Varsti asun jälle teele. Seekord siis Maribori poole ja rongiga. Seega saan taas oma kohvriga mööda tänavaid kärutada ja elevaatoreid kiruda.
Käisin täna Doonau ääres kõndimas. Kui Rahvusraamatukogu võin jätta ka külastamata (oh, milline jumalavallatus!), siis vett peab nägema. Vesi oli hägune, aga kuna ma katsusin käega vee soojust ja käsi kärna pole läinud, siis pole see Doonau nii räpane ühtigi kui räägitakse.
Kraanivesi on Viinis uskumatult puhas, nagu kodukaevust võetud.
Doonau ääres oli ilus ja... jahe. See on vist ainult linnaosa, kus on tuult. Imetlesin sildu, vaatasin vett ja säilitasin olulisi detaile. Nt sõidab seal metroo üle silla (mis pole midagi haruldast) ja silla keskel on üks peatustest (mis oli minu jaoks midagi uut ja huvitavat). Mulle meeldivadki sellised pisidetailid, silmapaistvad osad. Nt metroos istus üks mustanahaline papi, kellel oli seljas erkroheline ürp. Tänaval oli India ärisid, kus turbaniga mees müüs oma maa kaupa. Ühel sillal oli jalakäijate osa(d) aste allpool. Kuigi ma mõtlesin, et hooneid enam ei külasta, siis ühte kirikusse astusin sisse. See asus Mehhiko platsil ja oli selline väike armas ja stiilne. Ilma turistihordide ja liigsete kaunistustusteta.
Jõudsin Miricaga (minu Sloveenia tuttav) natukene tülli minna, nii et pole kindel, kas ta mu rongile vastu tuleb. Ma tahan, et ta tuleks vaid siis, kui tal aega on. Kes pärast jõuab seda kaevlemist ära kuulata. Maribor on väike linn, nii et jõuan ka oma jõududega ühiselamusse kohale. Homme on nagunii vaba päev. Homme on püha päev.
Ma olen paari inimesega paar sõna vahetanud. Hostelis oli üks tüdruk Taiwanist Enie, kes andis mulle nende kuulsat ananassikooki (ma pakun seda oma esimesele külalisele. Kas see ei tundu ahvatlev?). Teel kõndisin natukene aega koos ühe lõbusa alžeerlasega. Mulle meeldib mujalt tulnute ellusuhtumine. Kui meie kogu aeg itkume, et tööd pole, siis nemad on valmis teenistuse nimel kõvasti töötama. Ta elas kusjuures Hispaanias.
Aku hakkab tühjaks saama... side lõpp.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar