Selles "Minu Hispaanias" on rohkem kultuurist, aga ka siin on räägitud välismaal elamise varjukülgedest. Väga raske on omaks saada. See on midagi, millega tuleb leppida ja võib-olla ei peakski selle üle pead murdma. Inimesed oleme me kõik. Nii keskendusin lugedes hoopis flamenkole ja hispaanialikule lahkusele. Isegi see uksehoidja, kes nende järele passis - ma ei usu, et ta õel inimene oli. Oleks tulnud temaga veidi vestelda. Rääkimine on Hispaanias ülioluline. Nad ei ole magadeski vait. Porisevad edasi.
Hispaaniast lugedes hakkab mul süda muidugi kiskuma... kohe kõvasti kisub hinge sinnapoole. Minu Hispaania kutsub mind tagasi. Püüan küll endale meenutada, et Hispaanias on bürokraatiat ja jalgpallihullud ja matsolikku suhtumist... ja majanduskriis. Aga need apelsinid ja see päike seal kõrgel üleval... Ah! Võib-olla otsime ise halba, selle asemel, et näha head. Ja pole midagi ilusamat, kui olla Sevillas siis, mil jacarandad õitsevad.
Nõustun autoriga, et Hispaania on mitmepalgeline. Lõuna pole nagu põhi, küla pole nagu maa ja Andaluusia linnadki on erineva rütmiga. Võtame kas või Andaluusia, mis on umbes kahe Eesti suurune piirkond: siin on Sierra Nevadana olemas talv ja lumi, maurideaegsetes kindlustes võib end tunda kui Marokos, siin on olemas Igualeja piirkonna sügisesed oranžid kastanimetsad ja seened justkui Eestis, Jaeni piirkond on kui Norra, Huelva kui Aafrika, Tarifa liivadüünid kui Sahara ja Torcal de Antequeralt leiame hoopis mingi teise planeedi maastiku. Nii kultuur kui loodus on niivõrd mitmekülgne ja vaheldust pakkuv, et terve maailm oleks justkui peopesal.
Igaühele midagi. Üks tinto de verano lisaks ja kui on lahke baarimees, siis saab ka tapasid :).
