esmaspäev, 15. detsember 2014
Pariisile ei tule iial lõppu*
*Vahepeal oli mul seda raamatut lugedes tõepoolest tunne, et sellele ei tule iialgi lõppu.
Sõna "kogemus" kõlab alati kohutavalt, aga kui inimene on noor, kõlab see veel eriti hullusti. Kord olin kuulnud, kuidas keegi ütles: "Kogemus on nagu kamm kiilakale." Olin sellega nii nõus, kui veel olla saab. Olin kindel, et kogemusest pole mitte mingit kasu. Aga ma ei teadnud veel seda, et ainult kogemus võis meile öelda, miks sellest mitte mingit kasu pole. (98. peatüki algusest)
Kuigi mul puudusid eelnevad kogemused Enrique Vila-Matasiga, osutus tema raamat "Pariisile ei tule iial lõppu" ootamatult lõbusaks. Siiamaani olin arvanud, et hispaanlased isegi ei tea, mis imeloom see iroonia on. Järeldasin seda nendest piinlikest vaikushetkedest, mis järgnesid minu iroonilistele märkustele. See autor suutis mind meeldivalt üllatada. Võib-olla on ta lihtsalt ebahispaanialik?
Ootasin (siiamaani ootan) suure huviga Vila-Matasi "Dublineski", kui ühtäkki selgus, et Loomingu Raamatukogus on vahepeal ilmunud üks tema teine teos. Kuigi mul polnud mitte mingit kavatsust see raamat endale koju soetada, on ajakirjalett Rimi toidupoodides kassale liiga lähedal ja sellest kahetsusväärsest tõsiasjast tulenevalt avastasin ootamatult, et kassalindile oli mandariinide ja banaanide vahele ennast pressinud ka see lõputu Pariis. Nojah, kui näpud on põhjas, siis mõjub iroonia hingele eriliselt hästi.
Arvatavasti olin selle raamatu jaoks täiesti sobimatu lugeja: Pariisis ei ole ma käinud, Hemingway ülistamisest ei ole ma kunagi aru saanud, minu kultuurajaloolised teadmised on nullilähedased ja olles laisk nagu lohe loen ma teokiirusel (või kiirusel, millega teod oletatavasti sõnu veeriksid). Siiski-siiski, iroonia päästis olukorra! Nii ei proovinudki ma lugedes minna ekslema tundmatute tuntud kultuuriinimeste nimederägastikku, sest lõppude lõpuks polnud see loo seisukohalt oluline. Noogutasin kergelt peaga ja lugesin edasi. Põrgusse! Mulle meenus üks mu sõbranna, kes ka rääkides külvab oma tuttavate nimesid jutu sisse. Tema tuttavad on küll vähetuntumad (ma ei ole selles muidugi täiesti kindel, sest mul pole õrna aimugi, kes need Johnid ja Mardid õigupoolest on, keda ta jutu sisse pikib), aga enam-vähem oli ahastus sama.
Sarnaselt paljude teiste kirjanikega kirjutas ka Vila-Matas kirjutamisest. Minu ema ütleks selle kohta, et "näe, taaskord üks kirjanik, kes imetleb iseenda naba" ja soovitaks mul midagi targemat lugeda. Süzee puudusest hoolimata, oli väljenduslaad põnev. Nooruke kirjanik oli Pariisi küll vaene ja õnnetu (erinevalt Hemingwayst, kes oli vaene aga õnnelik), aga ta meenutab seda kõike elegantsi ja muigega. Noored oleme ainult kord elus... meie õnneks. Kahjuks saame alles hiljem aru, kui jabur kõik varasem oli... ja siis me kirjutame sellest raamatu... ja naerame selle kõige peale.
esmaspäev, 3. november 2014
Cuentos tradicionales estonios
Selgus, et esmakordselt anti see teos välja 1990. aastal. Vabanduseks võin öelda, et siis olin ma veel liiga väike, et isegi teada, mis lift on, saati siis temalt raamatusoovitusi saada. Võib-olla oligi nii parem, sest minu väikesed pontsakad käed oleksid eesti rahvajuttudest kindlasti midagi voltinud, neid kokku käkardanud või/ja mitu erilist illustratsiooni lisanud.
Alguses oli lugemine vaevaline. Kuigi rahvajutud on mulle küllaltki tuttavad, puudusid mu sõnavarast hispaaniakeelsed vasted sõnadele "kutsar", "mõisnik", "rehepapp"... Siis ma avastasin, et koduses raamaturiiulis seisab täpselt seesama raamat, ainult eesti keeles. Kui nüüd lugemine vaevaliseks läks ja sõna tähendus segaseks jäi, uurisin emakeelsest variandist järele, mida see või too meie keeles tähendada võiks.
Kuna tegu ei ole tõlke vaid mugandusega, siis olid jutud küll sisult samad, aga kirjutamisviisilt erinevalt. Mahlakas rahvakeel läks muganduses kaduma ja ühes jutus oli seast saanud hoopis lammas (oveja). Sellest hoolimata ei olnud jutud oma vahvust kaotanud ning ma sain mitu-mitu toredat hispaaniakeelset väljendit teada.
Lisaks juttudele, mida oli tore uuesti lugeda ja meenutada, meeldis mulle Talveti põhjalik sissejuhatus. Mitte et mulle oleks vaja Eesti kirjanduslugu meenutada, seda (veel) mitte, aga siiamaani ma ei teadnud, kuidas teatud kirjanduslikke mõisteid hispaania keelde panna (nt Despertar Nacional (Ärkamisaeg)). Teate küll, keeletundides õpetatakse rääkima oma perekonnast, aga eesti kirjanduse ajaloost ei räägi keegi.
Lõpetuseks lisan oma lemmiklausumine ühest jutust, mis eesti keeles algab "Jookse poega, jõua poega...", aga hispaania keeles kõlab hoopis nõndaviisi:
Vete prisa, hijo. ¡Vuela!
Piensa que por un engaño
tuya será la mozuela.
Recoge de casa el paño:
trae...
teisipäev, 2. september 2014
Sevilla... una vez más
Kui ma 2013. aastal Hispaanias käisin ja teekonna lõpus Barcelonasse jõudsin, otsisin üles Casa de Llibre raamatupoe ja toppisin oma seljakotti nii palju raamatuid kui mahult ja raskuselt võimalik. Siiani oli lugemata ainult Matilde Asensi "Venganza en Sevilla", aga esimesel septembri hommikul lugesin läbi selle teose neli viimast lehekülge ja panin raamatu võidukalt riiulisse tagasi. Ei saa öelda, et salakaubitseja Martín Ojo de Plata (tõlkes: Martin Hõbesilm) seikluste ja salasepitsuste teine raamat igav oleks, pigem on probleem alati selles, et leian vahepeal raamatukogust palju teisi põnevaid raamatuid.
Jätsin "kättemaksu Sevillas" paar kuud peale alustamist lauale vedelema. Mind juhatas (käekõrval) tema juurde tagasi Jo Labanyi "Spanish literature. A very short introduction", mida lugedes sain ma muuhulgas teada, et kuldajastul oligi elanud keegi Catalina, kes esines mehena (raamatus on Martín tegelikult Catalina Solis). Nii tuligi mulle ammuhüljatud raamat meelde ja ma lugesin seda uue pilguga. Kuigi Matilde Asensi pole arhiividesse kaevunud ja kasutab miljöö loomiseks üldisemalt teatud fakte (nt Hispaania kuninga pidev rahahäda ja Potosí kaevanduste tööliste kehv elu), oli see meeldivalt kokku kirjutatud ja hetkeks mulle tundus, et ma kuulen Sevilla kirikute kelli helisemas.
Jätsin "kättemaksu Sevillas" paar kuud peale alustamist lauale vedelema. Mind juhatas (käekõrval) tema juurde tagasi Jo Labanyi "Spanish literature. A very short introduction", mida lugedes sain ma muuhulgas teada, et kuldajastul oligi elanud keegi Catalina, kes esines mehena (raamatus on Martín tegelikult Catalina Solis). Nii tuligi mulle ammuhüljatud raamat meelde ja ma lugesin seda uue pilguga. Kuigi Matilde Asensi pole arhiividesse kaevunud ja kasutab miljöö loomiseks üldisemalt teatud fakte (nt Hispaania kuninga pidev rahahäda ja Potosí kaevanduste tööliste kehv elu), oli see meeldivalt kokku kirjutatud ja hetkeks mulle tundus, et ma kuulen Sevilla kirikute kelli helisemas.
kolmapäev, 13. august 2014
Mañana
Olen täheldanud, et mõned lugemised on tähenduslikumad kui teised. Kui ma elasin paar kuud Leónis Hispaanias, laenutasin endale enne lahkumist raamatukogust Julio Llamazaresi raamatu "El rio del olvido" ("Unustuste jõgi"). Suur oli minu üllatus, kui lugema asudes avastasin, et teos räägib Leóni provintsist. Toona ma veel ei teadnud, et Julio Llamazares, kelle auks ma klopsisin koolis hiljem isegi veebilehe kokku, on sündinud ühes sealses külas, mis on praegu vee all.
Selle aasta lauritsapäeval (10.augustil) lugesin lõpuni sama autori viimase üllitise "Las lágrimas de San Lorenzo" ("Püha Lauritsa pisarad"). Ostsin selle maikuus Cadizist. Selle raamatu mõtiskluste taustaks oli lauritsaöö tähesadu. Lisaks sellele, et jäin lugu nautides mõtisklema nii aja möödumise kui ka Ibizasse kolimise üle, meenus mulle üks varem loetud Llamazaresi lugu. See ilmus kogumikus "Tanta pasión para nada" ("Niipalju pühendumust ilmaasjata") ja oma lühidusest hoolimata ütleb nii palju ning kõnetab mind nii sügavalt, et ma lihtsalt pean selle ka siia kirja panema.
EL DÍA DE MAÑANA
Mis padres se pasaron la vida pensando en el día de mañana. Tú piensa en el día de mañana; tú ahorra para el día de mañana, me decían. Pero el día de mañana no llegaba. Pasaban los meses y los años y el día de mañana no llegaba.
Hoy, de hecho, mis padres ya están muertos y el día de mañana aún no ha llegado.
Homne päev
Minu vanemad veetsid oma elu mõeldes homsele päevale. Sa mõtle homse peale; sa säästa homse päeva jaoks, ütlesid nad mulle. Aga homne päev ei saabunud. Möödusid kuud ja aastad ja homne päev ei saabunud.
Täna/Nüüd õigupoolest on mu vanemad juba surnud ja homne päev pole ikka veel saabunud,
Nii ongi!
teisipäev, 5. august 2014
Esterotipos
Kunagi ammu seletasin ühele oma tuttavale, miks tema lause "mulle meeldib hispaania muusika", on väheütlev. Uskuge või mitte, aga Hispaanias (ja hispaaniakeelses maailmas üldisemalt) tehakse väga mitmesugust muusikat. On nii räppi, poppi, rokki, bluusi, rahvamuusikat... Euroopa ülemisse otsa on hispaaniakeelne muusika (raadiotesse) jõudnud hoopis ookeani tagant ja popmuusika vormis (sai alguse kui latin boom, mida iseloomustab living la vida loca ja bailamos). See on ainult väike killuke mosaiigist, küll kõige nähtavam.
Kirjandusega on samamoodi. Nagu paljud meist, aimasin ka mina, et kuldajastu (16. ja 17. sajand) ja uue tõusu (19. sajand lõpp) vahel kirjutasid hispaanlased sama hoolsalt raamatuid, kirjutasid kohe virnade viisi, aga ikkagi oli imelik lugeda Benito Pérez Galdosi "Osatut", sest see oli nagu... prantsuse realism väikese hispaanialiku lisandiga (st Don Joséga, kes oli üks neist Hispaania vanameestest, keda võib tänapäevalgi näha pargipinkidel istumas ja neidudele komplimente tegemas)!
Siis ma saingi aru, et kui minu tuttava jaoks võrdus hispaania muusika hispaaniakeelse popmuusikaga (peamiselt Marc Anthony, Ricky Martin...), siis minu peas võrdus hispaania kirjandus kuldajastu loominguga ja armulikult olin selle hulka lisanud 1898. aasta põlvkonna ja sulesepad sealt edasi. Hispaania realismi jaoks seal kohta ei olnud. Vähemalt mitte sellise jaoks, mida lugedes ma pidin endale aeg ajalt meelde tuletama, et see on hispaania ja üldsegi mitte prantsuse kirjandus.
Kirjandusega on samamoodi. Nagu paljud meist, aimasin ka mina, et kuldajastu (16. ja 17. sajand) ja uue tõusu (19. sajand lõpp) vahel kirjutasid hispaanlased sama hoolsalt raamatuid, kirjutasid kohe virnade viisi, aga ikkagi oli imelik lugeda Benito Pérez Galdosi "Osatut", sest see oli nagu... prantsuse realism väikese hispaanialiku lisandiga (st Don Joséga, kes oli üks neist Hispaania vanameestest, keda võib tänapäevalgi näha pargipinkidel istumas ja neidudele komplimente tegemas)!
Siis ma saingi aru, et kui minu tuttava jaoks võrdus hispaania muusika hispaaniakeelse popmuusikaga (peamiselt Marc Anthony, Ricky Martin...), siis minu peas võrdus hispaania kirjandus kuldajastu loominguga ja armulikult olin selle hulka lisanud 1898. aasta põlvkonna ja sulesepad sealt edasi. Hispaania realismi jaoks seal kohta ei olnud. Vähemalt mitte sellise jaoks, mida lugedes ma pidin endale aeg ajalt meelde tuletama, et see on hispaania ja üldsegi mitte prantsuse kirjandus.
teisipäev, 29. juuli 2014
Los paisajes del espejo
Pooleldi lugesin, pooledi sirvisin läbi – viimast siiski rohkem kui esimest –Ain Kaalepi luuletõlgete kogumiku "Peegelmaastikud". Vähemalt selle osa, mis puutub ümberpanekutesse hispaania ja katalaani keelest, kuigi nautisin ka Lusitana suleseppade värsse. Oma lemmikluuletuse leidsin üllatuslikult Cubana alajaotusest ja selle autor on Roberto Fernández Retamar.
Ingel, kes aknast tuppa tuli
Üks ingel teeb lahti akna,
tuleb sisse – ta kahin hajub –,
lahutab päevaseid asju,
läheb edasi koridori,
mu toani, mu toolini tuleb
(jätan raamatu, paberi, mõtted),
kivipõranda segi pühib
ja hingab nõnda, et lehvib
ta rüü, mis küllab on avar.
Õrn ja kumendav vari,
mis langeb mu kukla peale,
läheneb, tundub, et vist
juba röövimas on minu kõrvu.
Ent siis kukub naeru ja kukub
hirmu ja üllatust nagu
hõbedast vaase öös
ja kilinaid täis on tuba,
kajades suuri ringe,
helinaid, piike.
Kui ehmunult siis ma pöördun,
näen ainult tuule käes akent.
Ingel, kes aknast tuppa tuli
Üks ingel teeb lahti akna,
tuleb sisse – ta kahin hajub –,
lahutab päevaseid asju,
läheb edasi koridori,
mu toani, mu toolini tuleb
(jätan raamatu, paberi, mõtted),
kivipõranda segi pühib
ja hingab nõnda, et lehvib
ta rüü, mis küllab on avar.
Õrn ja kumendav vari,
mis langeb mu kukla peale,
läheneb, tundub, et vist
juba röövimas on minu kõrvu.
Ent siis kukub naeru ja kukub
hirmu ja üllatust nagu
hõbedast vaase öös
ja kilinaid täis on tuba,
kajades suuri ringe,
helinaid, piike.
Kui ehmunult siis ma pöördun,
näen ainult tuule käes akent.
pühapäev, 13. juuli 2014
kolmapäev, 2. juuli 2014
¡Oiga!
Otsisin endale Hispaania rahvusraadiost (Radio Nacional) õhtuseks kuulamiseks sobivat saadet ja avastasin por casualidad, et saade "Nómadas" külastas 2009. aastal ka Tallinnat ja tegi sellest linnast ja Eestist üldisemalt 53 minuti pikkuse saate. Fjorde meil minu mäletamist mööda küll ei ole, aga Uelemiste järv on tõepoolest olemas.
pühapäev, 29. juuni 2014
¿nos conocemos?
Veel on käigus tramme, kus inimesed istuvad, nägu näo vastas, kahes pikas reas ning silmitsevad üksteist uurivalt ja uudishimuga.
See vaene mees on küll sarvekandja nägu, kindla peale lasi ta naine mõne teisega jalga, võib-olla mõne võidusõitjaga, või kes teab, mõne toiduainete varumiskontori ametnikuga.
Kui sõit on pikk, jõuavad reisijad üksteisesse kiindudagi. Imelik küll, aga ikka on veidi kahju, kui too naine, kes paistis olevat nii õnnetu, läheb kusagil peatuses maha ja me ei näe teda enam kunagi, võib-olla mitte iialgi elus!
Cela mahlakat ja värvikat "Taru" lugedes jäin tihti mõtisklema, et... jah, aga nii ongi! Ja mitte ainult trammis, vaid ka rongis. Võib-olla olen ma lihtsalt väga ebaviisakas inimene, kes ei saa muidu, kui peab inimesi silmitsema.
See vaene mees on küll sarvekandja nägu, kindla peale lasi ta naine mõne teisega jalga, võib-olla mõne võidusõitjaga, või kes teab, mõne toiduainete varumiskontori ametnikuga.
Kui sõit on pikk, jõuavad reisijad üksteisesse kiindudagi. Imelik küll, aga ikka on veidi kahju, kui too naine, kes paistis olevat nii õnnetu, läheb kusagil peatuses maha ja me ei näe teda enam kunagi, võib-olla mitte iialgi elus!
Cela mahlakat ja värvikat "Taru" lugedes jäin tihti mõtisklema, et... jah, aga nii ongi! Ja mitte ainult trammis, vaid ka rongis. Võib-olla olen ma lihtsalt väga ebaviisakas inimene, kes ei saa muidu, kui peab inimesi silmitsema.
neljapäev, 26. juuni 2014
Mi corazón está de luto
Eile lahkus igaveseks oma fantaasiametsa pisike valge haldjas nimega Ana María. Seesama Ana María, keda väiksena kutsuti hellitavalt Totitoseks ja keda ema karistuseks pani pimedasse tuppa kinni. Üleannetu Totitose jaoks oli see karistuse asemel hoopis autasu, sest just seal pimedas sündisid imelised lood ja olendid. 2010. aastal sai Ana María Matute Cervantese preemia ja pidas kõne fantaasia kaitseks. Mina kohtusin temaga raamatulehekülgedel kahel korral. Esimene kohtumine oli arvatavasti väga ammu ja üürike. See oli siis, kui ma lugesin ainsat tema eesti keelde tõlgitud teost: "Sõdurid nutavad öösel". Ma ei mäleta, et see oleks minus mingeid tundeid tekitanud. Oli kah. Teist korda kohtusime raamatus "Paraíso inhabitado" ja see võlus mu ära, haaras mu endasse. Mul oli see kaasas, kui ma Gretal Itaalias külas käisin ja kui lennujaamas selgus, et lend on tühistatud ja kõik olid paanikas, siis mina istusin pingil ja lugesin maailma ühte kõige ilusamat tõsijuttu. See hellus ja lüürilisus, mis lausetest õhkus, viis kõik muremõtted ära.
Ajaleht El Pais avaldas 18 olulisemat mõtet Ana Maríalt. Ma toon ära viis minu jaoks olulisemat.
“Nunca me he desprendido de la infancia, y eso se paga caro. La inocencia es un lujo que uno no se puede permitir y del que te quieren despertar a bofetadas”
“Me parecería una autentica falta de cortesía que Dios no existiera”.
“Escribir para mí no es una profesión, ni siquiera una vocación. Es una manera de estar en el mundo, de ser, no se puede hacer otra cosa. Se es escritor. Bueno o malo, ya es otra cuestión”.
“Nunca me he aburrido. En esta vida lo he podido pasar muy mal… y también lo he pasado muy bien. ¡Uf! Pero aburrirme, jamás”.
Ja ehk kõige olulisem:
“El mundo hay que fabricárselo uno mismo, hay que crear peldaños que te suban, que te saquen del pozo. Hay que inventar la vida porque acaba siendo verdad”.
Que descanse en paz... pero no en aburrimiento :)
Ajaleht El Pais avaldas 18 olulisemat mõtet Ana Maríalt. Ma toon ära viis minu jaoks olulisemat.
“Nunca me he desprendido de la infancia, y eso se paga caro. La inocencia es un lujo que uno no se puede permitir y del que te quieren despertar a bofetadas”
“Me parecería una autentica falta de cortesía que Dios no existiera”.
“Escribir para mí no es una profesión, ni siquiera una vocación. Es una manera de estar en el mundo, de ser, no se puede hacer otra cosa. Se es escritor. Bueno o malo, ya es otra cuestión”.
“Nunca me he aburrido. En esta vida lo he podido pasar muy mal… y también lo he pasado muy bien. ¡Uf! Pero aburrirme, jamás”.
Ja ehk kõige olulisem:
“El mundo hay que fabricárselo uno mismo, hay que crear peldaños que te suban, que te saquen del pozo. Hay que inventar la vida porque acaba siendo verdad”.
Que descanse en paz... pero no en aburrimiento :)
pühapäev, 22. juuni 2014
Apelsin on talvine vili
"Toledo provintsis võib augustikuus kotlette praadida nii põllukividel kui ka linnas tänavasillutisel."*
Kui mina ei jõua Hispaaniasse, siis tuleb Hispaania tuua koju kätte. Tuleb kohe suurte kottidega tuua ja siis riiulitesse pressida. Loen ja loen üle Hispaania kirjanduse tähtteoseid. Luulega on mul raske sidet leida, aga näiteks Camilo Jose Cela jutud kogumikus "Apelsin on talvine vili" on isegi paremad, kui aastaid (aastakümneid?) tagasi lugedes. Natukene naturalismihõngu, natukene kostumbrismi, aga kõige rohkem sõbralikku irooniat ja muigamist. Kõike just täpses koguses, nii et see minu maitsele vastaks.
*Jutu "Gallego ja tema cuadrilla" avalause.
Kui mina ei jõua Hispaaniasse, siis tuleb Hispaania tuua koju kätte. Tuleb kohe suurte kottidega tuua ja siis riiulitesse pressida. Loen ja loen üle Hispaania kirjanduse tähtteoseid. Luulega on mul raske sidet leida, aga näiteks Camilo Jose Cela jutud kogumikus "Apelsin on talvine vili" on isegi paremad, kui aastaid (aastakümneid?) tagasi lugedes. Natukene naturalismihõngu, natukene kostumbrismi, aga kõige rohkem sõbralikku irooniat ja muigamist. Kõike just täpses koguses, nii et see minu maitsele vastaks.
*Jutu "Gallego ja tema cuadrilla" avalause.
teisipäev, 17. juuni 2014
Hijo de algo
"On vist õige, et Don Quijote on nagu omaette maailm, nagu elu, liiga mitmepalgeline, paljukülgne, lõputult varieeruv, selleks, et lahendada ta lõplikult, viia tagasi ühele lihtvormelile. Igaüks, kes talle läheneb, suudab näha vaid mõnd külge temast, jälgida ainult mõnd üksikut joont, selle järgi mis ta ise oma hinges kaasa toob. Ja igaüks võib seal leida tõendusi sellele o m a l e arvamusele, ilma et see tarvitseks olla ainuõige."
Justa Kurfeldti "Miguel de Cervantes Saavedra" oli tõeliselt nauditav lugemine, eriti paelus mind tema pühendumus ja armastus, mis igast reast läbi kumas, ja viis mu mõttele, et aeg on Don Quijotet lugeda ja üle lugeda.
Justa Kurfeldti "Miguel de Cervantes Saavedra" oli tõeliselt nauditav lugemine, eriti paelus mind tema pühendumus ja armastus, mis igast reast läbi kumas, ja viis mu mõttele, et aeg on Don Quijotet lugeda ja üle lugeda.
neljapäev, 12. juuni 2014
Próximo destino
Ma ei nõustu oma kunagise reisikaaslase Vercaga Tšehhist, kes nentis, et Hispaaniasse ta enam ei lähe, sest ta on kõike näinud. Mina olen vastupidisel arvamusel: ma olen nii vähe veel näinud. Uued reisimõtted ja -soovid kuhjuvad mu peas ja kui oleks aega ning raha, siis pakiksin kohe oma seljakoti ja läheksin. Kuna aga neid pole, siis ootan vähemalt järgmise aasta juunini, mil on taaskord Feria del Libro de Madrid ja kus ma ikka veel pole käinud. Häbiväärne!
pühapäev, 8. juuni 2014
Duendet otsimas
Mõistsin, et sõbralikkus oli siin kõige tavapärasem viis teiste inimestega suhelda, mis tähendas, et igast su tegevusest, nii leivapätsi ostmisest kui ka kirja postitamisest, võis saada seltskondlik seik. Pangaametnikust sai peagi mu tuttav ning ajal, kui ma arvelt raha välja võtsin, küsitles ta mind selle kohta, kuidas ma olen end tema armsas linnas sisse seadnud, või siis vastas mu küsimustele mõne grammatikareegli kohta, mida ma polnud veel päris selgeks saanud. Turu lihaleti mees rääkis mulle majast, mida ta endale ja oma perele San Juani rannikule ehitas ning jätkas siis teemal, kuidas on kõige parem valmistada kanarinda vähese õli ja sidruniga. Lilleleti daam selgitas, kuidas mul oleks kõige etem nahka päikese eest kaitsta:"Teate, mul on põhjas nõbu ja tal on hele nahk nagu teilgi..."
Pool aastat peale Jason Websteri "Duende" laenutamist ja kuu aega pärast oma viimast retke Hispaaniasse lugesin raamatu lõpuks läbi. Neelasin kahe päeva ja ahnete ampsudega ta endasse. Seedimine võtab veel aega, aga juba esimesed muljed on nii erilised, et ma saan aru, miks Helen Eelrannale see raamat meeldib. Kirglik ja pühalik!
Vaatasin mõtlikult nurgas oma kohvrit ja laadisin youtube´st flamenco-muusikat alla...
Ole!
Pool aastat peale Jason Websteri "Duende" laenutamist ja kuu aega pärast oma viimast retke Hispaaniasse lugesin raamatu lõpuks läbi. Neelasin kahe päeva ja ahnete ampsudega ta endasse. Seedimine võtab veel aega, aga juba esimesed muljed on nii erilised, et ma saan aru, miks Helen Eelrannale see raamat meeldib. Kirglik ja pühalik!
Vaatasin mõtlikult nurgas oma kohvrit ja laadisin youtube´st flamenco-muusikat alla...
Ole!
reede, 2. mai 2014
Efecto "boomerang"
Vahepeal juhtus nii, et broneerisin endale sõidu Hispaaniasse ja selle vahepealse ja siiamaani vahele jääva aja on lennukuupäev kangekaelselt aina lähemale nihkunud. Teisipäeval on väljalend.
Kuna nüüd tuleb uus Hispaania-kogemus, siis võtan vana viisakalt ja lakooniliselt kokku.
Et jah... käisime veel mõnes paigas ja nägime üht-teist. Siis tulime koju tagasi ja elu läks edasi. Või siia ümber kirjutades osa minu 22. augusti sissekandest, mil olime Katuga Valencias:
Ütlesin just Katile, et me oleme nii palju kogenud - kõik need elu väikesed detailid ja imelised hetked - aga ma olen siia kladesse nii vähe kirjutanud. Hoian kõik endale, hoian kõik endale! :) Täiesti tahtmatult, aga eks õigel hetkel meenub kõik. Meenuvad kõik nähtud azulejod, meenub tšempionite maraton Marbella bussijaama ja hilisem bussiootamine, meenub see meeletu kuumus, meenuvad Vahemere lained, meenuvad Entu blood-shot silmad. Meenub, et see kõik ei olnudki uni. SEE OLI TÕESTI NII! Punakas lapitekk taevastest kõrgustest (lennukist) vaadatuna (Al-Andalus), hingematvalt ilus rannik, naeratavad inimesed (alati valmis teed juhatama), mustad kassid Almería rannas (seal lähedal oli tänav nimega El Cabo del Gata (Kassineem), seega olid kassid seal õigusega.
Need naeratused hoiavad mind elus... ja neid silmi on raske unustada.
Kuna nüüd tuleb uus Hispaania-kogemus, siis võtan vana viisakalt ja lakooniliselt kokku.
Et jah... käisime veel mõnes paigas ja nägime üht-teist. Siis tulime koju tagasi ja elu läks edasi. Või siia ümber kirjutades osa minu 22. augusti sissekandest, mil olime Katuga Valencias:
Ütlesin just Katile, et me oleme nii palju kogenud - kõik need elu väikesed detailid ja imelised hetked - aga ma olen siia kladesse nii vähe kirjutanud. Hoian kõik endale, hoian kõik endale! :) Täiesti tahtmatult, aga eks õigel hetkel meenub kõik. Meenuvad kõik nähtud azulejod, meenub tšempionite maraton Marbella bussijaama ja hilisem bussiootamine, meenub see meeletu kuumus, meenuvad Vahemere lained, meenuvad Entu blood-shot silmad. Meenub, et see kõik ei olnudki uni. SEE OLI TÕESTI NII! Punakas lapitekk taevastest kõrgustest (lennukist) vaadatuna (Al-Andalus), hingematvalt ilus rannik, naeratavad inimesed (alati valmis teed juhatama), mustad kassid Almería rannas (seal lähedal oli tänav nimega El Cabo del Gata (Kassineem), seega olid kassid seal õigusega.
Need naeratused hoiavad mind elus... ja neid silmi on raske unustada.
kolmapäev, 16. aprill 2014
Paus 55 minutit
Vaatasin dokumentaalfilmi Barcelonist ja sealsest turismist ning julgen seda soojalt (või ka külmalt) soovitada kõikidele teistele. Film on katalaani ja hispaania keeles, aga võimalik on lisada ingliskeelsed subtiitrid.
laupäev, 29. märts 2014
Sevilla la sonriente (naeratav Sevilla) *
Enne kui ma naasen 2013. aasta augustikuisesse Sevillasse, rändan ma ajas viis aastat tagasi. Leian ennast 2008. aasta augustikuu lõpust, mil valmistusin oma esimeseks lennureisiks, oma esimeseks Hispaaniasse-sõiduks ja oma esimeseks Sevilla-külastuseks.
31.08.2008
Rõõmus elevus on juba hinges ja sellised asjad vajavad jäädvustamist. Ootamine on lõpule jõudnud. Tuleb lihtsalt minna... jälle. Kott seisab pakitult nurgas ja tuba on kohutavalt segamini. See segadus jääb mind ootama. /.../
Muidu on kõik enam-vähem korras. Ülemus (Mann) küll õhtul msnis küsis, millal ma järgmisel nädalal tööl olen, kuid rahustas pärast mu puperdavat südant kinnistustega, et ta mäletab küll... lihtsalt korraks läks meelest ära.
Esimesel korral tundub kõik ehedam ja... nojah, kummalisem. Esmamuljed on olulised. Toongi siinkohal ära kimbukese oma esimese korra märkmeid, et mõistetav oleks, miks mulle viimasel korral kõik enam-vähem normaalne tundus. Ma olin juba Sevilla (ja Hispaaniaga üldiselt) ära harjunud. See oli muutunud koduseks.
Miks üldse Sevilla? Minusuguse sentimalisti puhul ei saa olla põhjused ratsionaalsed. Ma nägin ühel hispaania keele õpetamise lehel imelisi pilte Sevillast: selle arhitektuurist, selle hobukalessidest, selle jõekallastest... ja ma olingi ära lummatud. Alguses otsustasin ma Barcelonast otse Sevillasse lennata, aga saatuse keerdkäikude tõttu veetsin osa päevi hoopis Barcelonas. Kataloonia pealinnas oli kusjuures väga tore, nii et saatust tuleb tänada. Aga sellest ma ei räägi. Postitan hoopis uitmõtteid naeratavas linnas olles ja sinna minnes.
04.09.08
Mõtlesin, et lendan Sevillasse, aga maandusime hoopis Jerezis. Selline see lennuliiklus ongi (vahemärkus: ei, ma ei lennanud Ryanairiga vaid hoopis Vuelinguga!). Alguses mõtlesin, et kuulsin lihtsalt valesti. Puuduliku hispaania keele oskusega nagu see mul on, aga ei... Jerez, mis Jerez, ja nüüd saab bussiga Sevillasse sõita./.../
Nägin tee ääres paari puud ja paljusid põlde. Kõrval tegeles hispaania perekond (koos ülejäänud rahvaga bussis) oma väikeste võsukeste harimisega.
Kõik naeratasid. See on mul hästi meeles - see naeratamine... ja see avarus ja kollasus.
Kui alguses jättis Sevilla üsna ilmetu mulje oma karpmajade ja kauplustega, siis õhtul vanalinnas jalutades oli mul suu nii ammuli, et süda jahtus kohe kindlasti ära./.../
05.09.08
/.../Sevilla Santa Cruzi linnaosa (ehk siis vanalinn) oli ka päeval väga südamlik... muy impresionante. Sevilla katedraalis ma muudkui pildistasin neid imeilusaid vitraaže, veel kauneimaid maale ja mis-seal-kõik-oli. Sellised aarded, et silme eest võttis kirjuks!
Ja siis ma mõtlesin, et kui mul oli kahju, et Gaudi ära suri, sest nüüd need poolearulised barcelonlased lõpetavad tema Sagrada Familiat ja meister poleks sellise teostusega üldse rahul, siis Kristuse suhtes pole ma kindel. Religioosne kunst on nii hingematvalt ilus.
Pluss veel La Giralda ja kõik need paleed ja mosaiigid (azulejod). Oeh... :) /.../
06.09.08
Ma ei jõudnudki linna pildistama. Jäin hoopis magama, Ma ei jõua üldse sinna, kuhu peaksin ja ei leia seda, mida otsin. Täna mõtlesin bussijaama minna, aga jõudsin välja Indiaani Arhiivi. Eile nägin igal pool mustvalgeid postkaarte Sevillast, aga täna, mil ma mõtlesin mõne sellise kallile sõbrale saata, on nad kadunud nagu vits vette. /.../
Sevillas on kõik liiklejad ülikorralikud (v.a barcelonalased, kes on siia puhkama tulnud) ja kohalikud laulavad või vilistavad. Mas toidupoes üks habemikust töötaja laulab non-stop oma hispaaniakeelseid laulukesi ja teda ei huvita üldse, et samal ajal tuleb kaupluse raadiost ingliskeelset popmuusikat. /.../
Täna oli mu toakaaslane (mul on neid mitu) kasutanud minu käterätti. Võtsin siis ühe teise külastaja oma. Siis mõtlesin, et see on minust alatu, nii et ma andsin tollele teisele oma toakaaslase kuiva ja toakaaslasele oma märja. /.../
07.09.08
Hommikul vaatasin kappi ja nägin, et süüa pole.
Alguses lõi Jumal hispaanlased ja ütles neile, et pühapäeva peab pidama. Niisiis otsustasidki kõik hispaanlased pühapäeviti oma ärid sulgeda, koju minna ja magama keerata. Aga teised rahvused tahtsid oma kaameratega tulla uusasukaid pildistama. Ja enamus neist ei jõudnudki koju tagasi, sest nad surid Hispaanias nälga. Ja Jumal vaatas seda ja mõtles, et see pole hea. Ja ta saatis Hispaaniasse väikesed toimekad aasialased, et nad looksid ärisid, mis oleksid lahti siesta ajal ja pühapäeviti. Ja turistid jäid edaspidi ellu. Ja neilt kooriti aasialaste kauplustes seitse nahka. Ja Jumal vaatas, et see pole ka hea. Aga siis tuli pühapäev ja Jumal heitis puhkama. Ja esmaspäevaks oli tal see asi juba ununenud.
/.../ Mida rohkem lõuna poole ma lähen, seda lühemaks mu ühe päeva märkmed lähevad. Siesta...teate! Muudkui magaks ja puhkaks ja peesitaks... ja lebotaks... ja laiskleks, sest väljas on nii palav.
08.09.08
Päev, mil ma otsustasin linnast välja Ubriquesse sõita
Hommikul ärkamise võlu seisneb selles, et siis saab tasuta ajalehti. Istun Sevilla El Prado bussijaamas (Sevillas on kaks bussijaama) ja ootan bussi. Tegelikult pole mul õrna aimugi, kust see väljuma peaks, sest tundub, et saabuvad ja lahkuvad bussid on parkinud ennast samasse kohta, liininumbreid ei eksisteeri ja seda, mida "salida F" tähendab, pole mul õrna aimugi. Mis F???
Ma loodan, et kuskile on kirjutatud suurelt ja punaselt UBRIQUE./.../
Tagasivaates võin öelda, et see oli väga hispaanialik bussisõit. Istusin bussis keskel. Taga kuulas keegi oma pleierist muusikat, ees kuulas keegi transistorraadiost oma muusikat ja bussijuhil mängis lisaks raadio. Kohe teekonna alguses kohtus buss vanavarakogujaga, kes oli oma auto parkinud tee keskele ja tal ei olnud üldse kiire. Siis selgus, et bussil on midagi viga. Buss sõitis baasi ja kui bussijuht oli kaks suitsu oma sõpradega ära mahvinud ja asja arutanud, siis jõudis ta samale järeldusele, millele mina kohe alguses: istusime teise bussi ümber. Selleks ajaks oli buss juba kolmveerand tundi graafikust maas. Igas peatuses ta siiski peatus ja seletas ootajatele, et "ei, see pole see buss, mida nemad ootavad. See on see buss, mis on lihtsalt hiljaks jäänud". Ubriquesse jõudsin kohale... Oh jah, siesta ajaks ja...
Mäed olid nunnud, aga kaugelt on kõik muidugi kenam ja armsam. Lähedalt vaadates on lihtsalt hunnik kive ja natukene rohtu./.../
09.09.08
Hommikul ja hilja õhtul on Sevilla üks ilusamaid linnu. Ainult see aeg kella ühest kella kuueni.../.../
Sain lõpuks sinna kirikusse sisse lipsata, mida ma kogu aeg väljast olen uudistanud. Ei teagi, kas piletiraha ka nõuti, sest mina läksin sisse valest uksest (see selgus siis, kui valvur ühed teised turistid teise ukse suunas kõssitas). Ei teagi, kas ma tegin pattu. Aga oh, need vitraažid... need imeilusad vitraažid. Istuks kivipõrandale maha ja muudkui vaataks ainiti.
Ja mulle meeldivad need nii-kole-kitsad-et-kohe-on-kole-kitsad tänavad. Ubriques olid kõik tänavad üsna kitsad ja inimesed kõndisid seal, kus autod sõitsid (loomulikult ei toimunud see üheaegselt). Tee ääres sõid eeslid rohtu ja kombainid koristasid päevalilli./.../
Ja siis ma juba läksingi tagasi Barcelonasse. Kohal olles tundus aeg pikk, aga lahkudes lühike.
Ma ei tea miks see nii on, aga lennujaamades (ma olen nüüd mitmes terminalis istunud) on kõik nii tülpinud nägudega. Aga kus Ryanairi lennule on tunglemine! Kõik need briti turistid, kes siesta ajal poolsurnuks lämbusid ja nälgisid, tahavad ruttu koju./.../
Lahkusin naeratus näol.
* Kui te Karel Čapeki raamatut "Retk Hispaaniasse" olete lugenud, siis te teate, millest ma räägin.
31.08.2008
Rõõmus elevus on juba hinges ja sellised asjad vajavad jäädvustamist. Ootamine on lõpule jõudnud. Tuleb lihtsalt minna... jälle. Kott seisab pakitult nurgas ja tuba on kohutavalt segamini. See segadus jääb mind ootama. /.../
Muidu on kõik enam-vähem korras. Ülemus (Mann) küll õhtul msnis küsis, millal ma järgmisel nädalal tööl olen, kuid rahustas pärast mu puperdavat südant kinnistustega, et ta mäletab küll... lihtsalt korraks läks meelest ära.
Esimesel korral tundub kõik ehedam ja... nojah, kummalisem. Esmamuljed on olulised. Toongi siinkohal ära kimbukese oma esimese korra märkmeid, et mõistetav oleks, miks mulle viimasel korral kõik enam-vähem normaalne tundus. Ma olin juba Sevilla (ja Hispaaniaga üldiselt) ära harjunud. See oli muutunud koduseks.
Miks üldse Sevilla? Minusuguse sentimalisti puhul ei saa olla põhjused ratsionaalsed. Ma nägin ühel hispaania keele õpetamise lehel imelisi pilte Sevillast: selle arhitektuurist, selle hobukalessidest, selle jõekallastest... ja ma olingi ära lummatud. Alguses otsustasin ma Barcelonast otse Sevillasse lennata, aga saatuse keerdkäikude tõttu veetsin osa päevi hoopis Barcelonas. Kataloonia pealinnas oli kusjuures väga tore, nii et saatust tuleb tänada. Aga sellest ma ei räägi. Postitan hoopis uitmõtteid naeratavas linnas olles ja sinna minnes.
04.09.08
Mõtlesin, et lendan Sevillasse, aga maandusime hoopis Jerezis. Selline see lennuliiklus ongi (vahemärkus: ei, ma ei lennanud Ryanairiga vaid hoopis Vuelinguga!). Alguses mõtlesin, et kuulsin lihtsalt valesti. Puuduliku hispaania keele oskusega nagu see mul on, aga ei... Jerez, mis Jerez, ja nüüd saab bussiga Sevillasse sõita./.../
Nägin tee ääres paari puud ja paljusid põlde. Kõrval tegeles hispaania perekond (koos ülejäänud rahvaga bussis) oma väikeste võsukeste harimisega.
Kõik naeratasid. See on mul hästi meeles - see naeratamine... ja see avarus ja kollasus.
Kui alguses jättis Sevilla üsna ilmetu mulje oma karpmajade ja kauplustega, siis õhtul vanalinnas jalutades oli mul suu nii ammuli, et süda jahtus kohe kindlasti ära./.../
05.09.08
/.../Sevilla Santa Cruzi linnaosa (ehk siis vanalinn) oli ka päeval väga südamlik... muy impresionante. Sevilla katedraalis ma muudkui pildistasin neid imeilusaid vitraaže, veel kauneimaid maale ja mis-seal-kõik-oli. Sellised aarded, et silme eest võttis kirjuks!
Ja siis ma mõtlesin, et kui mul oli kahju, et Gaudi ära suri, sest nüüd need poolearulised barcelonlased lõpetavad tema Sagrada Familiat ja meister poleks sellise teostusega üldse rahul, siis Kristuse suhtes pole ma kindel. Religioosne kunst on nii hingematvalt ilus.
Pluss veel La Giralda ja kõik need paleed ja mosaiigid (azulejod). Oeh... :) /.../
06.09.08
Ma ei jõudnudki linna pildistama. Jäin hoopis magama, Ma ei jõua üldse sinna, kuhu peaksin ja ei leia seda, mida otsin. Täna mõtlesin bussijaama minna, aga jõudsin välja Indiaani Arhiivi. Eile nägin igal pool mustvalgeid postkaarte Sevillast, aga täna, mil ma mõtlesin mõne sellise kallile sõbrale saata, on nad kadunud nagu vits vette. /.../
Sevillas on kõik liiklejad ülikorralikud (v.a barcelonalased, kes on siia puhkama tulnud) ja kohalikud laulavad või vilistavad. Mas toidupoes üks habemikust töötaja laulab non-stop oma hispaaniakeelseid laulukesi ja teda ei huvita üldse, et samal ajal tuleb kaupluse raadiost ingliskeelset popmuusikat. /.../
Täna oli mu toakaaslane (mul on neid mitu) kasutanud minu käterätti. Võtsin siis ühe teise külastaja oma. Siis mõtlesin, et see on minust alatu, nii et ma andsin tollele teisele oma toakaaslase kuiva ja toakaaslasele oma märja. /.../
07.09.08
Hommikul vaatasin kappi ja nägin, et süüa pole.
Alguses lõi Jumal hispaanlased ja ütles neile, et pühapäeva peab pidama. Niisiis otsustasidki kõik hispaanlased pühapäeviti oma ärid sulgeda, koju minna ja magama keerata. Aga teised rahvused tahtsid oma kaameratega tulla uusasukaid pildistama. Ja enamus neist ei jõudnudki koju tagasi, sest nad surid Hispaanias nälga. Ja Jumal vaatas seda ja mõtles, et see pole hea. Ja ta saatis Hispaaniasse väikesed toimekad aasialased, et nad looksid ärisid, mis oleksid lahti siesta ajal ja pühapäeviti. Ja turistid jäid edaspidi ellu. Ja neilt kooriti aasialaste kauplustes seitse nahka. Ja Jumal vaatas, et see pole ka hea. Aga siis tuli pühapäev ja Jumal heitis puhkama. Ja esmaspäevaks oli tal see asi juba ununenud.
/.../ Mida rohkem lõuna poole ma lähen, seda lühemaks mu ühe päeva märkmed lähevad. Siesta...teate! Muudkui magaks ja puhkaks ja peesitaks... ja lebotaks... ja laiskleks, sest väljas on nii palav.
08.09.08
Päev, mil ma otsustasin linnast välja Ubriquesse sõita
Hommikul ärkamise võlu seisneb selles, et siis saab tasuta ajalehti. Istun Sevilla El Prado bussijaamas (Sevillas on kaks bussijaama) ja ootan bussi. Tegelikult pole mul õrna aimugi, kust see väljuma peaks, sest tundub, et saabuvad ja lahkuvad bussid on parkinud ennast samasse kohta, liininumbreid ei eksisteeri ja seda, mida "salida F" tähendab, pole mul õrna aimugi. Mis F???
Ma loodan, et kuskile on kirjutatud suurelt ja punaselt UBRIQUE./.../
Tagasivaates võin öelda, et see oli väga hispaanialik bussisõit. Istusin bussis keskel. Taga kuulas keegi oma pleierist muusikat, ees kuulas keegi transistorraadiost oma muusikat ja bussijuhil mängis lisaks raadio. Kohe teekonna alguses kohtus buss vanavarakogujaga, kes oli oma auto parkinud tee keskele ja tal ei olnud üldse kiire. Siis selgus, et bussil on midagi viga. Buss sõitis baasi ja kui bussijuht oli kaks suitsu oma sõpradega ära mahvinud ja asja arutanud, siis jõudis ta samale järeldusele, millele mina kohe alguses: istusime teise bussi ümber. Selleks ajaks oli buss juba kolmveerand tundi graafikust maas. Igas peatuses ta siiski peatus ja seletas ootajatele, et "ei, see pole see buss, mida nemad ootavad. See on see buss, mis on lihtsalt hiljaks jäänud". Ubriquesse jõudsin kohale... Oh jah, siesta ajaks ja...
Mäed olid nunnud, aga kaugelt on kõik muidugi kenam ja armsam. Lähedalt vaadates on lihtsalt hunnik kive ja natukene rohtu./.../
09.09.08
Hommikul ja hilja õhtul on Sevilla üks ilusamaid linnu. Ainult see aeg kella ühest kella kuueni.../.../
Sain lõpuks sinna kirikusse sisse lipsata, mida ma kogu aeg väljast olen uudistanud. Ei teagi, kas piletiraha ka nõuti, sest mina läksin sisse valest uksest (see selgus siis, kui valvur ühed teised turistid teise ukse suunas kõssitas). Ei teagi, kas ma tegin pattu. Aga oh, need vitraažid... need imeilusad vitraažid. Istuks kivipõrandale maha ja muudkui vaataks ainiti.
Ja mulle meeldivad need nii-kole-kitsad-et-kohe-on-kole-kitsad tänavad. Ubriques olid kõik tänavad üsna kitsad ja inimesed kõndisid seal, kus autod sõitsid (loomulikult ei toimunud see üheaegselt). Tee ääres sõid eeslid rohtu ja kombainid koristasid päevalilli./.../
Ja siis ma juba läksingi tagasi Barcelonasse. Kohal olles tundus aeg pikk, aga lahkudes lühike.
Ma ei tea miks see nii on, aga lennujaamades (ma olen nüüd mitmes terminalis istunud) on kõik nii tülpinud nägudega. Aga kus Ryanairi lennule on tunglemine! Kõik need briti turistid, kes siesta ajal poolsurnuks lämbusid ja nälgisid, tahavad ruttu koju./.../
Lahkusin naeratus näol.
* Kui te Karel Čapeki raamatut "Retk Hispaaniasse" olete lugenud, siis te teate, millest ma räägin.
esmaspäev, 17. märts 2014
En pocas palabras
Enrique uus stuudioalbum ilmub ametlikult homme, 18. märtsil ja meeleolu loomiseks lisan siia vaieldamatult kõige parema laulu sellelt albumilt:
Kas see pole imeline? Jah, on küll (ise küsin, ise vastan) :).
18.augustil sõitsime bussiga edasi põrgulikult palavasse Sevillasse, aga enne nautisime Marbellat. Käisime hommikul rannas ujumas, uudistasime vanalinnas, pakkisime aeglaselt asju... Kui me hiljem seda omavahel arutasime (viimasel korral Creppis), siis avastasime üllatusega, et meile mõlemale muutus Marbella lühikese sealoldud aja jooksul väga armsaks. Marbellal oli omapära ja ta oli lahke. Minu lemmiklinnaks on küll jätkuvalt Sevilla, aga Marbella trügis esikolmikusse.
Rohkem pole mul midagi lisada. Praeahi nimega Sevilla ootas meid.
Kas see pole imeline? Jah, on küll (ise küsin, ise vastan) :).
18.augustil sõitsime bussiga edasi põrgulikult palavasse Sevillasse, aga enne nautisime Marbellat. Käisime hommikul rannas ujumas, uudistasime vanalinnas, pakkisime aeglaselt asju... Kui me hiljem seda omavahel arutasime (viimasel korral Creppis), siis avastasime üllatusega, et meile mõlemale muutus Marbella lühikese sealoldud aja jooksul väga armsaks. Marbellal oli omapära ja ta oli lahke. Minu lemmiklinnaks on küll jätkuvalt Sevilla, aga Marbella trügis esikolmikusse.
Rohkem pole mul midagi lisada. Praeahi nimega Sevilla ootas meid.
kolmapäev, 5. märts 2014
Que tengas un buen viaje...
Esmaspäeva õhtul istusin koos Katuga kohvikus Crepp: mekkisin punast veini ja naljatlesin. Natukene nukker oli sellest hoolimata, sest nüüd on ta kaugel ära. Hispaanias. Kurbus ja rõõm tantsisid koos mu hinges valssi. Ühelt poolt on alati kahju, et su sõbrad pikemaks ajaks kuhugi ära sõidavad. Teisalt on alati väga hea meel neid jälle näha. Näha neid värsketena: uute hullude ideede ja huvitavate juttudega. Me laseme neil minna, et nad saaksid tiibu sirutada, et nad saaksid ennast avastada. Los amigos son como estrellas - no siempre las ves, pero están ahi. Mis sõber ma oleksin, kui ma ei laseks sõpradel vahepeal minna? Seega, kui ma eile õhtul meenutasin kõiki neid toredaid sündmusi ja ettevõtmisi, mis meid liidavad - piparkoogiküpsetamised, kaardimeisterdamised, veinitamised, teatriskäigud, kooslaulmised (kõvasti ja valesti), hullud jutud, kontserdiväisamised, vabatahtlikuks olemised, suvised rännakud... - siis see oli niisama. Ma ei taha, et sa jääksid. Su hing on juba ära. AGA (!!!) ma loodan, et sul on Gran Canarial põnev ja tagasi tulles on su naeratus veel laiem kui praegu ja hing lööb tantsu. (Pudel veini ja üks Enrique-nimeline noormees paki ka kohvrisse!)
Mul on hea meel näha, et Katu oli reisiks paremini ette valmistunud kui mina toona: esimese asjana pani ta kohvrisse korgitseri :).
Mul on hea meel näha, et Katu oli reisiks paremini ette valmistunud kui mina toona: esimese asjana pani ta kohvrisse korgitseri :).
pühapäev, 2. märts 2014
Un concierto para recordar
Hetkel... Jah, hetkel ehk siis 2. märtsil pressib Katu veel oma viimaseid vajalikke asju kohvrisse, sest juba 5. märtsil lendab ta Helsingist Las Palmasesse kolmekuulisele praktikale (¡Qué envidia!), eilsega on alanud Hispaania Maailma Festival, mille enamus sündmusi toimub pealinnas (¡Qué triste!) ja Enrique uue albumi ilmumiseni on aega jäänud 16 päeva.
Viimasest mainitud sündmusest saan ma sujuvalt hüpata (kalpsata?) minevikku.
17. august.
Marbella.
Õhk on lämbe ja päike kõrvetab. Meie (mina ja Katu) oleme nüüd palju oskuslikumad orienteerujad, sest eelmisel õhtul juba ekslesime siin linnas.
Alustuseks võtan tagasi kõik oma halvad sõnad Marbella kohta. Mis sellest, et ma neid sõnu kunagi välja ei öelnud, ma siiski mõttes sosistasin neid. Mõtlesin, et Marbella on üks ülehinnatud kohake, üks neist turistilõksudest. Ma ei kahtle, et kindlasti on siin palju turistilikku (nt rannaäär oli täis pikitud kõrgeid-kõrgeid hotelle), aga vanalinna osa on imeline ja hubane. Meie majutasime ennast ühte maalilisel põiktänaval asuvasse väljapeetud albergue´sse. Superluks! Vaimusilmas kujutasin ette ühte väikest räämas tuba, sest internetis albergue kohta rohkem informatsiooni ei olnud kui aadress ja juba toa broneerimine oli omaette ettevõtmine (internetis Hispaania asutustega suhtlemine on üldse väga aega- ja vaevanõudev). Albergue´t pidas üks neist tüüpilistest Hispaania vanameestest: inglise keelt ei rääkinud ja torises nii-mis-kole.
Kontsert polnud üldse selline nagu ma ette kujutasin. AGA mitte halvas mõttes. Entu jäi tund aega hiljaks (meie jõudsime kohale kaks tundi varem, sest tee cantera´ni polnudki nii pikk nagu me ette kujutasime, küll väga meeleolukas) ja keegi oli alguses heli tuksi keeranud (helitehnik lahkus arvatavasti jalad ees ja väikeses kirstus), aga väga hea oli teda näha.
Siinkohal aus ülestunnistus: me tõepoolest jalutasime kontserdipaika (st sinnani, kus buss üles mäkke viis). Starlite festivali korraldajad (Enrique ülesastumine oli osa sellest iga-aastasest festivalist) soovitasid küll takso võtta, aga kui nad juba kontserdi asukoha määramisega oma kodulehel hätta jäid (lõpuks oli meil Katuga vähemalt kolm versiooni, kus kontsert toimub, sest erinevad allikad osutasid erinevatele kohtadele, kõik kolm üksteisest kaugel), siis ei saanudki nende arvamust vahemaa pikkusest tõsiselt võtta. Jalutuskäik oli väga meeleolukas. Piilusime mansionite siseõuedesse, noppisime lilli, naersime ja laulsime. Mööduvad autod lasid signaali (võib-olla on jala käimine Hispaanias tõesti nii haruldane) ja Katu pildistas ülekäiguradasid, mis olid maalitud väga üllatavatesse kohtadesse (ma siiamaani arvan, et teetöölistele lihtsalt antakse ämber valge värviga ja öeldakse: "Tehke sellega, mida iganes soovite!", sest see seletakse, miks oli üks sebra triibutatud ühe müüri ette).
Tee sinna (palavust kujutage ette!):
Lava asukoht:
Õnnelikud piletiomanikud:
Enne kontserdi algust nägime palju tuttavaid nägusid. See oli nagu Enrique fännide spontaanne kokkutulek. Selgus, et meie Hispaania-oleku ajal oli Enrique jõudnud ka uue laulu välja anda, mida Laura Hollandist kehva interneti tõttu meile ette mängida ei saanud.
Kontsert oli... Oli. Kuigi olime suurest lavast kaugel, selgus, et väike lava "Hero" laulu esitamiseks oli meie lähedal. Kui me enne algust arutasime, et tegelikult on barjäär nii madal, et me võiksime vabalt üle ronida, siis lõpuks me seda tegimegi (Katu pidi küll enne toolile astuma. Pikkus on vahel eeliseks). Siis oli väike lava juba otse meie ees.
Ja kuigi ma arvasin, et see kaabakas enam mulle mingit mõju ei avalda...Nojah! :)
Melle meeldis (me gustaba y mucho!), et ta laulis hispaania keeles. Seda olen ma igal kontserdil oodanud. Seda, et ta lõpuks laulaks ka mõne hispaaniakeelse laulu. Seni on ta kahel korral piirdunud ühe lauluga ("La chica de ayer") ja kolmel korral jätnud üldse laulmata. Hispaanias tuli esitamisel nii "La chica de ayer", "Cuando me enamoro", "Experiencia religiosa" kui ka minu lemmik "No me digas que no". Minu hing lõi nurru! Gracias, Enrique!
Viimasest mainitud sündmusest saan ma sujuvalt hüpata (kalpsata?) minevikku.
17. august.
Marbella.
Õhk on lämbe ja päike kõrvetab. Meie (mina ja Katu) oleme nüüd palju oskuslikumad orienteerujad, sest eelmisel õhtul juba ekslesime siin linnas.
Alustuseks võtan tagasi kõik oma halvad sõnad Marbella kohta. Mis sellest, et ma neid sõnu kunagi välja ei öelnud, ma siiski mõttes sosistasin neid. Mõtlesin, et Marbella on üks ülehinnatud kohake, üks neist turistilõksudest. Ma ei kahtle, et kindlasti on siin palju turistilikku (nt rannaäär oli täis pikitud kõrgeid-kõrgeid hotelle), aga vanalinna osa on imeline ja hubane. Meie majutasime ennast ühte maalilisel põiktänaval asuvasse väljapeetud albergue´sse. Superluks! Vaimusilmas kujutasin ette ühte väikest räämas tuba, sest internetis albergue kohta rohkem informatsiooni ei olnud kui aadress ja juba toa broneerimine oli omaette ettevõtmine (internetis Hispaania asutustega suhtlemine on üldse väga aega- ja vaevanõudev). Albergue´t pidas üks neist tüüpilistest Hispaania vanameestest: inglise keelt ei rääkinud ja torises nii-mis-kole.
Kontsert polnud üldse selline nagu ma ette kujutasin. AGA mitte halvas mõttes. Entu jäi tund aega hiljaks (meie jõudsime kohale kaks tundi varem, sest tee cantera´ni polnudki nii pikk nagu me ette kujutasime, küll väga meeleolukas) ja keegi oli alguses heli tuksi keeranud (helitehnik lahkus arvatavasti jalad ees ja väikeses kirstus), aga väga hea oli teda näha.
Siinkohal aus ülestunnistus: me tõepoolest jalutasime kontserdipaika (st sinnani, kus buss üles mäkke viis). Starlite festivali korraldajad (Enrique ülesastumine oli osa sellest iga-aastasest festivalist) soovitasid küll takso võtta, aga kui nad juba kontserdi asukoha määramisega oma kodulehel hätta jäid (lõpuks oli meil Katuga vähemalt kolm versiooni, kus kontsert toimub, sest erinevad allikad osutasid erinevatele kohtadele, kõik kolm üksteisest kaugel), siis ei saanudki nende arvamust vahemaa pikkusest tõsiselt võtta. Jalutuskäik oli väga meeleolukas. Piilusime mansionite siseõuedesse, noppisime lilli, naersime ja laulsime. Mööduvad autod lasid signaali (võib-olla on jala käimine Hispaanias tõesti nii haruldane) ja Katu pildistas ülekäiguradasid, mis olid maalitud väga üllatavatesse kohtadesse (ma siiamaani arvan, et teetöölistele lihtsalt antakse ämber valge värviga ja öeldakse: "Tehke sellega, mida iganes soovite!", sest see seletakse, miks oli üks sebra triibutatud ühe müüri ette).
Tee sinna (palavust kujutage ette!):
Lava asukoht:
Õnnelikud piletiomanikud:
Kontsert oli... Oli. Kuigi olime suurest lavast kaugel, selgus, et väike lava "Hero" laulu esitamiseks oli meie lähedal. Kui me enne algust arutasime, et tegelikult on barjäär nii madal, et me võiksime vabalt üle ronida, siis lõpuks me seda tegimegi (Katu pidi küll enne toolile astuma. Pikkus on vahel eeliseks). Siis oli väike lava juba otse meie ees.
Ja kuigi ma arvasin, et see kaabakas enam mulle mingit mõju ei avalda...Nojah! :)
Melle meeldis (me gustaba y mucho!), et ta laulis hispaania keeles. Seda olen ma igal kontserdil oodanud. Seda, et ta lõpuks laulaks ka mõne hispaaniakeelse laulu. Seni on ta kahel korral piirdunud ühe lauluga ("La chica de ayer") ja kolmel korral jätnud üldse laulmata. Hispaanias tuli esitamisel nii "La chica de ayer", "Cuando me enamoro", "Experiencia religiosa" kui ka minu lemmik "No me digas que no". Minu hing lõi nurru! Gracias, Enrique!
Paus kuus minutit
Taevas ei mängita ainult harfe. Seal mängitakse nüüd ka väga meisterlikult kitarri.
Tellimine:
Postitused (Atom)