Mägede kutse

Varsti asun jälle teele. Seekord siis Maribori poole ja rongiga. Seega saan taas oma kohvriga mööda tänavaid kärutada ja elevaatoreid kiruda.

Käisin täna Doonau ääres kõndimas. Kui Rahvusraamatukogu võin jätta ka külastamata (oh, milline jumalavallatus!), siis vett peab nägema. Vesi oli hägune, aga kuna ma katsusin käega vee soojust ja käsi kärna pole läinud, siis pole see Doonau nii räpane ühtigi kui räägitakse.
Kraanivesi on Viinis uskumatult puhas, nagu kodukaevust võetud.

Doonau ääres oli ilus ja... jahe. See on vist ainult linnaosa, kus on tuult. Imetlesin sildu, vaatasin vett ja säilitasin olulisi detaile. Nt sõidab seal metroo üle silla (mis pole midagi haruldast) ja silla keskel on üks peatustest (mis oli minu jaoks midagi uut ja huvitavat). Mulle meeldivadki sellised pisidetailid, silmapaistvad osad. Nt metroos istus üks mustanahaline papi, kellel oli seljas erkroheline ürp. Tänaval oli India ärisid, kus turbaniga mees müüs oma maa kaupa. Ühel sillal oli jalakäijate osa(d) aste allpool. Kuigi ma mõtlesin, et hooneid enam ei külasta, siis ühte kirikusse astusin sisse. See asus Mehhiko platsil ja oli selline väike armas ja stiilne. Ilma turistihordide ja liigsete kaunistustusteta.

Jõudsin Miricaga (minu Sloveenia tuttav) natukene tülli minna, nii et pole kindel, kas ta mu rongile vastu tuleb. Ma tahan, et ta tuleks vaid siis, kui tal aega on. Kes pärast jõuab seda kaevlemist ära kuulata. Maribor on väike linn, nii et jõuan ka oma jõududega ühiselamusse kohale. Homme on nagunii vaba päev. Homme on püha päev.

Ma olen paari inimesega paar sõna vahetanud. Hostelis oli üks tüdruk Taiwanist Enie, kes andis mulle nende kuulsat ananassikooki (ma pakun seda oma esimesele külalisele. Kas see ei tundu ahvatlev?). Teel kõndisin natukene aega koos ühe lõbusa alžeerlasega. Mulle meeldib mujalt tulnute ellusuhtumine. Kui meie kogu aeg itkume, et tööd pole, siis nemad on valmis teenistuse nimel kõvasti töötama. Ta elas kusjuures Hispaanias.

Aku hakkab tühjaks saama... side lõpp.

Austria kord

Käisin täna hommikul Schönbrunni paleed ja aedu kaemas. Tegin paar pilti ka, aga neid näitan kunagi hiljem, kui juhtme üles leian. Kohver on pakitud Murphy seadustega kooskõlas: kõik, mida vaja on, see on all (t-särgid, laadijad jne).
Selles kuumuses kleepub särk momentaalselt selga. Kui Eestis lamatakse päev otsa rannas, et kasvõi õrna päevitust saada, siis siin laksab päike kohe lagipähe. Mingit lõunamaad pole vaja, piisab kui Viini tulla.

Kui muidu ma mõtlesin Austriast kui mägede maast, kus lehm (st lilla Milka lehm) karjamaal rohtu sööb ja rõõmsalt amuub, kusagil leelutab roosapõskne talutüdruk ja edelweissi on aasad täis, siis nojah... Suurlinn on ikka suurlinn. On saksapärasust (nt kasvõi poed on samad ja toidukaupluste kett Aldi on siin Hofer), on piinilikku korraldatust (nt muuseumite jaoks on oma kvartal, raamatupoed on kõik üksteise lähedale koondunud), on suurlinna vabadust (palju erinevaid ja erilisi inimesi).

Kui Kölni pargis olid jänesed, siis Schönbrunni palee juures hüplesid ringi oravad. Palee sisustus oli muljetavaldav: kuld, kard, kaunistused, vaibakunst, laemaalid. Vähemalt kolm ruumi oli kaunistatud Jaapani-stiilis, mis tuli mulle isiklikult üllatusena. Jaapani turistid olid sellest väga vaimustuses.
Olin Maria Theresa vastuvõtutoas, kui ühtäkki kuulsin, et keegi räägib eesti keeles. Alguses olin kindel, et ma kujutan seda ette (ma harjumusest kogu aeg ootan, et inimesed räägivad minuga eesti keeles). Selgus, et palees oli Eesti turimisgrupp. Käisin veidi aega nende giidi järel, sest kuigi kuuldeaparaadi tekst oli huvitav, oskas giid rohkem klatši rääkida (nt et kantsler käis keerdtrepi kaudu valitsejannal külas).
Põõsaslabürindid olid liiga lihtsaks tehtud, aga Gloriette seal kõrgel mäe peal nägi kaunis välja. Vaated olid miljonit dollarit küll väärt.

Vahepalana mainin ära, et totaalselt kaotsi ma polegi veel läinud (ptui-ptui-ptui!). Kuna peatänav (nn kaubatänav nimega Mariahilfestrasse) on hostelile hästi lähedal, siis liigungi mööda seda. Hetkel on igas äris allahindlused ja odavmüügid.Mina olen käinud raamatuärides kaarte ja kirjandust vaatamas.

Hooned on väljastpoolt võimsamad, nii et enamasti olengi välise imetlemisega piirdunud. Ainult Rahvusraamatukokku tahaks korra sisse piiluda ja Doonau ääres peaks ka ära käima. Homme ehk...

Detaile...

Unustasin oma hostelist kirjutada. Minu tuba on teisel korrusel ja aknast näeb sisehoovi. Seal saab istuda, õlut juua ja diskuteerida (eile õhtul läks vaidlus nii tuliseks, et sellepärast pidingi puhketuppa oma rüperaaliga ümber kolima, kus oli see neetud klaveriklimberdaja...)

Toas on lukustatavad kapid ja neli narivoodit. Mu broneeringus oli kirjas, et mind pannakse 10 voodiga ühistuppa, nii et ma ei kurda. Vähem on vahel parem. Kuna täpne ruum selgub alati saabumisel, siis administraator tavaliselt lihtsalt vaatab, kuhu tuppa veel üks reisiline mahub. Üki, kaki, kommi... ja sinu paneme tuppa number...

Hostel paikneb heas asukohas. Ausõna. Tihti n-ö hea asukohaga hostelid paiknevad kuskil pärapõrgus ja see "5 minuti kaugusel kesklinnas" eeldab, et sa liigud valguskiirusel, aga seekord ma (jälle) ei kurda. Kui ma hilisel õhtutunnil naasin, siis hakkas küll veidi kõhe, aga see tuli juba sellest, et majad on nii kõrged ja hakkas hämarduma.

Ah, jah. Kätterätti ei antud (ja mina keskendusin kodus kummikutele, hoopis käterätist oleks tulnud mõelda), aga ma kombineerin midagi :).

Kohal

Raporteerin: Jõudsin õnnelikult kohale. Lennujaamas oli mul küll mure, kust ma pagasi kätte saan, aga ma läksin kohvripildiga sildil näidatud suunas. Kuna sildi kõrval oli tekst "väljapääs Viini", siis põhimõtteliselt võis/võib selline silt tähendada ka, et kui linna lähete, siis võtke ikka oma kohvrid kaasa. Kui ma olin 5 minutit kõndinud, siis arvasingi, et see küll õige suund pole, aga igaks juhuks läksin edasi... ja mina ja kohver saime õnnelikult kokku.

Viini (rahvusvaheline) lennujaam on suur. Vabandust, see pole suur, see on hiiglaslik. Olles tavaliselt maandunud väikestes lennujaamades oli mulle harjumatu, et pagasilinte oli ca kaheksa ja lennujaama bussid väljusid seitsmest eri peatusest. Vähemalt oli bussipeatuste juures infotahvlikesed ja kõik oli (hästi) korraldatud.

Kui bussiga Westbahnhofi poole sõitsin, siis nägin parkides puhkavaid inimesi. Mõned lamasid isegi võrkkiiges!!! Küll see võib mõnus elu olla!

Nüüd hakkas üks poiss puhketoas klaverit klimberdama ja ilmselgelt peaks ta veel harjutama... kusagil mujal. Ajab mu mõttelõnga sassi. See eelnev kitarritinistaja oli üsna andekas. Kas ta klaveripiinajat asendada ei võiks?

(Hetk hiljem) Minu soove on kuulda võetud! 

Inimesed on soojad ja sõbralikud. Hostelisse jõudsin ka osalt tänu kahele noormehele (ma arvan, et mu kohver andis mu oletava sihtmärgi ära) .Mulle meeldib siin. Saksa keelt tahaksin ainult rohkem osata. Hosteli administraator mainis juba, et kuidas siis saksa keelt ei oska, kui sul selline perekonnanimi on :). Aga hea oli kuulda, et keegi hääldab mu nime õigesti. Ainult sõna "Viljandi" ta hääldada ei osanud.


Kõndisin õhtul tänaval. Need olid üsna tühjad, sest enamus inimesi istub külmkambris või vaatab jalgpalli. Hooned olid vanad aga kõrged. Kõrgemad kui Eestis. Tänavad olid pikitud täis kohvikuid. Ja kui Eestis on igasugused teistsugused asutused kuskil kõrvaltänaval või keldrikorrusel, siis austerlased ei häbene.
Palju on türgipärasusest. Ühel tänaval olidki ainult türgi ärid. Türklased vallutavad maailma.

Aga esmamuljed Viinist kokkuvõtlikult. Mulle Viin meeldib. Viinis on soe, tapvalt palav, aga sellest hoolimata meeldiks mulle siin elada.Ja vihmavarju poleks vaja...

Lendama!

Reisimist tuleb ikka täies mahus harrastada. Alustasin oma teekonda hommikul kell seitse ja nüüd olen värav number 3 juures. Minu lennu väljumiseni on ca 2 tundi veel aega. Ajaloo huvides olgu öeldud, et lend läheb väravast number 2, aga seal polnud rüperaali laadija jaoks pistikuid.

Seni on kõik läinud ladusalt. Hommikul Tartus küll selgus, et mu kaardi sularaha väljavõtmise limiit on nii väike, et saab ainult kaksada eurot välja võtta, aga lahendasin selle probleemi pangakontoris. Isegi kaks korda käisin /sama) panganeiu juures jutul, sest esimesel korral limiiti määrates ma ei mõelnud sellele, et see raha, mis ma välja olin võtnud läheb ka päevalimiidina arvesse.

Reisignoom saabus oma kohvritega bussijaama lähistele alles siis, kui mina olin juba teel pealinna poole. Kahju, väga kahju! Oleks ma teadnud, et ta varem tuleb, oleksin hilisema bussiga läinud. Tuleb siis hiljem järele...

Lennujaamas on olnud väga meeleolukas oma kohvriga ringi kärutada.  Ainult elevaatorid tekitavad peavalu, sest me kohvriga ei astu päris ühte sammu ja tema jääb alati kaks astet minust tahapoole.
Lennule registreerimise puhul ei saa ma aru, miks kuhugi nähtavasse kohta ei panda juhiseid, mis järjekorras toiminguid tuleb teha. Iga kord on midagi muutnud... Seekord siis selgus, et Estonian Air võimaldab iseteeninduskioskis check-in´i ja seda ka äraantava pagasi korral (nt Vuelingul oli ka selline asi, aga ainult käsipagasiga reisijatele). Esimesel piletil, mis iseteeninduse masin välja printis, tõmbasin kontsa kogemata juba ära. Oih! :) Noormees, kes oli mulle appi tõtanud (igas lennujaamas on mõni superman) ütles, et sellest pole midagi. Tühiasi! Tegime toimingu uuesti läbi ja seekord tahtis ta ise piletit ära tõmmata.Vist mõtlesin, et muidu jäämegi trükkima. Ma ei lubanud. Naised on õelad!
Turvakontrollis olin ainus reisija ja kuna turvamehi oli vähemalt kümme, siis tahtsid nad kõik näidata, et nad teevad tööd ja et nad teevad seda hästi. Niipalju tähelepanu ja nii põhjalikku kontrolli pole varem küll olnud. Süljeproovi ei võetud ja kotti lahti pakkima ei pidanud.

Sõin väljas Eesti päikesega hüvasti jättes oma selle suve viimase Eskimo banaanijäätise ja nojah... peaks midagi ütlema, aga sõnad on otsas. Kui bussiga siiapoole sõitsin, siis mõtlesin, et alati on nii, et millestki jääb ilma. Ei saa olla korraga kodumaal ja välismaal. Ma ei jää kauaks, tulen tagasi.

Huh, ei hakka siin pisaraid kiskuma ja silmadest välja pigistama. Pea püsti! Näeme jälle! Seniks lähen kaheks päevaks Viini (põnev!) ja sealt sõidan rongiga Maribori, kus kohtun oma pikaajalise sõbranna Miricaga (8 aastat kohtumiseni) ja loodetavasti astub ka Verca läbi (Leonist leitud hea Tšehhi sõber). Ja ma loodan, et ilm on soe, mäed lähedal ja Vahemereni jõuan lõpuks välja.

Head uudised

Mariboris on soe! 
 Mul on tunnistaja. Kirjutasin ühele sloveeni tüdrukule, kuidas see vihm mind masendab. Tema vastas, et väike vihm kuluks talle ära, sest kuumus on tappev.

Kuumus on tappev? Oi, see tundub ahvatlev! Kuumus..mmm.... see kõlab juba nagu suvi.

Vabandust, kumsad, aga teie jääte koju.Ei jonni!

Homme, juba homme

Mõtlesin, et oma viimasel päeval maal (homme olen küll Eestis, aga juba Tallinnas) teen midagi suvist. Nt lähen nopin metsast maasikaid. Mõeldud, tehtud. Juba jalgrattaga salajase maasikavälu poole vurades kimbutas mind väikene vihm, aga kui ma kohale jõudsin, siis tundus, et üleval on tõsine koristuspäev, sest vett kallati ämbritega alla maale. Toetasin selja vastu vahtrapuud ja ootasin, et vihm järgi jäeks.
Ootasin...
ja ootasin...
ja ootasin.
Teate, see Eestimaa suvi võib vahel olla üsna sügisene. Kas sellisest suvest me talvepakases unistasime? Olge nüüd, ma arvan, et peale talviseid külmanäpistusi oleme väärt ühte sooja ja päikselist suve.

Lõpuks vihmahoog rauges, aga kui ma olin jõudnud paar mammut mannergusse panna, hakkas kõik otsast peale. 
Sain küll maasikaid, aga vett oli lõpuks üsna palju. Kõik oli läbi vettinud, ainult hinges oli päike.

Passi otsustasin siiski koju jätta. Kummikute osas olen kahtlema hakanud.

Peaaegu pakitud

Pressisin kohvrisse osa oma asju. Midagi peaks veel panema. Ei tohi ometigi pooltühja kohvriga reisile minna. Kombelõtvus.
Tegelikult pole vahet, mis ma kaasa pakin. See, mida mul tegelikult vaja on, jääb ikka maha.

Kummikud, tavaliselt on selleks kummikud! Kui ma nad kohvrisse paneksin, siis poleks neid vaja. Kui maha jätan, siis sajab kogu aeg hoovihma. Nojah, mulle meeldibki oma varbaid vihmavees leotada. Kallimat sorti loodusravi.
Otsus: kummikud jäävad koju nukrutsema, et ma saaksin nende järele võõrsil igatseda.

Nii.. mis veel. Pass? Kui ma passi kaasa võtan, siis ei saagi ma oma uut ID kaarti kuskil näidata. Probleem mihukene! Ja võib-olla tuleb mul Sloveenias mõte Miamisse sõita... või Mehhikosse... või Moskvasse. Need on väga kaalukad argumendid, teate. Pealegi on pass ka uus ja ma pole sellega kuskil eputanud. Otsus: pass tuleb kaasa.

Rohkem probleeme hetkel pole. Seljakotil tuleb küll arvatavasti põhi alt ära, kui ma rüperaali muu kraamiga sinna sisse panen, aga eks ma tegelen sellega homme.

Ja kogu see piletimajandus tuleks ka kaasa võtta... Loodetavasti jõuab rännumees Gnoom neljapäeva hommikuks Tartusse. Huh, küll see reisimine on keeruliseks tehtud.

Varsti ma lähen

Unenägu saab tõeks. Mida lähemale ärasõit jõuab, seda uskumatum see kõik näib. Mina ja lähen? Miks küll ometigi? Minemata enam ei saa, sest tuul on juba jalgades. Hommikul küll ärkan üles mõttega, et "ei viitsi mina ja ma parem magaks suve maha", aga -pea püsti! - tuleb astuda kolm sammu oma mugavustsoonist välja. Ma ometigi vihkan neid inimesi, kes kogu aeg rahaliselt arvestavad ja kuhugi minna ei taha, kus kõik ette-taha ära pole tehtud. Elu pole nii üldse lõbus ja ootamatu.

 Ja ootamatu on see senini küll olnud. Kui mõelda minu varasematele minemistele, siis... võib-olla seekord tuleb ilus lend. Minu jaoks ilus. Arvutasin sõrmedel kokku ja sain teada, et ma olen lennanud kolmteist korda. Ühel korral maandus lennuk teises lennujaamas kui plaanitud (kuna see juhtus Hispaanias, siis pole ma tegelikult kindel, mis neil on/oli plaanitud ja mis mitte). Roomast tulles jäi lend ära, sest lumi oli Euroopa enda alla matnud ja kunagi Barcelonasse minnes oli mul terve tee väga halb olla. Seega on mu võimalused üsna head järgmine lend ilusasti üle elada.

Vabandust, ma lihtsalt ei armasta lendamist. Lendamine on igav. Nt rongiga on palju põnevam sõita: vaadata mööduvat maastikku ja mõelda omi mõtteid. Lendamine oli huvitav, kui see oli veel uus (ja üüratult kallis) liikumisvõimalus.

Kohver on mul pakkimata. Kuna ma olen tavaliselt läinud seljakotiga (mis on poole kergem, kui piirmäär ette näeb) , siis tekitab minus piina ja ängistust juba pelk mõte, et ma pean kohvrit pakkima. Et ma pean valima, mis ma kaasa võtan. Et ma pean mõtlema sellistele asjadele nagu kasulikkus ja praktilisus... Kohver, kohver, paki end!

Tühjagi ta nii kuulekas on! Ikkagi pean mina ennast kokku võtma. Asju kaasa pakkides manan alati endale silme ette olukorra, kus ma olen võõras linnas oma kottidega ja mul pole aimugi, kus suunas edasi liikuda. Kas mulle meeldiks seda tavaari endaga kaasas vedada? Milliseid tundeid see minus tekitaks? Kas ilu (ja näiline mugavus) on tõesti seda ohvrit väärt?
No vot, sellepärast mulle meeldibki reisides kaasas kanda vaid seljakotti.

Kolm kuud seljakoti sisuga elada on isegi minu jaoks (veidi) ekstreemne. Mul pole nii suurt seljakotti. Matame kohvriga vaenukirved maha. Tema saab maailma näha ja mina luban, et esimesel reisil ma teda (veel) kuhugi maha ei jäta ja lõhkuma ei hakka.

Neljapäevani sõbrustan veel Eestimaa suvega! :)