Unenägu saab tõeks. Mida lähemale ärasõit jõuab, seda uskumatum see kõik näib. Mina ja lähen? Miks küll ometigi? Minemata enam ei saa, sest tuul on juba jalgades. Hommikul küll ärkan üles mõttega, et "ei viitsi mina ja ma parem magaks suve maha", aga -pea püsti! - tuleb astuda kolm sammu oma mugavustsoonist välja. Ma ometigi vihkan neid inimesi, kes kogu aeg rahaliselt arvestavad ja kuhugi minna ei taha, kus kõik ette-taha ära pole tehtud. Elu pole nii üldse lõbus ja ootamatu.
Ja ootamatu on see senini küll olnud. Kui mõelda minu varasematele minemistele, siis... võib-olla seekord tuleb ilus lend. Minu jaoks ilus. Arvutasin sõrmedel kokku ja sain teada, et ma olen lennanud kolmteist korda. Ühel korral maandus lennuk teises lennujaamas kui plaanitud (kuna see juhtus Hispaanias, siis pole ma tegelikult kindel, mis neil on/oli plaanitud ja mis mitte). Roomast tulles jäi lend ära, sest lumi oli Euroopa enda alla matnud ja kunagi Barcelonasse minnes oli mul terve tee väga halb olla. Seega on mu võimalused üsna head järgmine lend ilusasti üle elada.
Vabandust, ma lihtsalt ei armasta lendamist. Lendamine on igav. Nt rongiga on palju põnevam sõita: vaadata mööduvat maastikku ja mõelda omi mõtteid. Lendamine oli huvitav, kui see oli veel uus (ja üüratult kallis) liikumisvõimalus.
Kohver on mul pakkimata. Kuna ma olen tavaliselt läinud seljakotiga (mis on poole kergem, kui piirmäär ette näeb) , siis tekitab minus piina ja ängistust juba pelk mõte, et ma pean kohvrit pakkima. Et ma pean valima, mis ma kaasa võtan. Et ma pean mõtlema sellistele asjadele nagu kasulikkus ja praktilisus... Kohver, kohver, paki end!
Tühjagi ta nii kuulekas on! Ikkagi pean mina ennast kokku võtma. Asju kaasa pakkides manan alati endale silme ette olukorra, kus ma olen võõras linnas oma kottidega ja mul pole aimugi, kus suunas edasi liikuda. Kas mulle meeldiks seda tavaari endaga kaasas vedada? Milliseid tundeid see minus tekitaks? Kas ilu (ja näiline mugavus) on tõesti seda ohvrit väärt?
No vot, sellepärast mulle meeldibki reisides kaasas kanda vaid seljakotti.
Kolm kuud seljakoti sisuga elada on isegi minu jaoks (veidi) ekstreemne. Mul pole nii suurt seljakotti. Matame kohvriga vaenukirved maha. Tema saab maailma näha ja mina luban, et esimesel reisil ma teda (veel) kuhugi maha ei jäta ja lõhkuma ei hakka.
Neljapäevani sõbrustan veel Eestimaa suvega! :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar