Vahepeal juhtus nii, et broneerisin endale sõidu Hispaaniasse ja selle vahepealse ja siiamaani vahele jääva aja on lennukuupäev kangekaelselt aina lähemale nihkunud. Teisipäeval on väljalend.
Kuna nüüd tuleb uus Hispaania-kogemus, siis võtan vana viisakalt ja lakooniliselt kokku.
Et jah... käisime veel mõnes paigas ja nägime üht-teist. Siis tulime koju tagasi ja elu läks edasi. Või siia ümber kirjutades osa minu 22. augusti sissekandest, mil olime Katuga Valencias:
Ütlesin just Katile, et me oleme nii palju kogenud - kõik need elu väikesed detailid ja imelised hetked - aga ma olen siia kladesse nii vähe kirjutanud. Hoian kõik endale, hoian kõik endale! :) Täiesti tahtmatult, aga eks õigel hetkel meenub kõik. Meenuvad kõik nähtud azulejod, meenub tšempionite maraton Marbella bussijaama ja hilisem bussiootamine, meenub see meeletu kuumus, meenuvad Vahemere lained, meenuvad Entu blood-shot silmad. Meenub, et see kõik ei olnudki uni. SEE OLI TÕESTI NII! Punakas lapitekk taevastest kõrgustest (lennukist) vaadatuna (Al-Andalus), hingematvalt ilus rannik, naeratavad inimesed (alati valmis teed juhatama), mustad kassid Almería rannas (seal lähedal oli tänav nimega El Cabo del Gata (Kassineem), seega olid kassid seal õigusega.
Need naeratused hoiavad mind elus... ja neid silmi on raske unustada.
