Un concierto para recordar

Hetkel... Jah, hetkel ehk siis 2. märtsil pressib Katu veel oma viimaseid vajalikke asju kohvrisse, sest juba 5. märtsil lendab ta Helsingist Las Palmasesse kolmekuulisele praktikale (¡Qué envidia!), eilsega on alanud Hispaania Maailma Festival, mille enamus sündmusi toimub pealinnas (¡Qué triste!) ja Enrique uue albumi ilmumiseni on aega jäänud 16 päeva.

Viimasest mainitud sündmusest saan ma sujuvalt hüpata (kalpsata?) minevikku.
17. august.
Marbella.
Õhk on lämbe ja päike kõrvetab. Meie (mina ja Katu) oleme nüüd palju oskuslikumad orienteerujad, sest eelmisel õhtul juba ekslesime siin linnas.
Alustuseks võtan tagasi kõik oma halvad sõnad Marbella kohta. Mis sellest, et ma neid sõnu kunagi välja ei öelnud, ma siiski mõttes sosistasin neid. Mõtlesin, et Marbella on üks ülehinnatud kohake, üks neist turistilõksudest. Ma ei kahtle, et kindlasti on siin palju turistilikku (nt rannaäär oli täis pikitud kõrgeid-kõrgeid hotelle), aga vanalinna osa on imeline ja hubane. Meie majutasime ennast ühte maalilisel põiktänaval asuvasse väljapeetud albergue´sse. Superluks! Vaimusilmas kujutasin ette ühte väikest räämas tuba, sest internetis albergue kohta rohkem informatsiooni ei olnud kui aadress ja juba toa broneerimine oli omaette ettevõtmine (internetis Hispaania asutustega suhtlemine on üldse väga aega- ja vaevanõudev). Albergue´t pidas üks neist tüüpilistest Hispaania vanameestest: inglise keelt ei rääkinud ja torises nii-mis-kole.

Kontsert polnud üldse selline nagu ma ette kujutasin. AGA mitte halvas mõttes. Entu jäi tund aega hiljaks (meie jõudsime kohale kaks tundi varem, sest tee cantera´ni polnudki nii pikk nagu me ette kujutasime, küll väga meeleolukas) ja keegi oli alguses heli tuksi keeranud (helitehnik lahkus arvatavasti jalad ees ja väikeses kirstus), aga väga hea oli teda näha.

Siinkohal aus ülestunnistus: me tõepoolest jalutasime kontserdipaika (st sinnani, kus buss üles mäkke viis). Starlite festivali korraldajad (Enrique ülesastumine oli osa sellest iga-aastasest festivalist) soovitasid küll takso võtta, aga kui nad juba kontserdi asukoha määramisega oma kodulehel hätta jäid (lõpuks oli meil Katuga vähemalt kolm versiooni, kus kontsert toimub, sest erinevad allikad osutasid erinevatele kohtadele, kõik kolm üksteisest kaugel), siis ei saanudki nende arvamust vahemaa pikkusest tõsiselt võtta. Jalutuskäik oli väga meeleolukas. Piilusime mansionite siseõuedesse, noppisime lilli, naersime ja laulsime. Mööduvad autod lasid signaali (võib-olla on jala käimine Hispaanias tõesti nii haruldane) ja Katu pildistas ülekäiguradasid, mis olid maalitud väga üllatavatesse kohtadesse (ma siiamaani arvan, et teetöölistele lihtsalt antakse ämber valge värviga ja öeldakse: "Tehke sellega, mida iganes soovite!", sest see seletakse, miks oli üks sebra triibutatud ühe müüri ette).

Tee sinna (palavust kujutage ette!):

Lava asukoht:

Õnnelikud piletiomanikud:

Enne kontserdi algust nägime palju tuttavaid nägusid. See oli nagu Enrique fännide spontaanne kokkutulek. Selgus, et meie Hispaania-oleku ajal oli Enrique jõudnud ka uue laulu välja anda, mida Laura Hollandist kehva interneti tõttu meile ette mängida ei saanud.
Kontsert oli... Oli. Kuigi olime suurest lavast kaugel, selgus, et väike lava "Hero" laulu esitamiseks oli meie lähedal. Kui me enne algust arutasime, et tegelikult on barjäär nii madal, et me võiksime vabalt üle ronida, siis lõpuks me seda tegimegi (Katu pidi küll enne toolile astuma. Pikkus on vahel eeliseks). Siis oli väike lava juba otse meie ees.

Ja kuigi ma arvasin, et see kaabakas enam mulle mingit mõju ei avalda...Nojah! :)

Melle meeldis (me gustaba y mucho!), et ta laulis hispaania keeles. Seda olen ma igal kontserdil oodanud. Seda, et ta lõpuks laulaks ka mõne hispaaniakeelse laulu. Seni on ta kahel korral piirdunud ühe lauluga ("La chica de ayer") ja kolmel korral jätnud üldse laulmata. Hispaanias tuli esitamisel nii "La chica de ayer", "Cuando me enamoro", "Experiencia religiosa" kui ka minu lemmik "No me digas que no". Minu hing lõi nurru! Gracias, Enrique!