Käisin täna hommikul Schönbrunni paleed ja aedu kaemas. Tegin paar pilti ka, aga neid näitan kunagi hiljem, kui juhtme üles leian. Kohver on pakitud Murphy seadustega kooskõlas: kõik, mida vaja on, see on all (t-särgid, laadijad jne).
Selles kuumuses kleepub särk momentaalselt selga. Kui Eestis lamatakse päev otsa rannas, et kasvõi õrna päevitust saada, siis siin laksab päike kohe lagipähe. Mingit lõunamaad pole vaja, piisab kui Viini tulla.
Kui muidu ma mõtlesin Austriast kui mägede maast, kus lehm (st lilla Milka lehm) karjamaal rohtu sööb ja rõõmsalt amuub, kusagil leelutab roosapõskne talutüdruk ja edelweissi on aasad täis, siis nojah... Suurlinn on ikka suurlinn. On saksapärasust (nt kasvõi poed on samad ja toidukaupluste kett Aldi on siin Hofer), on piinilikku korraldatust (nt muuseumite jaoks on oma kvartal, raamatupoed on kõik üksteise lähedale koondunud), on suurlinna vabadust (palju erinevaid ja erilisi inimesi).
Kui Kölni pargis olid jänesed, siis Schönbrunni palee juures hüplesid ringi oravad. Palee sisustus oli muljetavaldav: kuld, kard, kaunistused, vaibakunst, laemaalid. Vähemalt kolm ruumi oli kaunistatud Jaapani-stiilis, mis tuli mulle isiklikult üllatusena. Jaapani turistid olid sellest väga vaimustuses.
Olin Maria Theresa vastuvõtutoas, kui ühtäkki kuulsin, et keegi räägib eesti keeles. Alguses olin kindel, et ma kujutan seda ette (ma harjumusest kogu aeg ootan, et inimesed räägivad minuga eesti keeles). Selgus, et palees oli Eesti turimisgrupp. Käisin veidi aega nende giidi järel, sest kuigi kuuldeaparaadi tekst oli huvitav, oskas giid rohkem klatši rääkida (nt et kantsler käis keerdtrepi kaudu valitsejannal külas).
Põõsaslabürindid olid liiga lihtsaks tehtud, aga Gloriette seal kõrgel mäe peal nägi kaunis välja. Vaated olid miljonit dollarit küll väärt.
Vahepalana mainin ära, et totaalselt kaotsi ma polegi veel läinud (ptui-ptui-ptui!). Kuna peatänav (nn kaubatänav nimega Mariahilfestrasse) on hostelile hästi lähedal, siis liigungi mööda seda. Hetkel on igas äris allahindlused ja odavmüügid.Mina olen käinud raamatuärides kaarte ja kirjandust vaatamas.
Hooned on väljastpoolt võimsamad, nii et enamasti olengi välise imetlemisega piirdunud. Ainult Rahvusraamatukokku tahaks korra sisse piiluda ja Doonau ääres peaks ka ära käima. Homme ehk...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar