Enne kui ma naasen 2013. aasta augustikuisesse Sevillasse, rändan ma ajas viis aastat tagasi. Leian ennast 2008. aasta augustikuu lõpust, mil valmistusin oma esimeseks lennureisiks, oma esimeseks Hispaaniasse-sõiduks ja oma esimeseks Sevilla-külastuseks.
31.08.2008
Rõõmus elevus on juba hinges ja sellised asjad vajavad jäädvustamist. Ootamine on lõpule jõudnud. Tuleb lihtsalt minna... jälle. Kott seisab pakitult nurgas ja tuba on kohutavalt segamini. See segadus jääb mind ootama. /.../
Muidu on kõik enam-vähem korras. Ülemus (Mann) küll õhtul msnis küsis, millal ma järgmisel nädalal tööl olen, kuid rahustas pärast mu puperdavat südant kinnistustega, et ta mäletab küll... lihtsalt korraks läks meelest ära.
Esimesel korral tundub kõik ehedam ja... nojah, kummalisem. Esmamuljed on olulised. Toongi siinkohal ära kimbukese oma esimese korra märkmeid, et mõistetav oleks, miks mulle viimasel korral kõik enam-vähem normaalne tundus. Ma olin juba Sevilla (ja Hispaaniaga üldiselt) ära harjunud. See oli muutunud koduseks.
Miks üldse Sevilla? Minusuguse sentimalisti puhul ei saa olla põhjused ratsionaalsed. Ma nägin ühel hispaania keele õpetamise lehel imelisi pilte Sevillast: selle arhitektuurist, selle hobukalessidest, selle jõekallastest... ja ma olingi ära lummatud. Alguses otsustasin ma Barcelonast otse Sevillasse lennata, aga saatuse keerdkäikude tõttu veetsin osa päevi hoopis Barcelonas. Kataloonia pealinnas oli kusjuures väga tore, nii et saatust tuleb tänada. Aga sellest ma ei räägi. Postitan hoopis uitmõtteid naeratavas linnas olles ja sinna minnes.
04.09.08
Mõtlesin, et lendan Sevillasse, aga maandusime hoopis Jerezis. Selline see lennuliiklus ongi (vahemärkus: ei, ma ei lennanud Ryanairiga vaid hoopis Vuelinguga!). Alguses mõtlesin, et kuulsin lihtsalt valesti. Puuduliku hispaania keele oskusega nagu see mul on, aga ei... Jerez, mis Jerez, ja nüüd saab bussiga Sevillasse sõita./.../
Nägin tee ääres paari puud ja paljusid põlde. Kõrval tegeles hispaania perekond (koos ülejäänud rahvaga bussis) oma väikeste võsukeste harimisega.
Kõik naeratasid. See on mul hästi meeles - see naeratamine... ja see avarus ja kollasus.
Kui alguses jättis Sevilla üsna ilmetu mulje oma karpmajade ja kauplustega, siis õhtul vanalinnas jalutades oli mul suu nii ammuli, et süda jahtus kohe kindlasti ära./.../
05.09.08
/.../Sevilla Santa Cruzi linnaosa (ehk siis vanalinn) oli ka päeval väga südamlik... muy impresionante. Sevilla katedraalis ma muudkui pildistasin neid imeilusaid vitraaže, veel kauneimaid maale ja mis-seal-kõik-oli. Sellised aarded, et silme eest võttis kirjuks!
Ja siis ma mõtlesin, et kui mul oli kahju, et Gaudi ära suri, sest nüüd need poolearulised barcelonlased lõpetavad tema Sagrada Familiat ja meister poleks sellise teostusega üldse rahul, siis Kristuse suhtes pole ma kindel. Religioosne kunst on nii hingematvalt ilus.
Pluss veel La Giralda ja kõik need paleed ja mosaiigid (azulejod). Oeh... :) /.../
06.09.08
Ma ei jõudnudki linna pildistama. Jäin hoopis magama, Ma ei jõua üldse sinna, kuhu peaksin ja ei leia seda, mida otsin. Täna mõtlesin bussijaama minna, aga jõudsin välja Indiaani Arhiivi. Eile nägin igal pool mustvalgeid postkaarte Sevillast, aga täna, mil ma mõtlesin mõne sellise kallile sõbrale saata, on nad kadunud nagu vits vette. /.../
Sevillas on kõik liiklejad ülikorralikud (v.a barcelonalased, kes on siia puhkama tulnud) ja kohalikud laulavad või vilistavad. Mas toidupoes üks habemikust töötaja laulab non-stop oma hispaaniakeelseid laulukesi ja teda ei huvita üldse, et samal ajal tuleb kaupluse raadiost ingliskeelset popmuusikat. /.../
Täna oli mu toakaaslane (mul on neid mitu) kasutanud minu käterätti. Võtsin siis ühe teise külastaja oma. Siis mõtlesin, et see on minust alatu, nii et ma andsin tollele teisele oma toakaaslase kuiva ja toakaaslasele oma märja. /.../
07.09.08
Hommikul vaatasin kappi ja nägin, et süüa pole.
Alguses lõi Jumal hispaanlased ja ütles neile, et pühapäeva peab pidama. Niisiis otsustasidki kõik hispaanlased pühapäeviti oma ärid sulgeda, koju minna ja magama keerata. Aga teised rahvused tahtsid oma kaameratega tulla uusasukaid pildistama. Ja enamus neist ei jõudnudki koju tagasi, sest nad surid Hispaanias nälga. Ja Jumal vaatas seda ja mõtles, et see pole hea. Ja ta saatis Hispaaniasse väikesed toimekad aasialased, et nad looksid ärisid, mis oleksid lahti siesta ajal ja pühapäeviti. Ja turistid jäid edaspidi ellu. Ja neilt kooriti aasialaste kauplustes seitse nahka. Ja Jumal vaatas, et see pole ka hea. Aga siis tuli pühapäev ja Jumal heitis puhkama. Ja esmaspäevaks oli tal see asi juba ununenud.
/.../ Mida rohkem lõuna poole ma lähen, seda lühemaks mu ühe päeva märkmed lähevad. Siesta...teate! Muudkui magaks ja puhkaks ja peesitaks... ja lebotaks... ja laiskleks, sest väljas on nii palav.
08.09.08
Päev, mil ma otsustasin linnast välja Ubriquesse sõita
Hommikul ärkamise võlu seisneb selles, et siis saab tasuta ajalehti. Istun Sevilla El Prado bussijaamas (Sevillas on kaks bussijaama) ja ootan bussi. Tegelikult pole mul õrna aimugi, kust see väljuma peaks, sest tundub, et saabuvad ja lahkuvad bussid on parkinud ennast samasse kohta, liininumbreid ei eksisteeri ja seda, mida "salida F" tähendab, pole mul õrna aimugi. Mis F???
Ma loodan, et kuskile on kirjutatud suurelt ja punaselt UBRIQUE./.../
Tagasivaates võin öelda, et see oli väga hispaanialik bussisõit. Istusin bussis keskel. Taga kuulas keegi oma pleierist muusikat, ees kuulas keegi transistorraadiost oma muusikat ja bussijuhil mängis lisaks raadio. Kohe teekonna alguses kohtus buss vanavarakogujaga, kes oli oma auto parkinud tee keskele ja tal ei olnud üldse kiire. Siis selgus, et bussil on midagi viga. Buss sõitis baasi ja kui bussijuht oli kaks suitsu oma sõpradega ära mahvinud ja asja arutanud, siis jõudis ta samale järeldusele, millele mina kohe alguses: istusime teise bussi ümber. Selleks ajaks oli buss juba kolmveerand tundi graafikust maas. Igas peatuses ta siiski peatus ja seletas ootajatele, et "ei, see pole see buss, mida nemad ootavad. See on see buss, mis on lihtsalt hiljaks jäänud". Ubriquesse jõudsin kohale... Oh jah, siesta ajaks ja...
Mäed olid nunnud, aga kaugelt on kõik muidugi kenam ja armsam. Lähedalt vaadates on lihtsalt hunnik kive ja natukene rohtu./.../
09.09.08
Hommikul ja hilja õhtul on Sevilla üks ilusamaid linnu. Ainult see aeg kella ühest kella kuueni.../.../
Sain lõpuks sinna kirikusse sisse lipsata, mida ma kogu aeg väljast olen uudistanud. Ei teagi, kas piletiraha ka nõuti, sest mina läksin sisse valest uksest (see selgus siis, kui valvur ühed teised turistid teise ukse suunas kõssitas). Ei teagi, kas ma tegin pattu. Aga oh, need vitraažid... need imeilusad vitraažid. Istuks kivipõrandale maha ja muudkui vaataks ainiti.
Ja mulle meeldivad need nii-kole-kitsad-et-kohe-on-kole-kitsad tänavad. Ubriques olid kõik tänavad üsna kitsad ja inimesed kõndisid seal, kus autod sõitsid (loomulikult ei toimunud see üheaegselt). Tee ääres sõid eeslid rohtu ja kombainid koristasid päevalilli./.../
Ja siis ma juba läksingi tagasi Barcelonasse. Kohal olles tundus aeg pikk, aga lahkudes lühike.
Ma ei tea miks see nii on, aga lennujaamades (ma olen nüüd mitmes terminalis istunud) on kõik nii tülpinud nägudega. Aga kus Ryanairi lennule on tunglemine! Kõik need briti turistid, kes siesta ajal poolsurnuks lämbusid ja nälgisid, tahavad ruttu koju./.../
Lahkusin naeratus näol.
* Kui te Karel Čapeki raamatut "Retk Hispaaniasse" olete lugenud, siis te teate, millest ma räägin.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar