasen inimestel ise endale sobivaid põhjendusi välja mõelda.
Lähen kolmeteistkümneks päevaks, et näha oma kallist Vahemerd (kuidas tal küll läheb?) ja kõndida mägedes, vaadata Sevillas flamenkot (võimalusel ka ise tantsida) ja laulda Marbellas koos Enriquega, ujuda ühel kaunil saarel (loodetavasti siiski mitte saarele) ja lugeda Carlos Ruiz Zafoni "Ingli mängu" selleks kõige õigemas kohas - Barcelona lummavas Gooti kvartalis. Võimalik, et ma ei tee kõike seda. Nagu ütles üks mu töökaaslane: kui ma räägiksin Jumalale oma plaanidest, siis ta ainult naeraks nende üle. Kõike ei saa planeerida, aga see ei takista meid proovimast.
Siis tulen ma tagasi, et minna Bulgaariasse. Pean häbiga tunnistama, et Bulgaariast ei tea ma mittekuimidagi. Istusime emaga köögis ja arutasime, mida me Bulgaariast oleme kuulnud. See oli väga lühike jutuajamine :). Minule tuli vein meelde, aga see oli huupi pakkumine, sest Balkanimaades tavaliselt juuakse ja valmistatakse veini. Temal oli trump varuks: tema oli söönud väiksena Bulgaaria maasikamoosi. Ja siis Sofia (millest me ei teadnud ka eriti midagi) ja mäed. Rila klooster ja Rooside Org tulid välja kiire Google´i otsingu käigus. Kuna olen Bulgaarias 7 päeva ja Birgitiga, siis teeme arvatavasti kiriku keset küla: 4-5 päeva ringi reisimiseks ja 2-3 päeva kuurortis (kuna reisi ma võitsin, siis ongi see kirjade järgi kuurordireis). Pool ja pool ning mõlemad peaksid rahul ja rõõmsad olema. Ma kujutan ette, kuidas Birgit juba väriseb. Ega sa mingi mömm pole! :) Kõige parema päevituse saab nagunii Pärnu rannast ja Bulgaarias olles tulekski ringi vaadata.
Mulle meeldib, kui on, mida oodata. Mu paberimajandus hakkab küll võtma juba kolossaalseid mõõtmeid, külmetushaigus tahab veel välja ravimist ja osad asjad on veel nii lahtised... aga ootusärevus on sees. By the pricking of my thumbs... 13. augustil algab suvi. Minu suvi!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar