Mõtlesin, et oma viimasel päeval maal (homme olen küll Eestis, aga juba Tallinnas) teen midagi suvist. Nt lähen nopin metsast maasikaid. Mõeldud, tehtud. Juba jalgrattaga salajase maasikavälu poole vurades kimbutas mind väikene vihm, aga kui ma kohale jõudsin, siis tundus, et üleval on tõsine koristuspäev, sest vett kallati ämbritega alla maale. Toetasin selja vastu vahtrapuud ja ootasin, et vihm järgi jäeks.
Ootasin...
ja ootasin...
ja ootasin.
Teate, see Eestimaa suvi võib vahel olla üsna sügisene. Kas sellisest suvest me talvepakases unistasime? Olge nüüd, ma arvan, et peale talviseid külmanäpistusi oleme väärt ühte sooja ja päikselist suve.
Lõpuks vihmahoog rauges, aga kui ma olin jõudnud paar mammut mannergusse panna, hakkas kõik otsast peale.
Sain küll maasikaid, aga vett oli lõpuks üsna palju. Kõik oli läbi vettinud, ainult hinges oli päike.
Passi otsustasin siiski koju jätta. Kummikute osas olen kahtlema hakanud.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar