Esmaspäeva õhtul istusin koos Katuga kohvikus Crepp: mekkisin punast veini ja naljatlesin. Natukene nukker oli sellest hoolimata, sest nüüd on ta kaugel ära. Hispaanias. Kurbus ja rõõm tantsisid koos mu hinges valssi. Ühelt poolt on alati kahju, et su sõbrad pikemaks ajaks kuhugi ära sõidavad. Teisalt on alati väga hea meel neid jälle näha. Näha neid värsketena: uute hullude ideede ja huvitavate juttudega. Me laseme neil minna, et nad saaksid tiibu sirutada, et nad saaksid ennast avastada. Los amigos son como estrellas - no siempre las ves, pero están ahi. Mis sõber ma oleksin, kui ma ei laseks sõpradel vahepeal minna? Seega, kui ma eile õhtul meenutasin kõiki neid toredaid sündmusi ja ettevõtmisi, mis meid liidavad - piparkoogiküpsetamised, kaardimeisterdamised, veinitamised, teatriskäigud, kooslaulmised (kõvasti ja valesti), hullud jutud, kontserdiväisamised, vabatahtlikuks olemised, suvised rännakud... - siis see oli niisama. Ma ei taha, et sa jääksid. Su hing on juba ära. AGA (!!!) ma loodan, et sul on Gran Canarial põnev ja tagasi tulles on su naeratus veel laiem kui praegu ja hing lööb tantsu. (Pudel veini ja üks Enrique-nimeline noormees paki ka kohvrisse!)
Mul on hea meel näha, et Katu oli reisiks paremini ette valmistunud kui mina toona: esimese asjana pani ta kohvrisse korgitseri :).
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar